Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Sueebid

Allikas: Vikipeedia
Oranž ala näitab sueebi hõimude asuala 1. sajandil eKr.

Sueebid ehk sueevid (ladina suebi või suevi) oli germaani hõimude rühm.

Sueebide kohta käivad andmed on üsna puudulikud ja vasturääkivad.

Tacituse arvamuse kohaselt ei olnud sueebid üksik rahvas, vaid pigem koondnimi erinevatest hõimudest, kelle asuala hõlmas üle poole Germaaniast[1]. Sellisel arvamusel sueebide kohta ollakse ka tänapäeval.

Sueebide tuumiku moodustas semnoonide hõim, kuid teised hõimud nagu kvaadid, markomannid ja tõenäoliselt ka hermunduurid, pärinesid samuti sueebidest. Sueebide hulka kuulusid arvatavasti ka alemannid ja langobardid, kuid selle kohta ei ole päris kindlaid andmeid.

1. sajandil elasid sueebid valdavalt Elbe jõe ääres, kuid hunnide pealetungi tõttu olid osa neist sunnitud ületama Reini jõe ja jõudsid lõpuks Pürenee poolsaarele.

Varajane ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Sueebide päritolu on seni selgusetu. Kreeka ajaloolase Herodotose järgi elasid sueebid 500. aasta paiku eKr Musta mere lõunakallastel.[2] Sealt rändasid sueebid lõunasse ja läände tänapäeva Saksamaa Reinimaa aladele, mida ajalooliselt tuntakse Švaabimaa nime all.

Ariovistuse juhtimise ajal kutsusid sekvaanid sueebi hõimud endale appi lahendamaks sõjalist konflikti sekvaanide ja häädulaste vahel. Pärast võitu häädulaste üle aastal 72 eKr jäid sueebid Reini vasakule kaldale, kus nad alistusid Julius Caesarile aastal 58 eKr.

Olles tihedalt seotud alemannidega ja tehes sageli nendega koostööd, jäid sueebid Reini paremale kaldale kuni 31. detsembrini 406, mil paljud hõimud ühinesid vandaalide ja alaanidega Rooma piiride ületamisel Mainzi juures, alustades sissetungi Galliasse.

Osa sueebe (põhjasueebid) on mainitud 569. aastal, kui nad elasid frankide kuninga Sigebert I valitsemise all tänapäeva Saksi-Anhaldi aladel. Sueebidega seoses mainitakse 573. aastal saksisid ja lombarde, kes saabusid tagasi Apenniini poolsaarelt.

Sueebi kuningriik Gallaecias

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui vandaalid ja alaanid põrkusid kokku ülemvõimupärast Gallias Rooma liitlase frankidega, suundusid sueebid oma kuninga Hermericu juhtimisel lõunasse, ületades lõpuks Püreneed ja jõudsid Ibeeria poolsaarele, kus pärast Gerontiuse ja Maximuse ülestõusu 409. aastal ei kehtinud enam Impeeriumi seadused.

Läbides Baskimaa, asustasid nad Rooma provintsi Gallaecia, Loode-Hispaanias (nüüdne Galicia) ja põhja Portugalis (Região Norte). Vandudes truudust imperaator Honoriusele tunnustati neid kui foederati ning lubati neil seal elada oma autonoomse valitsuse kontrolli all. Samaaegselt omavalitsusliku provintsi Britanniaga, sueebide kuningriik Gallaecias sai esimeseks Alam-Rooma kuningriigiks, mis moodustati Lääne-Rooma Impeeriumi laostunud aladel. Sueebide Gallaecia oli esimene Rooma Impeeriumist eraldunud kuningriik, mis hakkas münte vermima. Müntide vermisel võtsid nad eeskuju eelnevatest Rooma Impeeriumi kogemustest. [3]

Ibeeria poolsaar (530–570)

Suuebide kuningriik Gallaecias ja põhja Lusitaanias (tänapäeva Centro Region Portugalis) rajati 409. aastal ja kestis 586. aastani pärast sajandit vältavat aeglast langust. Oma väiksuse tõttu (kuningriigi rajamise aegu oli sueebide arv umbel 30 000) ei saavutanud ta kunagi olulist poliitilist tähtsust. Kuna suuebid hakkasid kiirelt kasutama kohalikku keelt, jäi vähe järgi nende alggermaani keelest.

Sueebide kuningriigi pealinnaks sai praeguse Braga eelkäija Bracara Augusta, mis oli Rooma aegse Gallaecia provintsi pealinn.

Aastal 438 Hermeric ratifitseeris rahulepingu kohaliku elanikkonnaga ning võitlustest kurnatuna, loovutas ta trooni oma pojale Rechilale.

Visigootide ootamatu sissetung Ibeeria poolsaarele 416. aastal saadetuna Akvitaaniast Lääne-Rooma imperaatori poolt võitlemaks vandaalide ja alaanidega põhjustas sueebide kuningriigi mõningase laienemise: oma õitsengu tipul sueebide Gallaecia ulatus Meridani või Sevillani.

448. aastal Rechila suri ja pärandas oma krooni oma pojale, Rechiariusele, kes võttis vastu 447. aastal ristiusu. Ristiusk muutus ametlikuks usuks paganlikele sueebidele ja peamiselt pritsillianistlikule elanikkonnale.

Pärast Rechiariuse surma 456. aastal algas sueebide kuningriigi hääbumine. Sueebide kuningriigi ajalugu lõppes 586. aastal, mil tõugati troonilt nende viimane kuningas Amalaric.

Sueebid olid rändkarjused. Kirjakeel oli neile tundmatu, mistõttu nende ajalugu ja rahvuslik kultuur kandus edasi põlvest põlve suuliste pärimuste teel. Riietus koosnes neil peamiselt loomanahkadest.

Enne ristiusu vastuvõtmist olid sueebid paganad. Oma jumalatele nad pühakodasid ei ehitanud, kuna arvasid, et loodus ise on püha. Pühadeks paikadeks olid neil koopad, järved, ojad, kivikuhilad. Kuid on üleskirjutisi, mille põhjal otsustatakse, et osa sueebe pidas tähtsaks Isist[4], kuna nad ohverdasid talle.

  1. Tacitus: Germania
  2. "Swabia history". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuni 2007. Vaadatud 31. mail 2007.
  3. "Guerra MF, Calligaro A, Perea A (2007) The treasure of Guarrazar: tracing of the gold supplies in the Visigothic Iberian penisula. Archaeometry 49, 1, 53–74". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. detsember 2018. Vaadatud 30. mail 2007.
  4. Tacitus: Germania