Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Soome Evangeelne Luterlik Kirik

Allikas: Vikipeedia

Soome Evangeelne Luterlik Kirik (soome keeles Suomen evankelis-luterilainen kirkko, rootsi keeles Evangelisk-lutherska kyrkan i Finland) on Soome suurim usuühing ja maailma üks suuremaid luterlikke kirikuid, kuhu 2022. aasta lõpu seisuga kuulus 65,2% Soome elanikest (3 625 007 inimest[1]).

Soome Evangeelne Luterlik Kirik on luterlike kirikute koostööorganisatsiooni Luterlik Maailmaliit liige. Samuti ollakse eelkõige luterlikke ja anglikaani kirikuid ühendava Porvoo osaduse liige. Suurematest oikumeenilistest organisatsioonidest kuulub Soome Evangeelne Luterlik Kirik Kirikute Maailmanõukogusse ja Euroopa Kirikute Konverentsi.

Soome Evangeelse Luterliku Kiriku pea tiitel on Turu peapiiskop. Alates 1. juunist 2018 teenib sellel ametikohal Tapio Luoma.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Läänekristluse levik enne reformatsiooni

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kristlus Soomes
 Pikemalt artiklis Katoliku kirik Soomes

Kristluse katoliiklik vorm jõudis Soome aladele ilmselt Rootsi kaudu. 11. sajandi alguses hakkasid Satakunta, Vakka-Suomi ja Ahvenamaa aladel kinnistuma kristlikud matmiskombed. On oletatud, et need alad võisid olla Rootsiga liidus või Rootsist sõltuvad ning see võis kaasa aidata katoliikluse varasele levikule Soome territooriumil.[2]

12. sajandil korraldati Rootsist lähtuvaid ristiretki Lääne- ja Lõuna-Soome ja sealsed alad liideti järk-järgult Rootsi kuninga võimu alla. Seal hakkas sajandi teisel poolel järk-järgult organiseeruma ka kristlik kirik. Legendi järgi oli Soome esimene piiskop Henrik, kes saabus Soome aladele Rootsi kuninga esimese ristiretke ajal. Märterpiiskop Henriku ajaloolisus on küll kaheldav[3], kuid igal juhul loodi katoliku kiriku Soome piiskopkond.

Esimene nimeliselt teada olev Soome piiskop, kelle ajaloolisuses pole põhjust kahelda, oli 1230.–1240. aastatel ametis olnud Tuomas. Katoliku kiriku struktuur ja hierarhia kujunes Soomes selgemalt välja rootslaste teise ristiretke järel, hiljemalt 1250. aastate lõpuks. Umbes sel ajal, 13. sajandi keskpaiku sai Soome piiskopkond ka Turu piiskopkonna nime.

Turu piiskopkond allus Uppsala peapiiskopile. Piiskopkond valmistas ette oma vaimulikke, kuid paljud soomlastest preestrikandidaadid õppisid ka välismaa ülikoolides, sealhulgas Pariisis ja Saksamaal. Tähtsaimad Soome alal tegutsenud vaimulikud ordud olid frantsisklased, dominiiklased ja birgitiinid.

Aastatel 1489–1500 Turu piiskopina ametis olnud Maunu III Särkilahti avaldas 1492. aastal piiskopkonna uue reeglistiku, millega laiendati soome keele kasutamist muidu ladinakeelses liturgias. Edaspidi tuli lisaks jutlusele, mis oli enamasti rahvakeelne, lugeda jumalateenistustel ka meieisapalvet, patutunnistust ja maarjapalvet soome keeles.[4]

Reformatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Reformatsioon Soomes
 Pikemalt artiklis Reformatsioon Rootsis
Turu piiskop Mikael Agricola.
Autor: Albert Edelfelt, 19. sajand.

Vastuseis 1520. aastatel Saksamaalt Soome jõudnud reformatsiooniideedele oli Soome katoliiklaste seas minimaalne, seda ka vaimulikkonna hulgas. Turu toomkapiitel oli luterliku õpetuse suhtes kui mitte soosival, siis vähemalt sallival seisukohal ja reformatsiooniideede üks aktiivsemaid pooldajaid, preester Petrus Särkilahti valiti isegi toomkapiitli liikmeks.[5] Särkilahti oli ka teadaolevalt esimene katoliku preester Rootsi kuningriigis, kes abiellus. Kui ta 1524. aastal Saksamaalt Soome tagasi pöördus, oli ta juba abielus.[6]

Kuigi reformatsiooniideed jõudsid Soome eelkõige Põhja-Saksamaa ülikoolides õppinud teoloogide vahendusel, on oluline rõhutada, et reformatsioon teostati Rootsis ja Soomes nii-öelda ülevalt alla, kuningas Gustav I Vasa algatusel ja eestvedamisel. Kuningat innustas eelkõige võimalus saada oma valdusse kiriku varad ja kärpida vaimulike võimu, uue õpetuse ja praktikate juurutamisel oli ta pigem mõõdukas ja tagasihoidlik. Gustav I tegi kirikukorralduses ja tavades nii vähe muutusi kui võimalik. Kaalunud küll lühiajaliselt Saksamaa eeskujul piiskoppide täielikku asendamist superintendentidega, loobus ta sellest mõttest ja säilitas kiriku piiskopliku struktuuri, mis kindlustas Rootsi ja Soome luterlikes kirikutes ka apostelliku suktsessiooni.[7]

Kuningas Gustav I katkestas suhted paavstiga 1524. aastal ja kuulutas ennast Rootsi kiriku peaks. 1527. aasta Västeråsi riigipäeval pandi paika uue kirikliku korralduse alused. Rõhutati, et edaspidi tuleb usku kuulutada "puhtalt", kuid samas jäädi ustavaks religioosse mõõdukuse põhimõttele. Kuningas kinnitati uueks kirikupeaks, kuigi vaimulikes küsimustes säilitas kirik laialdase iseseisvuse. Suur osa kiriku senistest tuluallikatest ja piiskoppide linnused läksid krooni valdusse.[8]

Aastatel 1528–1550 oli Turu piiskopina ametis uuendusmeelne dominiiklane Martti Skytte, kelle ajal kasutati jumalateenistustel valdavalt edasi katoliku teenistuskorda. Ta keelustas vaid kõige silmatorkavamad tavad, mida peeti Piibliga vastuolus olevaks, näiteks privaatmissad, pühitsetud vee kasutamise ja õliga võidmise. Pildirüüstet Soomes ei toimunud, iseäranis maakirikutes jäid pühapildid ja pühakute kujud kirikutesse edasi. Samuti säilitas kirikukohus veel pikka aega kohtuvõimu ilmikute üle ja vaimulikkond oma privileegid (näiteks riigipäevadel olid vaimulikud ka edaspidi esindatud eraldi seisusena). Kloostrid suleti peatselt pärast Västeråsi riigipäeva, kuid seda mõjutas rohkem kuninga soov saada enda valdusse nende varad, kui uued religioossed tõekspidamised.[9] 1530. aastate lõpus hakati juurutama täielikult soomekeelseid jumalateenistusi (kuigi ametlikke ühtlustatud tekste nende jaoks veel ei olnud).[10]

Tegeliku reformatsiooni viis Soomes läbi 1550. aastal Skytte järel Turu piiskopiks nimetatud Mikael Agricola, kes oli õppinud Wittenbergi ülikoolis Martin Lutheri juures. Agricola pani ühtlasi aluse soome kirjakeelele ja tõlkis soome keelde vaimulikke tekste, sealhulgas ka terve Uue Testamendi ja osi Vanast Testamendist. Tema töötas välja ka soomekeelsed jumalateenistuste ja kiriklike talituste tekstid, kuid säilitas samuti mitmed katoliiklikud elemendid, näiteks maarjavisitatsioonid, risti austamise ja piiskoppidel mitra kandmise.[11]

