Pauluse kiri efeslastele

Pauluse kiri efeslastele on üks Uue Testamendi raamat kristlikus Piiblis (lühend Ef). See on kanoonilises Uues Testamendis 10. raamat, millele eelneb Pauluse kiri galaatlastele ja järgneb Pauluse kiri filiplastele. Kirja autor on traditsiooni järgi apostel Paulus, kuid hilisemad tekstianalüüsid peavad kirja pigem deutero-pauliinlikuks. Kardinal Stephen Langton jagas teksti 6 peatükiks. Kiri on algselt kirjutatud koinees.

Uues Testamendis on Pauluse kirjad paigutatud kreekakeelse algteksti pikkuse järjekorras, alustades kõige pikemast, mis on Pauluse kiri roomlastele) ning kiri efeslastele on teksti pikkuselt viies.

Nimetus

Pauluse kirjad polnud algselt pealkirjastatud. Traditsiooni järgi nimetati esimeste sajandite jooksul Pauluse kirja efeslastele kreeka keeles Επιστολή πρὸς Ἐφεσίους. Vulgatas on kiri kui Epistola ad Ephesios.

Autorlus

Kiri algab Pauluse pöördumisega Efesose koguduse ja kristlaste poole, mistõttu traditsiooni järgi on kirja autoriks apostel Paulus. Pauluse autorlust on kinnitanud varased kirikuisad ja hilisematest teoloogidest näiteks Adolf von Harnack. Erasmus Rotterdamist arvas tekstianalüüsi alusel esimesena, et kirja koostas mõni Pauluse õpilastest.

Kirjanduslikult on Efesose kiri väga tihedalt seotud Pauluse kirjaga koloslastele, mille autorluse osas on teoloogid tõstatanud vähe küsimusi ning teoloogias on üldaktsepteeritud, et tegu on siiski ehtsa Pauluse kirjaga. Tavapäraseim selgitus sellele on, et Efesose kirja autor on ette võtnud koloslaste kirja teksti ja seda omal viisil oma huvides laiendanud, kuid see seletus ei veena kõiki teolooge ning erialakirjanduses on argumentatsioon mõlema kirja autorluse üle veel käimasolev.

Mõned peavad nii Efesose, Kolossa kui ka Fileemoni kirja tegelikuks autoriks Timoteost, kuna, olles ise Aasia päritolu, olnuks ta pädev juhtnööridele toetudes Aasia retoorika stiilis kirju koostama.

Tekkelugu

Pauluse kiri efeslastele kuulub apostel Pauluse vanglakirjade hulka. Kirja võimalik koostamise aeg arvatakse olevat 60. või 61. aasta, kui Paulus viibis Roomas vangis. Teoloogid, kes ei tunnista Paulust kirja autorina, eeldavad, et kiri võidi koostada ajavahemikus aastatel 70–80.

Kiri on suunatud Efesose kogudusele, kuid varasemates säilinud manuskriptides puudub kirjakohas Ef 1:1 märge "Efesosele" (ἐν Ἐφέσῳ), mistõttu oli kiri suure tõenäosusega küll suunatud Efesose kogudusele, kuid mõeldud ringlema ka teistes Väike-Aasia kogudustes. Markion eeldas omakorda, et tegu võib olla Pauluse kirjaga laodikealastele, kuid ka see oli üks väiksematest kogudustest, kuhu see kiri oli määratud jõudma .

Paulus külastas Efesost kaks korda: lühidalt oma teise misjonireisi ajal ja teist korda oma kolmanda misjonireisi ajal, mil ta viibis Efesoses umbes 3 aastat . Efesose koguduse rajas Paulus koos Akvila ja Priskillaga oma teisel misjonireisil ning jättis nad sinna misjoneerima. Akvila ja Priskilla olid, nagu Pauluski, elukutselt telgitegijad Paulus kirjutas Efesoses ka oma 1. kirja korintlastele.

Kirja varaseim säilinud terviklik tekst sisaldub Papüürus 46 manuskriptil 2. sajandist. Osa tekstist sisaldub ka Papüürus 49 manuskriptil.

