NSV Liidu Kaitseministeerium
Asutatud | 15. märts 1953 |
---|---|
Tegevuse lõpetanud | 26. detsember 1991 |
Õiguslik staatus | ministeerium |
Asukoht | Moskva |
NSV Liidu Kaitseministeerium (vene keeles Министерство обороны СССР) oli aastatel 1953–1991 NSV Liidu relvajõudude riigijuhtimisorgan; kuulus ministeeriumina NSV Liidu Ministrite Nõukogu koosseisu.
5. märtsil 1953 suri valitsusjuht Jossif Stalin (kes oli sõjapäevil muude ametite kõrval ka kaitse rahvakomissar). Valitsuse struktuuris tehti olulisi muudatusi. Ministeeriumide arvu vähendati. 15. märtsil 1953 ühendati NSV Liidu Sõjaministeerium ja NSV Liidu Mereväeministeerium üheks NSV Liidu Kaitseministeeriumiks. Kaitseministriks määrati parteitegelase taustaga (kuigi Nõukogude Liidu marssali auastmega) Nikolai Bulganin, kes ka varem oli olnud sõjalise ametkonna juht (aastatel 1947–1949 NSV Liidu relvajõudude minister).
Juhtimine
[muuda | muuda lähteteksti]Kaitseministrid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1953–1955 Nikolai Bulganin (15. märtsist 1953)
- 1955–1957 Georgi Žukov (kuni 26. oktoobrini 1957)
- 1957–1967 Rodion Malinovski
- 1967–1976 Andrei Gretško
- 1976–1984 Dmitri Ustinov
- 1984–1987 Sergei Sokolov
- 1987–1991 Dmitri Jazov (kuni 29. augustini 1991)
- 1991–1991 Mihhail Moissejev (kohusetäitja 22.–23. augustil 1991)
- 1991–1992 Jevgeni Šapošnikov (29. august 1991 – 26. detsember 1991)
Kaitseministri esimesed asetäitjad
[muuda | muuda lähteteksti]- 1953–1955 Georgi Žukov
- 1953–1955 Nikolai Kuznetsov, NSV Liidu Sõjalaevastiku ülemjuhataja
- 1953–1960 Vassili Sokolovski, NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülem
- 1955–1957 Pavel Žigarev, NSV Liidu õhuväe ülemjuhataja
- 1955–1960 Ivan Konev, NSV Liidu relvajõudude maavägede ülemjuhataja (1955–1956), Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja (1955–1960)
- 1957–1967 Andrei Gretško, NSV Liidu relvajõudude maavägede ülemjuhataja (1957–1960), Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja (1960–1967)
- 1963–1964 Sergei Birjuzov, NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülem
- 1964–1971 Matvei Zahharov, NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülem
- 1967–1976 Ivan Jakubovski, Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja (1967–1976)
- 1971–1989 Viktor Kulikov, NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülem (1971–1977), Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja (1977–1989)
- 1984–1988 Sergei Ahromejev, NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülem (1984–1988)
- 1985–1986 Vassili Petrov
- 1986–1991 Pjotr Lušev, Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja (1989–1991)
- 1988–1991 Mihhail Moissejev, NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülem (1988–1989)
Kaitseministri asetäitjaid
[muuda | muuda lähteteksti]- Aksel Berg (1953–1957 raadiorelvastuse alal)
Žukovi ametist vabastamine
[muuda | muuda lähteteksti]NSV Liidu kaitseminister Georgi Žukov viibis 5.–26. oktoobril 1957 visiidil Jugoslaavia FSV-s ja Albaania Rahvavabariigis. 26. augustil naasis ta Moskvasse[1]. Vnukovo lennujaamas, kuhu lennuk maabus, edastati Žukovile tungiv palve ilmuda kohe NLKP Keskkomitee Presiidiumi istungile[2]. Samal päeval vabastati Žukov NLKP Keskkomitee Presiidiumi rangelt salajase määrusega kaitseministri ametist.[3]
28.–29. oktoobril 1957 toimunud NLKP Keskkomitee pleenumil tõdeti, et Žukov rikkus relvajõudude juhtkonna parteilise juhtimise leninlikke printsiipe. Pleenumi lõpus toimunud hääletusel arvati Žukov ühehäälselt (hääletasid ka pleenumile kutsutud 60 külalist relvajõudude juhtivkoosseisust) Keskkomitee presiidiumi ja Keskkomitee koosseisust välja[4]. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega vabastati Žukov kaitseministri ametist. Alles 3. novembril teatati ajakirjanduses kaitseminister Žukovi tagandamisest. Veebruaris 1958 saadeti Žukov erru[2].