Reformatsiooniajaks on Soomes peetud perioodi 1520. aastatest kuni 1620. aastateni. Sellisel seisukohal on näiteks soome kirikuloolane Pentti Renvall ja vene kirikuloolane Igor Makarov.[12] Pika reformatsiooniperioodi sisse loetakse Mikael Agricola ametijärglaste Paavali Juusteeni (Turu piiskop 1550–1575) ja Ericus Erici Sorolaineni (Turu piiskop 1583–1625) ametiajad, mil kiriku õpetus ja struktuur jätkasid kujunemist. Väga oluline oli Turu katedraalikooli rektori Jacobus Finno tegevus 1560.–1580. aastatel, kes koostas 1583. aastal ilmunud esimese soomekeelse kiriku lauluraamatu. Ühtlasi oli ta teise soomekeelse katekismuse autor (esimese koostas piiskop Juusteen, kuid see ei ole säilinud).[13]

Luterlik kirik Rootsi kuningriigis

[muuda | muuda lähteteksti]

1554. aastal jagati Soome alad kaheks kiriklikuks haldusüksuseks: Turu ja Viiburi piiskopkonnaks. Selle taga oli eelkõige kuningas Gustav I soov piirata piiskoppide võimu[14].

Perioodi 16. sajandi lõpust 18. sajandi alguseni tuntakse ka luterliku ortodoksia nime all. Philipp Melanchthoni ideedest lähtunud luterluse tõlgendust iseloomustas filosoofilises plaanis lähenemine aristotelismile, praktilises elus aga tugev religioosne sallimatus, mida Põhjamaades on hinnatud küll samal perioodil Saksamaal valitsenud sallimatusest leebemaks (lisaks luterlusele salliti Rootsis ja Soomes ka teisi protestantlikke usuvoolusid ja jäeti ruumi erinevatele tõlgendustele luterluse sees). Melanchthoni õpetus oli aluseks 1571. aastal vastu võetud Rootsi esimesele kirikukorraldusele. Samas luterliku ortodoksia alusdokumenti Konkordiaraamatut, mis avaldati Saksamaal 1580. aastal, tunnistati Rootsis teoloogilise õpetuse ühe alusena alles 1664. aastal.[15]

Kirikupeana oli piiskoppide ametisse nimetamise õigus Rootsi kuningal. Pärast piiskop Sorolaineni surma nimetati 1627. aastal poliitilistel põhjustel uueks Turu piiskopiks rootslane Isak Rothovius, kes ei osanud isegi soome keelt. Vaatamata sellele ilmus just tema ajal 1642. aastal Piibli esimene täielik soomekeelne tõlge. Ka mitmed hilisemad piiskopid 17. sajandil nagu Eskil Petraeus ja Johannes Terserus olid etnilised rootslased, keda Rootsi kuningavõim usaldas kohalikest soomlastest rohkem.[16]

Karl XI ajal võeti vastu 1686. aasta kirikuseadus, mis muutis seni formaalselt iseseisvalt tegutsenud ja ainult kuninga kui kirikupea kaudu riigiaparaadiga seotud luteri kiriku sisuliselt valitsusasutuseks. Luteri kirikust sai puhtakujuline riigikirik ja kõik Rootsi kuningriigi alamad pidid olema selle liikmed.[17]

Luterliku ortodoksiaga kaasnes 17. sajandil pehme, kuid järjekindel surve Karjala õigeuskliku elanikkonna pööramiseks luterlusse. See surve tõi kaasa õigeusklike ulatusliku põgenemise Venemaa kontrolli all olevatele aladele.[18] Samuti toimus sel perioodil Soomes mitmeid nõiaprotsesse, mis saavutasid suurima ulatuse 1660.–1670. aastatel.[19] Positiivsetest arengutest võib mainida üldise usuõpetuse sisseviimist 17. sajandil ja Turu Akadeemia asutamist 1640. aastal, mis võimaldas parandada luteri vaimulikkonna haridustaset. Tõusid nõuded ka ilmikutele: väikest katekismust tundmata ei olnud enam võimalik saada armulauda ega sõlmida abielu.

Luterliku ortodoksia viimane suur toetaja Turu piiskopitoolil oli Johannes Gezelius vanem (ametis 1664–1690). Tema poja Johannes Gezelius noorema (ametis 1690–1718) ajal hakkasid Soomes juuri ajama Saksamaalt alguse saanud pietistliku usuliikumise esimesed seemned. Pietism tähtsustas rohkem individuaalset usuelu ja edendas harduskirjanduse levikut. Äärmuslike pietistide nagu Lars Ulstadiuse tegevuse tõttu pöördus algselt pietismi soosivalt suhtunud Gezelius noorem pietistide vastu ja hakkas neid taga kiusama. Kiriku õpetuslik ühtsus oli aga pöördumatult murenema hakanud.[20]

Uusikaupunki rahuga 1721. aastal läks osa seni Rootsile kuulunud Soome aladest Venemaa koosseisu, kuid luteri kirik jäi ka seal edasi tegutsema, küll mitte enam Rootsi Kiriku alluvuses. Senise Viiburi piiskopkonna keskus viidi 1724. aastal Venemaa valdusse läinud Viiburist üle Porvoosse.[21]

Luterlik ortodoksia sai lõpliku löögi 1748. aastal Turu piiskopiks saanud Johan Browalliuse ajal, kes hakkas senise ortodoksse õpetuse asemel soosima ratsionaalset lähenemist ka Turu Akadeemias. Inspiratsiooni allikaks said John Locke'i ja Christian Wolffi ideed. Rahva seas levisid samal ajal üha uued usulised liikumised, millest mõjukaimad olid pietistlikud äratusliikumised ja hernhuutlus. Vähem populaarsed olid kristliku müstitsismi eri harud.[22]

Iseseisev riigikirik

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Soome liitmist Venemaaga ja autonoomse Soome suurvürstiriigi moodustamist 1809. aastal jäi luterliku kiriku positsioon suuresti muutumatuks. Peamiseks muutuseks oli administratiivne eraldumine Rootsi Kirikust, kuid samas jäi jõusse alates 1686. aastast kehtinud Rootsi kirikuseadus. Rootsi kuninga asemel oli nüüd kõrgeim kirikupea Venemaa keiser, kes kasutas seda võimu ametnike vahendusel hoolimata sellest, et ta kuulus ise hoopis õigeusu kirikusse. Turu piiskopile anti 1817. aastal peapiiskopi tiitel.

Soome luterlik kirik ja riigivalitsus eraldati teineteisest 1865. aasta riigihaldusreformiga. 1869. aastal kehtestati uus kirikuseadus, mis jõustus järgmisel aastal ja tagas luterlikule kirikule laialdase omavalitsuse. Kirikuseadus määras kindlaks kiriku juhtimise ja struktuuri. Selle kohaselt sai kirikukogu ainsana õiguse kirikuseaduse täiendamiseks ja muutmiseks. Riigipäevale ja Venemaa keisrile jäi õigus kirikukogu ettepanekud heaks kiita või tagasi lükata, kuid ettepanekute muutmise õigus neil puudus. Uue kirikuseaduse jõustumise järel hakkas Soome Evangeelne Luterlik Kirik ennast iseseisvalt juhtima.[23]

1889. aastal kehtestati Soome suurvürstiriigis piiratud kujul usuvabadus, millega anti esimest korda inimestele õigus luteri kirikust välja astuda.[24] Samas ei olnud selle seaduse kohaselt võimalik, et inimene üldse kirikusse ei kuulu – kirikut sai küll vahetada, kuid ateistid ja agnostikud pidid vähemalt formaalselt kuuluma mõnda kirikusse.[23]

19. sajandi lõpuks oli Soome kirikus juba viis piiskopkonda: Rootsi ajal asutatud Turu ja Porvoo (endisele Viiburi) piiskopkonnale olid lisandunud Savonlinna ja Kuopio piiskopkonnad, 1899. aastal asutati Oulu piiskopkond.[23]

Vaimulikus elus oli 19. sajand, eriti selle esimene pool äratusliikumiste ajastu. Savos ja Pohjanmaal levis niinimetatud "ärganute" liikumine (herännäisyys). Karjalas ja Satakuntas kujunes mõjukaks "palveliste" liikumine (rukoilevaisuus). Edela-Soomes levis evangeelne äratusliikumine, Rootsi Lapimaalt saabus aga Põhja-Soome aladele lestaadiuslus.[25] Kui algul üritati äratusliikumiste levikut ja ilmikute aktiivset tegutsemist piirata, siis 1869. aastal loobuti sellest ja äratusliikumised said kirikus vabad käed.