Efesos

Efesose linn

Efesos oli Rooma riigi peamine linn Väike-Aasias ning elanike arvult 4. linn (rahvaarv umbes 250 000). Rooma võimu alla langes linn 133 eKr.

Efesos oli suurim kaubanduslinn Rooma Aasia provintsis ning seetõttu nii etniliselt kui ka religiooniliselt väga integreeritud, kus aktsepteeriti väga paljusid liikumisi judaismist erinevate polüteistlike religioonideni. Seal asus ka Artemise tempel .

Efesose linna valitsus oli põhiliselt demokraatlik.

Efesose kogudus Ilmutuse raamatus

Ilmutuse raamatu alguses on kirjas läkitused seitsmele kogudusele: Efesose, Smürna, Pergamoni, Tüatiira, Sardese, Filadelfia ja Laodikeia kogudus.

Efesose linn oli täidetud kristlaste jaoks ebajumala teenijatega, samuti oli levinud nõiakunsti praktiseerimine, kuid vaatamata sellele pidas kristlik kogudus vastu ning oma usu puhtuse eest on neid ka Ilmutuse raamatu läkituses kiidetud, kuid seejuures laidetud ka oma "esimese armastuse" maha jätmise eest. Selle all võidakse mõelda kas, et oma võitluses hereesiaga on Efesose kogudus unustanud vennaarmastuse või pigem, et kogudus ei tunne enam koguduse tööst rõõmu ja armastust, vaid teevad seda sunnitult ja käsumeelsusest.

Ülesehitus

Pauluse kiri efeslastele koosneb 6 peatükist, mis jagunevad 155 salmiks. Kirja jagas peatükkideks kardinal Stephen Langton 13. sajandil ja salmideks Robert Estienne 1551.

Kreekakeelses tekstis moodustavad 1. peatüki salmid 3-14 (pealkirjastatud "Hümn Kristuse ülistuseks") ühtse 202st sõnas koosneva lause, mis on terves Piiblis pikkuselt teine lause (kõige pikem Kl 1:9–20 218 sõnaga).

Sisu ülevaade

Kiri efeslastele ei käsitle ühtki konkreetset probleemi, vaid selles ülistatakse rõõmu osadusest ja suhtest Kristusega. Samuti on rõhk usklike staatusel Kristuses ning kristlikul eluviisil.

Avakiitusele (Ef 1:3) järgneb kiitust toetav õnnistuste loetelu, või teisisõnu ka päästeajalugu: äravalimine (Ef 4), ettemääratus (Ef 5), lunatus ja andeksand (Ef 7), saladuse ilmutamine (Ef 9), Jumala päranduse saamine (Ef 11) ja Püha Vaimu pitseri saamine (Ef 13).

Kõne keel on hoolikalt komponeeritud, kujunditerohke nn "Aasia stiil", mispuhul erilist tähelepanu pööratakse muuhulgas ka etteloetava teksti kõlalisele ilule (eufoonia). Käesoleva perikoobi ehk kõne encomium’i puhul on jälgitav veel täiendav asjaolu – nimelt on kreeka tekst struktureeritud nõnda, et iga fraas kestaks ühe hingetõmbe ja kordustele toetuv mõttearendus haarab kuulaja kaasa.

Ain Riistan karakteriseerib Efesose kirja konteksti ja struktuuri järgmiselt: "Efesose kiri on oma iseloomult "kõne kirjas", täpsemini epideiktiline kõne või homiilia Jumala auks." Kiri algab ja lõpeb epistolaarsete kirjakonventsioonide kohaselt (formaalsed algus ja lõpp), ent kuna kiri on mõeldud kuulajaskonnale ette lugemiseks, siis on kogu vahepealne osa üles ehitatud antiigi kõnepidamise reeglite kohaselt.

