Monaad
|
See artikkel räägib filosoofia mõistest; bioloogia mõiste kohta vaata artiklit Monaadid (bioloogia); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Monaad (täpsustus) |
Monaadi (ladina keeles monas 'ühik', vanakreeka sõnast μονάς) all on filosoofias mõistetud mingit ühtset entiteeti. Täpne tähendus on olnud erinev, kuigi paljuski sarnane.
Monaad esineb muu hulgas pütagoorlastel, uusplatonismis, kristlikus müstikas, kabalas ja hermetismis.
Kõige tuntum on Gottfried Wilhelm Leibnizi "Monadoloogias" esitatud monaadimõiste.
Hiljem on monaadidest räägitud ka teistes tähendustes.
Pütaagorlased
[muuda | muuda lähteteksti]Pütaagorlaste järgi saavad kõik arvud alguse monaadist.
Giordano Bruno
[muuda | muuda lähteteksti]Giordano Bruno teoses "De monade, numero et figura" (1591) eristatakse kolmesuguseid monaade: Jumal, hinged ja aatomid. Monaad on ruumiliselt ja hingeliselt individueeritud taandumatu metafüüsiline alusühik.
Leibniz
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Monadoloogia
Gottfried Wilhelm Leibnizi "Monadoloogia" (1714) on monaadid lihtsad, ilma osade ja ulatuvuseta mittemateriaalsed substantsid, millest maailm koosneb. Ka Jumal on monaad. Iga monaad on ainulaadne, hävimatu (teoreetiliselt hävitatav Jumala tahtel), dünaamiline hingesarnane (ka hinged on monaadid) entiteet, millel on tajumused ja püüdlused. Nad on omavahel Jumala poolt ettemääratud harmoonias, põhjuslik seos nende vahel puudub (ainult Jumalal on teistele monaadidele põhjuslik toime). Aistitavad asjad on nähtumused, mis põhinevad monaadide kogumitel.