19. sajandi teisel poolel seisis luterlus silmitsi mitmete uute väljakutsetega. Ühelt poolt tugevnesid ühiskonnas kirikuvastased meeleolud, mida toetas eriti töölisliikumine. Teiselt poolt muutusid mõjukamaks baptism ja metodism, mis hakkasid kirikuelus luterlusele üha enam konkurentsi pakkuma. Eriti suur oli nende levik rootsikeelse elanikkonna seas.[26] Uues olukorras leevendati luteri kirikus kehtinud piiranguid, muuhulgas anti äratusliikumistele rohkem tegevusruumi. Soome rahvuslik liikumine oli siiski tugevalt mõjutatud luterlusest, näiteks soome rahvusliku ärkamise üks peamisi ideolooge Johan Vilhelm Snellman pidas luterlust soome identiteedi oluliseks osaks, kuigi kritiseeris tihti kirikut kui institutsiooni.

1908. aastal tühistati kirikuseaduse muudatusega kirikuliikmete kohustus käia vähemalt korra aastas armulaual. See tõi kaasa kirikuskäimise vähenemise.

Kirik Soome Vabariigis

[muuda | muuda lähteteksti]
Kaplan Jorma Heiskanen sõduritele armulauda jagamas (1940)

[viide?]Pärast Soome iseseisvumist Venemaast 1917. aastal jäi jõusse endine kirikuseadus.

Soome kodusõjas 1918. aastal oli Soome Evangeelne Luterlik Kirik lõhestunud ja on väidetud, et see sõda hävitas vähemalt mõneks ajaks luteri kiriku rolli rahvakirikuna. Kui enne sõja puhkemist oli kirik üritanud konflikti osapooli lepitada, siis sõja ajal asus kiriku ametlik juhtkond eesotsas Turu peapiiskopi Gustaf Johanssoniga selgelt Soome seadusliku valitsuse ehk Senati poolele. Tavaliste kirikuliikmete tasandil võitlesid aga tihtipeale sama koguduse liikmed kodusõjas teineteise vastu.[27][28]

1919. aasta Soome põhiseaduses deklareeriti kiriku ja riigi lahusus ning usuvabadus. Neid põhimõtteid täpsustas ja kinnitas ka 1923. aastal vastu võetud usuvabaduse seadus. Vaatamata täielikule usuvabadusele jäi enamik soomlasi edasi luteri kiriku liikmeteks ja jätkas kirikumaksu tasumist.

Talvesõja ja Jätkusõja aastatel oli Soome Evangeelsel Luterlikul Kirikul oluline roll rahvustunde ja patriotismi süvendamisel. Samas tegi kirik sõja-aastatel ka ulatuslikult sotsiaaltööd, mis lähendas seda endisele rivaalile töölisliikumisele. Sõjajärgses kirikuelus andsid tooni vaimulikud, kes olid sõja ajal teeninud kaplanitena kaitsejõududes. Kaks Turu peapiiskoppi, Martti Simojoki ja Mikko Juva, olid endised kaitsejõudude kaplanid.

1960. aastatel süvenesid taas vastuolud kiriku ja vasakpoolsete vahel, kuna viimased nägid luterlikus kirikus vanameelsuse bastionit ning kritiseerisid vaatamata riigi ja kiriku lahutamisele püsinud tihedaid sidemeid nende kahe vahel. Selle vastasseisu kulminatsiooniks kujunes 1966. aastal aset leidnud kohtuprotsess kirjanik Hannu Salama üle, keda süüdistati jumalateotuses. Salama mõisteti süüdi ja sai karistuseks kolm kuud vangistust, kuid seda otsust ei pööratud täitmisele ja lõpuks andis president Urho Kekkonen talle armu. Teiseks tekitas palju vastuolusid kiriku mõjul riigi poolt kehtestatud keeld, mis ei lubanud teatud pühapäevadele eelnevatel laupäeva õhtutel korraldada tantsupidusid või näidata filme. See keeld tühistati lõpuks 1968. aastal.

Soome Evangeelse Luterliku Kiriku vastus kiriku kasvavale ebapopulaarsusele oli moderniseerumine. 1970. aastatel alustati tööd uue piiblitõlke ja kiriku uue lauluraamatuga. Uus lauluraamat kiideti heaks 1986. aastal ja sellesse lülitati mitmeid noortepäraseid ja äratusliikumistest pärit kirikulaule. Uus piiblitõlge valmis ja kiideti heaks 1992. aastal.[viide?]

1963. aastal oli kirikukogu esimest korda arutanud naiste lubamist vaimulikuseisusse, kuid siis ei läinud see ettepanek läbi. 1986. aastal võttis kirikukogu küsimuse uuesti üles ja avas naistele tee pastoriametisse.

1993. aastal võeti lõpuks vastu uus kirikuseadus, mis vahetas välja 1869. aastast kehtinud, kuid korduvalt muudetud ja täiendatud kirikuseaduse. Ka uues seaduses jäi kehtima põhimõte, mille kohaselt saab ainsana muudatusettepanekuid kirikuseadusele esitada kirikukogu, Soome parlament Eduskunta saab need ainult heaks kiita või tagasi lükata.

Kui varem peeti kirikut ühiskonnas konservatiivseks jõuks, siis viimastel aastakümnetel on kirik oma vaadetelt nihkunud pigem sotsiaalliberaalsele või sotsiaaldemokraatlikule positsioonile. Kirik ise on selgitanud seda vajadusega seista ühiskonna nõrgemate liikmete huvide eest. Sellest lähtuvalt on kritiseeritud turumajanduse rolli majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse tekitamisel ning nõutud Põhjamaise heaoluriigi mudeli säilitamist. Kiriku enda sees on lahkhelisid tekitanud küsimused nagu naiste piiskoppideks pühitsemine ja samasooliste paaride õnnistamine. 2010. aastal pühitseti Helsingi piiskopina ametisse kiriku ajaloo esimene naispiiskop Irja Askola.[viide?]

Liberaalsete arengutega rahulolematud 25 luterlikku kogudust moodustasid 16. märtsil 2013 misjonipiiskopkonna, mis enda sõnade kohaselt ei soovi saada uueks kirikuks, vaid hoida muutumatuna alal Soome Evangeelse Luterliku Kiriku õpetusi. Eraldi struktuuri loomise põhjuseks said esmajärjekorras erimeelsused naisvaimulike pühitsemise küsimuses.[29][30] Soome Evangeelne Luterlik Kirik misjonipiiskopkonda ei tunnista.

Õpetus

[muuda | muuda lähteteksti]

Soome Evangeelne Luterlik Kirik tunnistab pühakirjana Piiblit, kuid kiriku ametlik õpetus ei lähtu Piibli sõnasõnalisest tõlgendamisest. Põhirõhk on pandud Uuele Testamendile ja eriti selles sisalduvale neljale evangeeliumile. Sageli kasutatakse evangeeliumi mõistet ka neis neljas raamatus sisalduva "kristluse põhialuste" tähenduses. Vana Testamenti peetakse samuti kiriku õpetuse aluseks, kuid vaid tõlgendatuna läbi Uue Testamendi.[viide?]

