Ratzeburgi piiskopkond

Ratzeburgi vürst-piiskopkond Hochstift Ratzeburg ka: Fürstbistum Ratzeburg 1066–1648
Valitsusvorm	valitav monarhia
Osa	Saksa-Rooma riik
Pealinn	Ratzeburg
Eelnev Järgnev Saksimaa hertsogiriik Mecklenburg-Güstrow

Ratzeburgi piiskopkond (saksa: Bistum Ratzeburg) keskusega Ratzeburgis Põhja-Saksamaal oli algselt abipiiskopkond Hamburgi peapiiskopkonnas (mis 1072. aastal muudeti Bremeni peapiiskopkonnaks).

Ajalugu

Ratzeburg oli üks piiskopkondadest, mille moodustas u. 1050. aastal Hamburgi peapiiskop Adalbert, kes määras äsja Jeruusalemmast tagasi tulnud Aristo uude ametisse. Paistab, et Aristo oli vaid rändav misjonär-piiskop. 1066. aastal tõusid paganlikud vendid oma sakslastest isandate vastu üles ning 15. juulil 1066 visati Ratzeburgi Püha Jüri (mitte hilisem seda nime kandev klooster) abt Ansverus ja mitu tema munka kividega surnuks. Kuid alles 1154. aastal asutasid Saksimaa hertsog Heinrich Lõvi ja Hamburgi peapiiskop Hartwig I uuesti Ratzeburgi piiskopitooli ning Evermod sai selle esimeseks piiskopiks. Püha Norberti jünger ja Magdeburgi Jumalaema kloostri praost Evermod oli, nagu paljud tema järglased, premonstraatlik kanoonik. 1157. aastal kinnitas paavst Hadrianus IV Ratzeburgi toomkiriku kapiitli.

Ratzeburgi toomkirik

1236. aastal määras Saksa-Rooma keiser Friedrich II piiskop Peterile ilmaliku jurisdiktsiooni Butini maa ja mitmete ümberkaudsete külade üle (Ratzeburgi vürstkond), muutes selle vürst-piiskopkonnaks. Järgnenud vürst-piiskopid säilitasid selle jurisdiktsiooni, hoolimata Saksi-Lauenburgi hertsogite sagedastest katsetest neid sellest ilma jätta.

Ratzeburgi toomkirik pärineb 12. sajandi algusest. 15. sajandil see restaureeriti ja sellele tehti juurdeehitusi. Toomkirik ja sellega seotud territooriumid, nagu kapiitel ja eemal piiskopimõisad, moodustasid Domfreiheiti, Ratzeburgi vürst-piiskopkonna ekstraterritoriaalse enklaavi Ratzeburgi linna sees, mis muus osas kuulus Saksi-Lauenburgile. Piiskopkonda kuulus ka mitmeid teisi kauneid kirikuid Möllnis, Wismaris, Büchenis ja mujal.

Lisaks Ratzeburgi toomkapiitlile koos selle praosti või diakoniga ja 12 kanoonikuga olid piiskopkonnas benediktlaste Püha Jüri kloostrid Ratzeburgis (taasasutatud 1093. aastal) ja Wismaris, kuhu Lübeckist väljasaadetud benediktlased 1239. aastal kloostri asutasid; Ratzeburgi piiskop Gottschalk asutas 1229. aastal Eldenas ka sama ordu naistekloostri, mis 1290. aastal maha põles; vürst-piiskop Ludolf asutas 1237. aastal kloostri Rehnas ja 1243. aastal Zarrentinis. Wismaris oli ka frantsisklasi (1251) ja dominiiklasi (1293).

Ratzeburgi toomkiriku interjöör

1504. aastal, vürst-piiskop Johannes V von Parkentini valitsemisajal, muudeti Ratzeburgi toomkiriku premonstraatlastest regulaarkanoonikud paavsti nõusolekul sekulaarkanoonikuteks.

Georg von Blumenthal, viimane katoliiklik vürst-piiskop (1490-1550)

Vürst-piiskop Georg von Blumenthal (1524–50), kes tülitses Thomas Aderpuliga, oli viimane katoliiklik piiskop. 1552. aastal rüüstas toomkirikut krahv Volrad von Mansfeld. 1554. aastal pöördusid diakon ja kapiitel luterlusse. Toomkirik on sellest ajast proto-toomkirik ja kuulub Põhja-Elbe Evangeelse Luterliku Kiriku kogudusele. Ka enamikus teistes endise piiskopkonna territooriumil asuvates kirikutes asuvad tänapäeval Põhja-Elbe või Mecklenburgi Evangeelse Luterliku Liidumaakiriku kogudused.

Pärast 1554. aastat valis nüüd luterlik kapiitel vürst-piiskopkonna administraatoriteks luterlikke vürste, kellel puudus kanooniline kvalifikatsioon. Kapitulaarid eirasid teadlikult Saksi-Lauenburgi hertsogi kandidaate, hertsogi poegi, kartes, et vürst-piiskopkond liidetakse siis Saksi-Lauenburgiga. Vürst-piiskopkond sekulariseeriti 1648. aasta Vestfaali rahuga, sellest sai Ratzeburgi vürstkond Mecklenburgi hertsogite kontrolli all. 1701. aastal sai vürstkonnast Mecklenburg-Strelitzi eksklaav.

20. sajandi alguseks vastas piiskopkonna ajalooline territoorium Saksa keisririigis Herzogtum Lauenburgi kreisile (Schleswig-Holsteinis), piiskopi enda Ratzeburgi vürstkonnale Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogkonnas ja Mecklenburg-Schwerini suurhertsogkonna lääneosale, sealhulgas Wismar, kuid mitte Schwerin. Kogu see ala arvati hiljem Osnabrücki diötseesi ja moodustab 7. jaanuarist 1995 osa uuest Rooma katoliku kiriku Hamburgi peapiiskopkonnast, kusjuures enamik tänaseid katoliku kirikuid piirkonnas on ehitatud alates 19. sajandist.

On oletatud, et Raasepori linnus Soomes on nime saanud Ratzeburgi piiskopkonna järgi.

Piiskopid

• Aristo — u. 1051
• Evermod — 1154–1178
• vakantne — 1178–1180
• Isfried — 1180–1204
• Philipp — 1204–1215
• Heinrich I — 1215–1228
• Lambert — 1228
• Gottschalk — 1229–1235
• Petrus — 1236
• Ludolf I — 1236–1250
• Friedrich — 1250–1257
• Ulrich von Blücher — 1257–1284
• Konrad — 1284–1291
• Hermann von Blücher — 1291–1309
• Markward von Jesowe — 1309–1335
• Volrad von dem Dorne — 1335–1355
• Otto von Gronow — 1355–1356
• Wipert von Blücher — 1356–1367
• Heinrich II von Wittorf — 1367–1388
• Gerhard Holtorp — 1388–1395
• Detlef von Berkentin — 1395–1419
• Johannes I von Trempe — 1419–1431
• Paridam von dem Knesebeck — 1431–1440
• Johannes II Prohl — 1440–1454
• Johannes III von Preen — 1454–1461
• Ludolf II — 1461–1466
• Johannes IV Stalkoper — 1466–1479
• Johannes V von Parkentin — 1479–1511
• Heinrich III Bergmeier — 1511–1524
• Georg von Blumenthal — 1524–1550
• Christoph von der Schulenburg (protestant) — 1550–1554

1554 reformatsioon

Administraatorid (1554–1648)

• 1554–1592: Christoph von Mecklenburg
• 1592–1610: Karl
• 1610–1636: August
• 1636–1648: Gustav Adolf