Struktuuriliselt on kõne üles ehitatud järgmiselt:

• 1:1–2 Preskript (kirja formaalne algus) ja tervitused.
• 1:3–23 Exordium (kõne sissejuhatus)
  • 1:3–14 encomium (kiidukõne),
  • 1:15–23 tänupalve.
• 2:1–3:21 Narratio (kõne peateema avamine), kirjeldus kuulajate olukorrast enne ja pärast pöördumist ning Pauluse rollist kuulajate elus,
  • 2:1–10 enne surnud üleastumistes, nüüd elus Kristuses,
  • 2:11–22 enne eraldatud ja võõrad, nüüd ühendatud ja rahus,
  • 3:1–13 Pauluse elu kui Jumala plaani näidis,
  • 3:14–21 kokkuvõttev palve ja õnnistus.
• 4:1–6:9 Exhortatio (manitsus/üleskutse),
  • 4:1–16 õhutus üksmeeleks,
  • 4:14–24 "Ärge elage nagu paganad, vaid nagu uus loodu",
  • 4:25–32 vana mahajätmisest ja uue omaksvõtust,
  • 5:1–20 Jumala imiteerimisest ja pühaduse kehastamisest,
  • 5:21–6:9 kodukorrast ja üksteisest hoolimisest.
• 6:10–20 Peroratio (lõppsõna).
• 6:21–24 Postskriptum (kirja formaalne lõpp)."

1997.aasta tõlkes jaguneb Pauluse kiri efeslastele 13. alapeatükiks:

• 1:1–1:2 – Tervitus
• 1:3–14 – Hümn Kristuse ülistuseks
• 1:15–23 – Palve usulise tarkuse saamiseks
• 2:1–10 – Jumala elustavast armust
• 2:11–22 – Kristuse ühendavast väest
• 3:1–13 – Apostlist kui Jumala teenrist
• 3:14–21 – Palve Kristuse armastuse mõistmiseks
• 4:1–4:16 – Õhutus üksmeeleks
• 4:17–5:5 – Vanast ja uuest inimesest
• 5:6–20 – Kristlasest kui valguse lapsest
• 5:21–6:9 – Kodukorrast
• 6:10–6:20 – Vaimulikust varustusest
• 6:21–24 – Lõppsõna

Kiri eesti keeles

Georg Mülleri jutlustest on säilinud varasemad teadaolevad eestikeelsed kirjakohad Pauluse kirjast efeslastele.

Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Pahwli se Apostli Rahmat Eweesrile". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Eweso Rahwale" ja 1739 Piiblis "Apostli Paulusse Ramat Ewesusse-rahwale kirjotud."

Kirjandus

• Francis Foulkes: "Pauluse kiri efeslastele". Logos, 2004.
• Hermann Josef Frede: "Untersuchungen zur Geschichte der lateinischen Übersetzung des Epheserbriefes." Bonn 1957.
• Adolf von Harnack: "Die Adresse des Epheserbriefes." Siztungsberichte der Preussischen Akademie der Wissenschaften, Historische-Philosophische Kleinschriften. Berlin: Preußischen Akademie der Wissenschaften, 1910: 696-709.
• W. H. Harris: "The Descent of Christ. Ephesians 4:7-11 and Traditional Hebrew Imagery." Leiden 1996.
• Josef Molitor: "Die altgeorgische Version des Galatar- und Epheserbriefes ins Lateinische übertragen und nach Syriazismen untersucht." Oriens christianus 59 (1975): 1-18.
• Hugh Pope: "To Whom was the Epistle to the Ephesians Addressed?" The New York Review 3 (1907-1908): 671-685.
• Peter R. Rodgers: "The allusion to Genesis 2: 23 at Ephesians 5: 30." The journal of theological studies Ser. NS, vol. 41 (1990): 92-93.
• Joseph S. Wittig: "Homiletic Fragment II and the Epistle to the Ephesians." Traditio 25 (1969): 358-363.
• Dr. Grant C. Richison: "Introduction to Ephesians". Verse-By-Verse Commentary.
• Peeter Roosimaa "Johannese ilmutus. Kuidas seda tõlgendada?". Allika kirjastus, 2017. Leheküljed 45-46.

Välislingid

• Kiri efeslastele. Piibel.net (eesti keeles)
• Kiri efeslastele 1686. aasta Wastses Testamendis
• John M. Fowler. Kiri efeslastele. Adventistide Koguduste Eesti Liidu Hingamispäevakooli osakond. 2005
• Kiri efeslastele. Kehra baptistikoguduse koduleht.