Soome Evangeelne Luterlik Kirik peab kinni kristliku kiriku kolmest vanast usutunnistusest – need on Nikaia usutunnistus, apostellik usutunnistus ja Athanasiose usutunnistus. Neid usutunnistusi nimetatakse oikumeenilisteks, sest need pärinevad ajast, mil kristlik kirik ei olnud veel lõhenenud. Lisaks neile on olemas luterlikud usutunnistuskirjad, mille hulka kuuluvad Augsburgi usutunnistus, Lutheri suur ja väike katekismus, aga ka muud konkordiaraamatusse võetud usutunnistuslikud avaldused (Augsburgi usutunnistuse kaitsekiri, Schmalkaldeni õpetused, uurimus paavsti võimust, jt dokumendid).[31] Kiriku õpetuse põhitõed on esitatud katekismuses. Kirikul on olemas ka oma lauluraamat.[viide?]

Kiriku õpetuse lähtealuseks on kolmes oikumeenilises usutunnistuses sisalduv õpetus kolmainsast Jumalast ja Jeesus Kristuse kahest loomusest. Olulisteks peetakse Kristuse ristisurma ja sellega kaasnenud lepitust, tema ülestõusmist surnuist, nendest sündmustest kõnelevat evangeeliumi ning sakramente. Tunnistatakse inglite ja pühade inimeste olemasolu, kuid nende roll ei ole sama oluline kui näiteks roomakatoliku või õigeusu kirikus.

Kiriku sees mõjukate äratusliikumiste ja õpetuslike koolkondade tõttu ei ole Soome Evangeelne Luterlik Kirik õpetuslikult ühtne. Kõik need voolud ja liikumised lähtuvad siiski kirikuseaduse kahes esimeses paragrahvis sätestatud põhimõtetest:[viide?]

"Soome Evangeelne Luterlik Kirik tunnistab Piiblil põhinevat kristlikku usku, mida on kuulutatud kiriku kolmes vanas usutunnistuses ja luterlikes usutunnistuskirjades. Kiriku tunnistust on lähemalt selgitatud kirikukorralduses."

"Vastavalt tunnistusele kuulutab kirik Jumala sõna ja jagab sakramente, aga tegutseb ka muul viisil kristliku sõnumi levitamiseks ja ligimesearmastuse ellu rakendamiseks."

Evangeelne luterlik kirik rõhutab kõigi usklike lunastust sõltumata nende tegudest. Usku ja ristimist nähakse ainsate oluliste tingimustena, mis võivad tagada pääsemise. Luterlikus kirikus on kaks sakramenti: ristimine ja armulaud. Neist viimane toimetatakse tavaliselt jumalateenistuse ajal. Varase reformatsiooni ajal peeti sakramentideks ka pihti ja vaimulikuseisust ning see on talletatud ka luterlikes usutunnistuskirjades, kuid hiljem hakati valdavalt õpetama vaid kahte sakramenti. Lisaks sakramentidele on kirikus muid pühaks peetavaid toiminguid: erilised pühitsused (piiskopiks, preestriks ja diakoniks pühitsemine, kiriku ja surnuaia pühitsemine) ja õnnistused (konfirmatsioon, kodu õnnistamine, haua õnnistamine, jms).[32]. Paljudele luterliku kiriku liikmetele on kõige olulisemad mitmesugused elusündmusi märkivad rituaalid.[viide?]

Kiriku positsioon ühiskonnas

[muuda | muuda lähteteksti]

Riigi ja kiriku suhted

[muuda | muuda lähteteksti]

Luterliku kiriku vaatepunktist rajaneb riigi ja kiriku suhe Lutheri õpetusel kahest võimust, mille kohaselt tuleb ilmalik ja vaimulik võim teineteisest lahus hoida.

Kuigi riik ja kirik on Soomes põhiseadusega teineteisest lahutatud, on Soome Evangeelsel Luterlikul Kirikul tänapäevalgi koos Soome Õigeusu Kirikuga riigis eriseisund, millega kaasneb oma seadus (kirikuseadus), avalik-õigusliku institutsiooni staatus ja õigus korjata kirikuliikmetelt kirikumaksu. Kuna kirikumaksu kogub kiriku nimel riik, siis tasub kirik riigile selle teenuse osutamise eest. 2008. aastal maksis kirik riigile 19 miljonit eurot. Samal ajal maksab riik kirikule omakorda ettevõtte tulumaksust laekuvatest vahenditest riigile osutatud teenuste nagu surnuaedade ja kultuuriväärtuslikuks tunnistatud hoonete haldamise eest.[33]

Suhted teiste kirikutega

[muuda | muuda lähteteksti]
Porvoo osaduse liikmeskirikud

Soome Evangeelne Luterlik Kirik kuulub Luterlikku Maailmaliitu. Selle liidu liikmeskirikud tunnustavad vastastikku teineteise vaimulikupühitsusi ja on omavahel armulauaühenduses. 2013. aasta seisuga oli Soome kirik Luterliku Maailmaliidu liikmeskirikute seas suuruselt viiendal kohal.[34]

Soome luterlik kirik osaleb ka oikumeenilises liikumises, mis püüab leida ühisosa eri kristlike kirikute vahel. Tulenevalt sellest kuulub Soome Evangeelne Luterlik Kirik rahvusvahelisel tasandil Kirikute Maailmanõukogusse ja Euroopa Kirikute Konverentsi. Soomes ollakse Soome Oikumeenilise Nõukogu liige.

Pikki aastaid pidas Soome Evangeelne Luterlik Kirik teoloogilist dialoogi Vene Õigeusu Kirikuga, kuid see katkestati Vene Õigeusu Kiriku algatusel 2014. aastal seoses Soome kiriku salliva suhtumisega samasooliste partnerlusse. Luterliku Maailmaliidu ja katoliku kiriku vahel peetud teoloogilised kõnelused viisid 1997. aastal ühisavalduseni õigeksmõistuõpetuse küsimuses, millega maailmaliidu liikmena ühines ka Soome kirik. Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Island) ja Baltimaade (Eesti, Leedu) luterlikud kirikud ning Briti saarte anglikaani kirikud koostasid 1992. aastal Porvoo ühisavalduse, mis kiideti heaks 1996. aastal. Selles deklaratsioonis tõdeti ühist arusaama kristliku kiriku eesmärkidest, kiriku apostellikust olemusest ja piiskopiametist kirikus. Lisaks tunnistasid ühisavalduse allkirjastanud kirikud vastastikku teineteise vaimulikuseisust ja avaldasid soovi, et avaldusega ühinenud kirikud teeksid aktiivsemalt koostööd. Porvoo ühisavalduse põhjal muutis Soome Evangeelne Luterlik Kirik oma kirikukorraldust nii, et avalduse allkirjastanud anglikaani kirikute liikmetel on samadel alustel Soome luterliku kiriku liikmetega õigus osaleda kiriku talitustes.[viide?]

Soome Evangeelne Luterlik Kirik ei ole allkirjastanud niinimetatud Leuenbergi konkordaati, mis on peamiselt Kesk-Euroopa luterlike, reformeeritud ja ühinenud evangeelsete kirikute omavaheline kokkulepe.

Kirikuamet

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirikuametist rääkides tuleb eristada kahte mõistet: vaimulikuseisus ja vaimuliku amet. Vaimulikuseisus tähendab neid kiriklikke kohustusi ja õigusi, mis antakse inimesele kaasa vaimulikuks pühitsemisega. Vaimulikuseisusel on kolm astet: piiskop, preester ja diakon. Vaimuliku ametist räägitakse seoses palgalise töökohaga kirikus ja see on tööõiguse valdkonda kuuluv mõiste.[viide?]