Dmitri Jazovi ametist vabastamine
[muuda | muuda lähteteksti]Augustiputši ajal (19.–21. august 1991) läks võim riigis Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee (GKTšP) kätte. Komitee koosseisu kuulus ka kaitseminister Dmitri Jazov. 19. augusti hommikul sisenesid Jazovi korraldusel Moskvasse kolm diviisi Moskva sõjaväeringkonnast. Pihkvas dislotseerunud 76. kaardiväe õhudessantdiviis saadeti liiduvabariigina käsitletavasse Eesti Vabariiki. Sündmuste edasine areng kulges putšistidele ebasoodsalt. 21. augusti varahommikul NSV Liidu sõjaõhujõudude ülemjuhataja Jevgeni Šapošnikov tegi Jazovile ettepaneku Moskvast väed välja viia ning GKTšP tunnistada ebaseaduslikuks ja laiali ajada. Paar tundi hiljem andiski Jazov pärast kaitseministeeriumis toimunud arutelu kolleegiumi istungil (seal viibis ka Šapošnikov) käsu väed Moskvast välja viia. Jazov vahistati ööl vastu 22. augustit Vnukovo lennujaamas. Alanud juurdluses esitati Jazovile süüdistus kodumaa reetmises. Vahistamispäeval ilmus NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi seadlus Jazovi kaitseministri ametist vabastamise kohta, kuid see jäi 26. augustil toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu istungil kinnitamata. 29. augustil kinnitas ülemnõukogu president Gorbatšovi esildise põhjal Jevgeni Šapošnikovi kaitseministriks.[5]
Jazov vabanes vanglast 1993. aastal. Venemaa presidendi Vladimir Putini ametiajal sai Jazov mitu riiklikku autasu, sealhulgas kolm ordenit.
2019. aastal mõistis Vilniuse ringkonnakohus Dmitri Jazovi süüdi inimsusvastastes kuritegudes ja sõjakuritegudes osavõtu eest agressioonis Leedu vastu 13. jaanuaril 1991. Kohus mõistis talle tagaselja 10 aastat vabadusekaotust.
Kaitseministeeriumi likvideerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Nõukogude Liidu lagunemist (26. detsembril 1991) NSV Liidu Kaitseministeerium likvideeriti. Märtsis 1992 loodi kaitseministeeriumi baasil Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) ühendatud relvajõudude ülemjuhatus.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat
- NSV Liidu Relvajõudude Ministeerium
- NSV Liidu Mereväeministeerium
- NSV Liidu Sõjaministeerium
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Сообщение ТАСС о возвращении Г.К. Жукова в Москву. alexanderyakovlev.org
- ↑ 2,0 2,1 За «бонапартизм» и не только. mospravda.ru, 26. oktoober 2020
- ↑ Постановление Президиума ЦК КПСС об освобождении Г.К. Жукова от обязанностей министра обороны СССР. alexanderyakovlev.org
- ↑ Протокол №5 заседания Пленума Центрального Комитета Коммунистической Партии Советского Союза от 28-29 октября 1957 года. alexanderyakovlev.org
- ↑ Дмитрий Язов - биография, информация, личная жизнь. stuki-druki.com