Nous
|
See artikkel räägib vanakreeka terminist; ajakirja kohta vaata artiklit Nous (ajakiri); koha kohta Itaalias vaata artikleid Nus ning Nusi vald |
Nous (ka nus; vanakreeka νοῦς, ka νόος) on vanakreeka sõna, mida on muu hulgas filosoofias mitmes tähenduses tarvitatud. Põhilised tähendused on 'vaim' ja 'aru'.
Ülevaade tähendustest
[muuda | muuda lähteteksti]Eri autorid on selle sõnaga väljendanud väga erinevaid mõisteid.
Homerosel on nous vaimutegevus üldiselt. Eelsokraatikud hakkasid seda sõna üha enam kasutama teadmise ja mõistuse, mitte taju tähistamiseks.
Anaxagorasel on nous korrastav mehaaniline jõud, mis kujundas algkaosest maailma. Nous algatas kosmose arengu.
Platonil on nous hinge surematu, mõistuslik osa. Ta mõtleb jumalasarnaselt, teades järelduste tõestust, ilma et ta peaks aru saama eeldustest.
Aristotelesel on nous aru (intellekt), erinedes meeltetajust. See jaguneb aktiivseks ja passiivseks intellektiks.
Stoikutel on nous sama mis logos. See on kosmiline mõistus, mille osa on inimese mõistus.
Plotinosel on nous üks Ühe emanatsioone.
Anaxagoras
[muuda | muuda lähteteksti]Anaxagorasel on nous alge, mis korrastab kõik asjad, paneb nad liikuma ning hoiab neid kontrolli all. Nous kujundas kosmose esiteks pööramise ja segamise protsessis, mis kestab tänini, ja arendades välja elusolendeid. Kogu "pimedus" kogunes, moodustades öö, "vedel" muutus veetaoliseks; elementide seas on peale vee veel õhk, tuli ja maa. Algselt olid elemendid koos ühtlases eristamatus segus, mis meenutab Anaximandrose apeironi. Nous aga hakkas elementide osakesi keerisetaoliselt liikuma panema, nii et elemendid eraldusid ning moodustasid uued kombinatsioonid: "Kõik muud asjad saavad osa kõige osast, kuna aga nous on lõputu ja iseennast valitsev ega ole millegagi segatud, vaid on iseenesest ise. Sest kui ta poleks iseenesest, vaid oleks millegi muuga segatud, saaks ta osa kõigist asjadest, kui ta oleks mõnega segatud; sest kõiges on kõige osa, nagu ma eespool ütlesin, ja temaga segatud asjad takistaksid teda, nii et tal poleks mitte millegi üle võimu nõnda, nagu tal on nüüd, mil ta on üksi iseenesest. Sest ta on kõige hõredam kõigist asjadest ja kõige puhtam, ning tal on kogu teadmine kõige kohta ja suurim tugevus; ja nous'il on võim kõikide, nii suurte kui ka väikeste asjade üle, millel on hing." (DK B 12)
Kõik asjad on olnud olemas algusest peale. Alguses olid nad lõpmata väikeste fragmentidena, mida oli lõpmata palju ning mis olid korrastamata. Nende fragmentide seas olid kõikide nende asjade seemned, mis hiljem ilmusid seeläbi, et ühinemise ja eraldumise protsessides kogunesid homogeensed fragmendid kokku. Neid protsesse valitseb ja korraldab nous.
Nous ei ole kehatu, vaid hõredaim kõigist asjust. Ta toimib osakestele materiaalselt. Nous pani alguse pöörlemisele, mis laienes ühest punktist, kuni tervik oli liikuma hakanud. See liikumine kestab edasi niong jääbki kestma. Selle liikumise käigus kujunevad järk-järgult asjad, mis ei koosne tervenisti homogeensetest osakestest, vaid igas asjas on enamus üht liiki osakestel. Seda protsessi nimetatakse ebatäpselt sünniks, surmaks, küpsuseks ja lagunemiseks. Meeled näitavad seda ebatäpselt.
Platon (vrd "Phaidon" 97–99) ja Aristoteles hindasid Anaxagorase ähmast dualismi kõrgemalt kui joonia koolkonna hülosoismi. Kuid Anaxagorase nous ei olnud vaimne jõud, kõikvõimas jumal ega panteistlik maailmahing.
Platon
[muuda | muuda lähteteksti]Platonil on nous üldiselt sama mis individuaalse hinge mõistuslik osa (to logistikon), kuigi "Politeias" on tal selle mõistusliku osa raames eriline funktsioon.
Platonil kippus nous olema hinge ainus surematu osa.
"Timaioses" paneb Timaios nous'i arvele Demiurgi loomingu. Demiurg jäljendas seda, mida ta tajus igaveste ideede maailmas.
Aristoteles
[muuda | muuda lähteteksti]Aristotesel on nous aru (intellekt), mis erineb meeltetajust.
Teoses "De Anima" (III.3–5) eristab ta passiivset intellekti ja aktiivset intellekti. Ainult viimane on surematu ja igavene.
"Metafüüsikas" samastab Aristoteles esmaliigutajat nous'ega, mis mõtleb iseennast.
Aristotelese filosoofias on asja hing (psychē) see, mis teeb ta elusaks. Igal elusolendil, sealhulgas taimedel, on seega hing. Nous inimese hinge võime, osa või aspekt.