Igas piiskopkonnas on üks piiskopi ametikoht. Erandiks on Turu peapiiskopkond, kus on lisaks piiskopile ka peapiiskop. Peapiiskop ei ole teiste piiskoppide ülemus, vaid piiskop, kellel on tavapärasest väiksem jurisdiktsioon (väike osa Turu piiskopkonnast), et ta saaks keskenduda üldkirikut puudutavate ülesannete täitmisele.

Vaimulike ametikohtadena eristatakse kirikhärra, kaplani ja kogudusepastori ametit. Toompraost on toomkiriku koguduse kirikhärra, läänipraost aga praostkonda juhtiv kirikhärra. Pikaajalise teenistuse või muude teenete eest võib vaimulik pälvida praosti aunimetuse. Vaimuliku ametikoha saamiseks peab isikul olema vaimulikupühitsus. Kord vaimulikuks pühitsetud inimene jääb alatiseks vaimulikuks, kui ta just ise vaimulikuseisusest ei loobu või teda sealt välja ei heideta. Kõiki vaimulikke võib kõnetada austavat pöördumist "isa" kasutades. Luterlikus kirikus on selle kasutamine siiski harv ning see iseloomustab rohkem roomakatoliku ja õigeusu kiriku tavasid.[viide?]

Pühitsemiseks peab vaimulikukandidaadil olema magistrikraad usuteaduses. Äsja vaimulikuseisusse pühitsetu võib taotleda kogudusepastori ametikohta. Kui soovitakse taotleda kaplani või kirikhärra ametikohta, peab olema läbitud pastoraalseminari kursus, mida saab teha kiriku enda kutseharidussüsteemis. Kirikhärra ametikohale kandideerimiseks on lisaks vajalik õpingute läbimine kogudusetöö korraldamise alal. Toompraosti või piiskopkonna dekaani ametikohale kandideerimiseks on vaja sooritada kõrgem pastoraaleksam.

Lisaks mainitutele on kirikus vaimulikud töö tegijad veel lektor, diakon, noortetöö juhendaja, lastetöö juhendaja ja kantor. Muudest ametikohtadest on kogudustes olemas veel köstri amet, kellamees on tänaseks juba ajalukku kadunud ametikoht.[viide?]

Kiriku struktuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Soome Evangeelse Luterliku Kiriku juhtimise aluseks on kirikuseadus ja selle põhjal välja antud määrused.

Piiskop ja piiskopkond

[muuda | muuda lähteteksti]
Turu toomkirik (2004)
Turu peapiiskopi residents (2012)

Soome Evangeelne Luterlik Kirik on episkopaalse struktuuriga kirik, sarnaselt roomakatoliku, õigeusu ja anglikaani kirikuga. Kiriku piiskoplik korraldus ei kuulu ilmtingimata luterlike kirikute juurde, näiteks Saksamaa luterlikes maakirikutes piiskopiamet kadus, sest ametis olevad piiskopid jäid reformatsiooni ajal ustavaks katoliku kirikule. Rootsis aga kiriku episkopaalne struktuur säilis, sest reformatsioon teostati kuninga juhtimisel ehk ülevalt alla. Nii muutusid Rootsi katoliiklikud piiskopid reformatsiooni käigus luterlikeks piiskoppideks.[viide?]

Piiskoppide apostellik suktsessioon säilis Soome kirikus kuni 1884. aastani, mil kõik Soome piiskopid surid samal aastal. 1930. aastal osales Tampere piiskopi ametisse pühitsemisel ka Rootsi piiskop ja selle kaudu taastati Soome luterlikus kirikus apostellik suktsessioon (Rootsi Kirikus oli see katkematult säilinud). Kuigi igapäevases luterlikus kirikuelus ei mängi see kontseptsioon olulist rolli, on apostelliku järjepidevuse olemasolu tähtis oikumeeniliste suhete kontekstis, eriti suhetes anglikaani kirikutega.

Kui klassikaliselt on kristlikes kirikutes eristatud episkopaalset, presbüterlikku ja kongregatsionalistlikku juhtimismudelit, siis suurem osa nüüdisaegsetest luterlikest kirikutest, ka Soome Evangeelne Luterlik Kirik, rakendab episkopaal-sinodaalset juhtimismudelit. See mudel tähtsustab ühtaegu nii piiskoppide kui ka kiriku liikmeskonna valitud esindusorganite rolli kirikuelu kujundamisel.[viide?]

Piiskopi võim hõlmab traditsiooniliselt kolme valdkonda: evangeeliumi õpetamise võim (potestas evangelii), pühitsusvõim (potestas ordinis) ja kohtuvõim (potestas iurisdictionis). Piiskop on olnud ajalooliselt kiriku doktriini kohaselt evangeeliumi kõrgeim õpetaja, tal oli voli läbi viia kiriklikke pühitsusi, eelkõige pühitsemist vaimulikuseisusse, ja ta oli kiriku sisedistsipliini tagaja, kes vajadusel mõistis ka kohut kirikuelus ette tulevate rikkumiste üle.

Piiskopi assisteerib piiskopkonna juhtimisel kollektiivne organ, mida nimetatakse toomkapiitliks. Soome Evangeelses Luterlikus Kirikus otsustab piiskop koos toomkapiitliga selle üle, keda võib vaimulikuks pühitseda. Reaalne vaimulikuseisusse pühitsemine on aga ainuisikuliselt piiskopi õigus. Ühtlasi on piiskop koguduste ja neid teenivate vaimulike kõrgeim kiriklik ülemus, kes teostab järelevalvet nende tegevuse üle. Muud kohtuvõimu piiskopil Soomes t enam ei ole. Ka nendes juhtimis- ja järelevalveülesannetes assisteerib piiskoppi toomkapiitel.[viide?]

Episkopaalse struktuuri tõttu on Soome Evangeelse Luterliku Kiriku kogudused jagatud piiskopkondadesse, mida juhib piiskop.

Piiskopkonnal on kaks kollektiivset juhtorganit: toomkapiitel ja piiskopkonna volikogu. Toomkapiitlisse kuulub seitse liiget: piiskop, toompraost, ilmikute esindaja, kaks vaimulikuseisuses assessorit, õigusassessor ja piiskopkonna dekaan. Toomkapiitli esimeheks on alati piiskop. Toompraosti ametikoht kuulub automaatselt piiskopkonna toomkiriku kirikhärrale. Ilmikute esindaja valib kapiitlisse neljaks aastaks piiskopkonna volikogu. Vaimulikest assessorid valitakse ametisse kolmeks aastaks ja saavad kokku olla ametisse valitud kaheks ametiajaks. Assessor peab vastama kehtestatud haridusnõuetele ning olema piiskopkonna palgaline kirikhärra või kaplan. Assessori valimisel saavad hääletada kõik piiskopkonna vaimulikud ja lektorid. Lisaks toomkapiitli seitsmele liikmele töötab selle juures tavaliselt muidki ametnikke, kelle kohta kasutatakse tavaliselt samuti toomkapiitli nimetust. Toomkapiitli igapäevast tööd korraldavad õigusassessor ja piiskopkonna dekaan, kellest esimene tegeleb peamiselt administratiivtööga ja teise funktsiooniks on tagada kogudustele vajalike tugifunktsioonide toimimine.

Piiskopkonna majandusküsimustes ja üldistes tegevussuundades kuulub kõrgeim võim piiskopkonna volikogule, kuhu kuulub 14 ilmikut ja 7 vaimulikku. Nõukogu ilmikliikmete valimisel on hääleõigus koguduste ja kirikute nõukogude liikmetel. Vaimulikest liikmed valivad enda seast piiskopkonna vaimulikud. Piiskopkonna nõukogu saab luua ja kaotada ametikohti, võtab vastu piiskopkonna eelarve ja tegevuskava, kinnitab majandus- ja tegevusaruanded. Lisaks on piiskopkonna nõukogul õigus teha ettepanekuid kirikukogule. Piiskopi ja nende kahe esindusorgani jagatud volitused illustreerivad Soome Evangeelses Luterlikus Kirikus valitsevat episkopaal-sinodaalset juhtimismudelit.[viide?]

