Nestor Mahno

Nestor Mahno (1921)

Nestor Mahno (ukraina keeles Нестор Іванович Махно, vene keeles Нестор Иванович Махно; vkj 26. oktoober/ukj 7. november 1888 Huljaipole – 25. juuli 1934 Pariis) oli Ukraina anarhokommunist, Ukraina revolutsiooni juht.

Osalemise eest terroriaktis mõisteti 1910. aastal surma, karistus asendati tähtajatu asumisele saatmisega, vabanes 1917. aastal Butõrka vanglast Veebruarirevolutsiooni tulemusel antud amnestiaga.

1917. aastal valiti Ukrainas Huljaipole nõukogu esimeheks (vene keeles Гуляйпольского Совета).

Pärast Vene SFNV esindaja Brest-Litovski rahulepingu läbirääkimiste läbikukkumist okupeerisid Saksamaa Keisririigi väed Ukraina ning aprillis 1918 alustas Mahno koos staabiülema Feodossi Štšusiga partisanisõda Saksa vägede vastu. Novembris 1918 andsid vastupanuliikumise liikmed talle austava nimetuse "Batko" (Батько).

1919. aasta veebruaris liitus Mahno oma väeosaga Punaarmeega võitluses Ukraina Keskraada ja Petljura vägede vastu ning hiljem Anton Denikini vägede vastu. Sõjategevuse ajal liitus ta kolm korda Ukrainasse tunginud Punaarmeega ning kolm korda lõi neist poliitilistel põhjustel lahku. Mahno oli nn roheliste esindaja Venemaa kodusõja ja sellele järgnenud sõjategevuse ajal endise Venemaa keisririigi aladel.

28. augustil 1921 ületas Nestor Mahno koos 78 kaaslasega Dnestri jõel Rumeenia piiri ja andis ennast Rumeenia võimude kätte.

Emigratsioonis elas Nestor Mahno Rumeenias, Poolas, Saksamaal ja alates 1925. aastast Prantsusmaal, kus ta ka suri ning maeti Père-Lachaise'i kalmistule Pariisis.

Kirjandus

• Sergei Semanov. Mahno: tegelik elulugu. (venekeelse originaali pealkiri Махно: подлинная история). Vene keelest tõlkinud Peeter Villmann. Olion, Tallinn 2002, 222 lk; ISBN 9985663004