Piiskopkondade loend

[muuda | muuda lähteteksti]
Turu peapiiskop Tapio Luoma
Piiskopkond Asutamise aasta Toomkirik Piiskop
Turu peapiiskopkond 1156 Turu toomkirik Tapio Luoma (peapiiskop, 2018–)
Mari Leppänen (piiskop, 2021–)
Tampere piiskopkond 1554 Tampere toomkirik Matti Repo (2008–)
Oulu piiskopkond 1851 Oulu toomkirik Jukka Keskitalo (2018-)
Mikkeli piiskopkond 1897 Mikkeli toomkirik Seppo Häkkinen (2009–)
Porvoo piiskopkond 1923 Porvoo toomkirik Bo-Göran Åstrand (2019–)
Kuopio piiskopkond 1939 Kuopio toomkirik Jari Jolkkonen (2012–)
Lapua piiskopkond 1959 Lapua toomkirik Simo Peura (2004–)
Helsingi piiskopkond 1959 Helsingi toomkirik Teemu Laajasalo (2017–)
Espoo piiskopkond 2004 Espoo toomkirik Kaisamari Hintikka (2019-)

Lisaks on Soomes alates 1941. aastast olemas ka sõjaväepiiskop, kelleks on alates 2012. aastast Pekka Särkiö. Sõjaväepiiskopil ei ole oma piiskopkonda ja kaitsejõudude kaplanid kuuluvad nende piiskopkondade jurisdiktsiooni, mille territooriumil nad asuvad.

Kogudus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku alusüksus on kogudus, mida juhib kirikhärra. Kõik kogudused peavad kuuluma mõnda piiskopkonda. Kõrgeim võim koguduses kuulub neljaks aastaks valitud kirikuvolikogule. Koguduse igapäevast tööd korraldab kirikuvolikogu valitud kirikunõukogu, mille liikmed valitakse kaheks aastaks. Kirikhärra on oma ametikohast tulenevalt kirikunõukogu liige ja esimees. Koguduse tasandil esindavad volikogu ja nõukogu kiriku juhtimise sinodaalset, kirikhärra aga selle episkopaalset aspekti.[viide?]

Koguduste piirid on luterlikus kirikus määratud territoriaalselt ehk teatud territooriumil elavad kirikuliikmed kuuluvad selle piirkonna kogudusse. Kogudus määratakse niisiis elukohajärgselt ja valikuvõimalus tekib vaid olukorras, kus sama piirkonna teenindamiseks on avatud kaks erikeelset kogudust. Koguduste piirid ei pea järgima riiklikku haldusjaotust, ühtima valla või maakonna piiridega. Kirikuseadus näeb siiski ette, et ühte valda ei tohiks jagada mitme koguduse vahel. See põhimõte on tingitud peamiselt maksustamisega seotud tehnilistest küsimustest. Kui sama valla territooriumile jääb mitu kogudust, peavad need moodustama koguduste ühenduse. Kirikuseadus lubab ühe koguduse koosseisus avada mitu pihtkonda.

Koguduste ühendusse kuuluvaid kogudusi iseloomustab ühine majandustegevus. Ühendusse koondunud koguduste kõrgeim juhtorgan on neljaks aastaks valitav ühine kirikuvolikogu, mis valib igapäevase töö korraldamiseks ühise kirikunõukogu. Igal ühendusse kuuluval kogudusel on küll oma nõukogu, kuid puudub volikogu. Nii nagu tavaliste koguduste puhul on ka siin kirikhärra kirikunõukogu liige ja esimees. Koguduste ühendust juhtiva ühise kirikunõukogu esimehe nimetab toomkapiitel ühendusse kuuluvate koguduste kirikhärrade seast. Nii toimib episkopaal-sinodaalne juhtimismudel ka koguduste ühendustes. Ka kõik koguduste ühendused peavad kuuluma piiskopkonda.[viide?]

Koguduste ühendusi võib moodustada ka vabatahtlikel alustel. Vabatahtlikult ühenduse moodustamisel ei kehti mingid piirangud: sellesse liituvad kogudused võivad kuuluda eri piiskopkondadesse ja neil ei pruugi olla isegi ühist piiri. Kui juhtub nii, et koguduste ühenduse moodustavad kahte eri piiskopkonda kuuluvad kogudused, siis loetakse koguduste ühendus kuuluvaks sellesse piiskopkonda, kuhu kuulub enamik ühenduse liikmeskogudustest.

Kuna rootsikeelsete koguduste jaoks on Soome Evangeelses Luterlikus Kirikus eraldi piiskopkond, Porvoo piiskopkond, on rootsikeelsed ja rootslastest enamusega segakogudused sõltumata nende geograafilisest asukohast arvatud Porvoo piiskopkonna koosseisu.

2014. aastal oli Soome Evangeelses Luterlikus Kirikus kokku 428 kogudust.[35]

Praostkond

[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskopkonna kogudused on omakorda jaotatud praostkondadesse. Praostkonna juhtimisel assisteerib piiskoppi ja toomkapiitlit selle etteotsa valitud läänipraost, kes valitakse praostkonna koguduste kirikhärrade hulgast kuueaastaseks ametiajaks. Läänipraost toetab kogudusi ja teostab nende üle järelevalvet, korraldab koguduste koostööd ning koguduse töötegijate nõupidamisi. Läänipraosti volituste hulka kuulub ka erinevate kiriklike valimiste korraldamine ja nende jooksvate ülesannete lahendamine, mille ta saab piiskopilt või toomkapiitlilt.

Kiriku keskvalitsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku struktuuri kolmanda tasandi moodustab kirikukogu. Kirikukogul esindavad kiriku liikmeskonda 64 ilmikut, 32 vaimulikku ja kõik kiriku piiskopid. Kirikukogu on seega moodustatud samuti episkopaal-sinodaalset juhtimismudelit arvestades. Lisaks kuuluvad kirikukogu liikmete hulka saamide koguduste üldkoosolekul valitud esindaja, välipiiskop ja valitsuse esindaja. Kirikukogu võtab vastu kirikuseaduse, kiidab heaks kirikukorralduse ja kiriku valimiseeskirja. Kirikuseaduse ja kirikukorralduse jõustamine ja muutmine vajavad kirikukogu 3/4 liikmete häälteenamust. Lisaks peab kirikuseaduse heaks kiitma ka riigi parlament. Kirikukogu volituste hulka kuulub ka kirikliku kirjanduse nagu katekismuse, lauluraamatu, jumalateenistuse ja muude kiriklike talituste tekstide kinnitamine. Kirikukogu valib ka Soome Evangeelse Luterliku Kiriku täitevorgani ehk kirikuvalitsuse liikmed.

Kirikuvalitsuse ülesanne on kiriku majandustegevuse korraldamine ja kirikukogule eelnõude ettevalmistamine. Kirikuvalitsus haldab kiriku üldeelarvet, milles suurima kuluartikli moodustab kiriku pensionifond.[viide?]

Soome Evangeelses Luterlikus Kirikus on kogudused väga iseseisvad. Iseäranis majandusasjade korraldamisel on suur otsustusõigus kogudustel, sest kirikumaksu üksuseks on just kogudus. Kogudused tasuvad kiriku keskkassasse maksu kirikuvalitsuse ülalpidamiseks ja pensionimakseid. Lisaks eraldab parlament kiriku keskkassale 1,75% ettevõtete tulumaksust tasuna kiriku täidetavate ühiskondlike ülesannete eest. Taolisteks ülesanneteks loetakse surnuaedade rajamist ja ülalpidamist, samuti kultuuriväärtusteks tunnistatud kirikuhoonete hooldamist ja diakooniatööd.

Kirikumajandus

[muuda | muuda lähteteksti]

2006. aastal teenisid Soome Evangeelse Luterliku Kiriku kogudused maksutuluna 872 miljonit eurot, millest kirikumaks moodustas 763 miljonit eurot. Ettevõtte tulumaksu arvelt said kogudused 109 miljonit eurot. Keskmine kirikumaksu suurus koguduseliikme kohta oli 175 eurot.

2008. aastal maksti kirikule 852 miljonit eurot kirikumaksu ja 122 miljonit ettevõtete tulumaksu arvelt, mis tegi kokku 974 miljonit eurot. Ettevõtete tulumaksust sai Soome Evangeelne Luterlik Kirik 1,75%.[36]

2015. aastal oli keskmine kirikumaksu määr 1,43%, kaks aastat varem oli see 1,41%.[37]

Liikmeskond

[muuda | muuda lähteteksti]

2022. aasta lõpul kuulus Soome Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse 3 625 007 liiget ehk 65,2% soomlastest.[1] Kõigist 2022. aastal sündinud lastest ristiti luteri kirikus 55,7%. Noored kirikuliikmed käivad tavaliselt leeris. 2022. aasta andmetel läbis leerikooli 74,0% kõigist 14–15-aastastest kirikuliikmetest.[38]

Varem kuulus peaaegu kogu Soome elanikkond luteri kirikusse, kuid viimaste aastakümnete jooksul on liikmeskond vähenenud. Eriti viimastel aastatel on kahanev liikmeskond olnud kirikule probleemiks, sest kirikust lahkujate arv on kasvanud. Rekord saavutati 2010. aastal, kui kirikust lahkus 1,6% liikmetest. Põhjused võivad olla maailmavaatelised, majanduslikud või isiklikud. Kõige rohkem on lahkunute seas noori täiskasvanuid.

2003. aastal tehtud küsitluse kohaselt olid peamised kirikusse kuulumise põhjused kiriklikud rituaalid (ristimine, laulatamine, matmine) ja surnuaedade kuulumine kirikule. Muude oluliste põhjuste seas mainiti võimalust olla ristivanemaks, seda, et kirik hoiab üleval kristlikke traditsioone ja pühi ning õpetab lastele ja noortele "õigeid väärtusi". Põhjusena toodi esile ka kiriku tegevus vanurite ja puuetega inimeste abistamisel.[39]

Maailma luterlike kirikute seas on Soome Evangeelne Luterlik Kirik suuruselt seitsmes.[40]

Arvandmeid kiriku liikmeskonnast aastatel 1860–2000[41][42][43][44]
Aasta Luterlasi
kogu rahvastikust 		Ristituid
kõigist sündinud lastest 		Kiriklikke laulatusi
kõigist laulatustest[45]
1860 97,7 %
1870 98,0 %
1880 98,0 %
1890 98,1 %
1900 98,1 %
1910 98,2 %
1920 98,1 %
1930 96,4 %
1940 95,9 %
1950 95,0 %
1960 92,4 % 95 %[46] 92 %[46]
1970 92,4 % umbes 95 %[46] umbes 90 %[46]
1980 90,3 % 91,8 % 86,5 %
1990 87,8 % 90,5 % 82,0 %
2000 85,1 % 88,7 % 79,9 %
Täpsemaid arvandmeid kiriku liikmeskonnast 21. sajandil[47]
Aasta Kirikust lahkunuid Kirikuga liitunuid Liitunute ja lahkunute vahe Luterlasi kogu rahvastikust Ristituid kõigist sündinutest Kiriklikke laulatusi[48] Ilmalike abielude õnnistamisi[49]
2000 13 608 11 220 −2 388 85,0 % 88,7 % 77,9 %[49] 16 %
2001 14 083 10 608 −3 475 84,8 % 88,2 % 13 %
2002 16 077 10 377 −5 700 84,6 % 87,1 % 67,9 %[49] 11 %
2003 26 857 10 023 −16 834 84,1 % 87,0 % 68,0 %[50] 10,2 %
2004 27 009 9 365 −17 644 83,6 % 86,0 % 64,0 %[50] 8,6 %
2005 33 043 9 559 −23 484 83,1 % 85,6 % 63,3 %[44] −
2006 34 952 10 116 −24 836 82,4 % 84,2 % 61,0 %[51] 7 %
2007 37 879 10 474 −27 405 81,7 % 84,0 % 60,0 %[51] − (800 paari)[51]
2008 52 203 10 763 −41 440 80,6 % 82,4 % 56,9 %[52] 8,9 %[53]
2009 43 650 12 195 −31 455 79,7 % 80,2 % 56,1 %[54] −
2010 83 097 13 284 −69 813 78,2 % 79,3 % 55,5 %[54] −
2011 46 177 13 623 −32 554 77,2 % 77,9 % 53,2 %[55] − (841 paari)
2012 41 079 14 108 −26 971 76,4 % 75,3 % 51,1 %[55] − (801 paari)
2013 58 965 14 653 −44 312 75,2 % 75,2 % 49,1 %[47] − (841 paari)[47]
2014[56] 78 300 15 701 −62 599 73,7 % 72,4 % 47,7 % − (831 paari)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Belonging to a religious community by age and sex, 2000-2022 Statistics Finland
  2. ↑ Kristinuskon historia 2000: Kristinusko Suomessa. Espoo, Weilin+Göös, 2000, s. 12.
  3. ↑ Kristinuskon historia 2000: Kristinusko Suomessa. Espoo, Weilin+Göös, 2000, s. 14.
  4. ↑ Melander, K. R. Piirteitä kirkollisen järjestyksen kehityksestä 1500- ja 1600-luvuilla. – Lutherin uskonpuhdistus ja Suomen kirkko. Suomen kirkkohistoriallisen seuran julkaisemia tutkimuksia ja kirjoituksia I. Helsingi, Suomen kirkkohistoriallinen seura, 1921, s. 66.
  5. ↑ Melander, K. R. Piirteitä kirkollisen järjestyksen kehityksestä 1500- ja 1600-luvuilla. – Lutherin uskonpuhdistus ja Suomen kirkko. Suomen kirkkohistoriallisen seuran julkaisemia tutkimuksia ja kirjoituksia I. Helsingi, Suomen kirkkohistoriallinen seura, 1921, s. 67.
  6. ↑ Nuorteva, Jussi. Särkilahti, Petrus. – Suomen kansallisbiografia, 9. Helsinki, SKS, 2007, s. 541–543.
  7. ↑ Melander, K. R. Piirteitä kirkollisen järjestyksen kehityksestä 1500- ja 1600-luvuilla. – Lutherin uskonpuhdistus ja Suomen kirkko. Suomen kirkkohistoriallisen seuran julkaisemia tutkimuksia ja kirjoituksia I. Helsingi, Suomen kirkkohistoriallinen seura, 1921, s. 68.
  8. ↑ Virrankoski, Pentti. Suomen historia 1 & 2. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2009, s. 135–136.
  9. ↑ Melander, K. R. Piirteitä kirkollisen järjestyksen kehityksestä 1500- ja 1600-luvuilla. – Lutherin uskonpuhdistus ja Suomen kirkko. Suomen kirkkohistoriallisen seuran julkaisemia tutkimuksia ja kirjoituksia I. Helsingi, Suomen kirkkohistoriallinen seura, 1921, s. 68–69.
  10. ↑ Virrankoski, Pentti. Suomen historia 1 & 2. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2009, s. 136.
  11. ↑ Paarma, Jukka. Seurakunnallista elämää Maskun Hemmingin aikana EVL.fi (Vaadatud 23.02.2015)
  12. ↑ Макаров, И. В. Очерки истории реформации в Финляндии (1520–1620-е гг.): Формирование национальной церковности. Портреты выдающихся деятелей финской реформации. Санкт-Петербург, ИП Генкин, 2007, стр. 25–27.
  13. ↑ Макаров, И. В. Очерки истории реформации в Финляндии (1520–1620-е гг.): Формирование национальной церковности. Портреты выдающихся деятелей финской реформации. Санкт-Петербург, ИП Генкин, 2007, стр. 428–440.
  14. ↑ Virrankoski, Pentti. Suomen historia 1 & 2. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2009, s. 142.
  15. ↑ Lotman, Piret. Heinrich Stahli elu ja looming. Tallinn, Eesti Rahvusraamatukogu, 2014, lk 147–149.
  16. ↑ Virrankoski, Pentti. Suomen historia 1 & 2. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2009, s. 232.
  17. ↑ Kirkosta tuli osa valtionhallintoa 1600-luvun Ruotsi-Suomessa EVL.fi (vaadatud 17.03.2015)
  18. ↑ Ingerimaa kontekstis on õigeusklike mõjutamise ja pööramise katsetest kirjutanud põhjalikult Piret Lotman. Samasugustel alustel toimis kirikupoliitika ka Karjalas. Vaata: Lotman, Piret. Heinrich Stahli elu ja looming. Tallinn, Eesti Rahvusraamatukogu, 2014, lk 109–144.
  19. ↑ Virrankoski, Pentti. Suomen historia 1 & 2. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2009, s. 235–236.
  20. ↑ Virrankoski, Pentti. Suomen historia 1 & 2. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2009, s. 236–238.
  21. ↑ Virrankoski, Pentti. Suomen historia 1 & 2. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2009, s. 359.
  22. ↑ Virrankoski, Pentti. Suomen historia 1 & 2. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2009, s. 370–377.
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 Virrankoski, Pentti. Suomen historia. Toinen osa. Helsinki, Suomen Kirjallisuuden Seura, 2001, s. 639.
  24. ↑ Suomen uskonnonvapauden historia (Vaadatud 23.02.2015)
  25. ↑ Virrankoski, Pentti. Suomen historia. Toinen osa. Helsinki, Suomen Kirjallisuuden Seura, 2001, s. 642–644.
  26. ↑ Virrankoski, Pentti. Suomen historia. Toinen osa. Helsinki, Suomen Kirjallisuuden Seura, 2001, s. 640–641, 644–645.
  27. ↑ Haapala, Pertti. Kun kansankirkko hajosi. – Sisällissota ja kirkko 1918. Helsinki, Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, 2009, s. 17–23.
  28. ↑ Mustakallio, Hannu. Kirkon johto, pappispoliitikot ja herätysliikkeet. – Sisällissota ja kirkko 1918. Helsinki, Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, 2009, s. 24–42.
  29. ↑ Soome tunnistuslikud luterlased asutasid oma piiskopkonna ja valisid piiskopi Meie Kirik, 16.03.2013. (Vaadatud 05.03.2015)
  30. ↑ Pohjola, Juhana. Milleks rajati Misjonipiiskopkond? Meie Kirik, 18.03.2013. (Vaadatud 05.03.2015)
  31. ↑ Luterilaiset tunnustuskirjat EVL.fi (Vaadatud 22.02.2015)
  32. ↑ Evankelis-luterilaisen kirkon kirkkokäsikirjat (Vaadatud 22.02.2015)
  33. ↑ Verot ja muut tulot EVL.fi (Vaadatud 22.02.2015)
  34. ↑ The Lutheran World Federation – 2013 Membership Figures Lutheran World. February 2014. (Vaadatud 22.02.2015)
  35. ↑ Kirkko numeroina: Organisaatio EVL.fi (Vaadatud 05.03.2015)
  36. ↑ Seurakuntien taloudellinen asema pysyi vakaana vuonna 2008 EVL.fi, 20.08.2009. (Vaadatud 23.02.2015)
  37. ↑ Keskeiset tuloveroperusteet Veronmaksajain Keskusliitto ry
  38. ↑ Kirkkoon kuuluvuus 2022 kirkontilastot.fi
  39. ↑ Kirkko muutosten keskellä. Suomen evankelis-luterilainen kirkko vuosina 2000–2003. Kirkon tutkimuskeskuksen julkaisuja 89, Kirkon tutkimuskeskus, Tampere 2004. Luku III.
  40. ↑ Lutheran World Federation (Vaadatud 24.02.2015)
  41. ↑ Suomen väkiluku joulukuun 31. päivänä 1920 (seurakuntakirjojen mukaan): 2 Suomen virallinen tilasto 6 : 56 ; 2. Tilastollinen päätoimisto, Helsinki 1923. s. 32.
  42. ↑ Suomen virallinen tilasto: Suomen väestö joulukuun 31 p:nä 1940 (seurakuntakirjojen ja siviilirekisterin mukaan) : 1 Väkiluku ja kielisuhteet, ryhmitys sukupuolen, iän, siviilisäädyn, uskontokunnan ja syntymäpaikan mukaan ynnä poissaolevan väestön jaoitus olinpaikan mukaan. Helsinki, Tilastollinen päätoimisto, 1945, s. 41.
  43. ↑ Liitetaulukko 2. Väestö uskontokunnan mukaan ja osuus väestöstä 1950–2013 Suomen virallinen tilasto (SVT): Väestörakenne, 2013 (Vaadatud 05.03.2015)
  44. ↑ 44,0 44,1 Kirkon tilastollinen vuosikirja 2005 Helsinki, Suomen evankelis-luterilainen kirkko: Kirkkohallitus, 2006, s. 22.
  45. ↑ Siin on ära toodud need laulatused, kus vähemalt üks abikaasa kuulus luteri kirikusse.
  46. ↑ 46,0 46,1 46,2 46,3 Häkkinen, Seppo. Ihanne ja todellisuus. Jäsenyyteen sitoutuminen Suomen evankelis-luterilaisessa kirkossa 1960-luvulta 2000-luvulle. Tampere, Kirkon tutkimuskeskus, 2010, s. 177–178.
  47. ↑ 47,0 47,1 47,2 Kirkon tilastollinen vuosikirja 2013 Helsinki, Kirkkohallitus, 2014. (Vaadatud 05.03.2015)
  48. ↑ Protsent kõigist sõlmitud abieludest, kaasa arvatud ilmalikud abielud
  49. ↑ 49,0 49,1 49,2 Eroakirkosta-viesti 8/2007, 26.02.2007. (Vaadatud 24.02.2015)
  50. ↑ 50,0 50,1 Kirkon tilastollinen vuosikirja 2004 Helsinki, Kirkkohallitus, 2005. (Vaadatud 05.03.2015)
  51. ↑ 51,0 51,1 51,2 Kirkon tilastollinen vuosikirja 2007 Helsinki, Kirkkohallitus, 2008. (Vaadatud 05.03.2015)
  52. ↑ "Evl.fi Uutiset". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. veebruar 2015. Vaadatud 23. veebruaril 2015.
  53. ↑ "Evl.fi Tilastoja". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. märts 2010. Vaadatud 23. veebruaril 2015.
  54. ↑ 54,0 54,1 Kirkon tilastollinen vuosikirja 2010. Helsinki, Kirkkohallitus, 2011. (Vaadatud 05.03.2015)
  55. ↑ 55,0 55,1 Kirkon tilastollinen vuosikirja 2012 evl.fi (Vaadatud 05.03.2015)
  56. ↑ Seurakuntien väestönmuutokset 2014 EVL.fi (Vaadatud 05.03.2015)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Soome_Evangeelne_Luterlik_Kirik&oldid=6720178"