Teine ristisõda

Teine ristisõda
	Osa Ristisõdadest
	Väike-Aasia ja Palestiina 1140. aastal.
Toimumisaeg	1147–1149
Toimumiskoht	Lähis-Ida
Osalised
Rooma Katoliku Kiriku paavst; Tsistertslaste ordu; Prantsusmaa kuningriik; Saksamaa kuningriik	Seldžukkide riik; Seldžukid; Zengidi dünastia
Väejuhid või liidrid
Bernard Clairvaux’st; Prantsusmaa kuningas Louis VII; Saksa kuningas Konrad III	Seldžukkide riigi Süüria provintsi valitseja Nūr ad-Dīn

Teine ristisõda toimus Väike-Aasias aastatel 1147–1149 ning selles osalesid seldžukid, Prantsuse ja Saksa väed.

Ristisõja väljakuulutamine

Teine ristisõda kuulutati välja 1145. aastal pärast seda, kui Edessa krahvkond, üks suurimaid ristisõdijate riike, mis oli rajatud pärast Esimest ristisõda, langes Seldžuki päritolu Zengidi dünastiast Mosuli, Aleppo, Hama ja Edessa valitsejast atabeki Imad ad-Din Zengi moslemite kätte. Tegemist oli esimese ristisõdijate riigiga, mis langes.

Teise ristisõja Edessa tagasivallutamiseks kuulutas välja paavst Eugenius III, tegemist oli ka esimese ristisõjaga, mida juhtisid Euroopa kuningad – Prantsusmaa kuningas Louis VII ja Saksa kuningas Konrad III. Abi saadi ka paljudelt teistelt tähtsatelt Euroopa aadlikelt.

Ristisõdijate põhivägede (Kuningas Louis VII ja Konrad III vägede) teekond oli selline: Saksa-Rooma riik, Ungari kuningriik, Bütsantsi keisririik, Konstantinoopol, Pergamon, Antiookia, Jeruusalemm. Hingeline eestvedaja oli Tsistertslaste ordu juht Bernard Clairvaux’st, kes oma kirjutistega propageeris ja põhjendas sõda. Ristisõdijate ees suleti kõik väravad ning neid kardeti kui katku nende metsikuse tõttu. Vastuseks sellele rüüstasid ristisõdijaid linnu, mis neile väravaid ei avanud.

Dorylaeumi lahingud

Kahe kuninga armeed liikusid eraldi läbi Euroopa, mingil põhjusel peeti neid kinni Bütsantsi keisri Manuel I Komnenose poolt. Siis ületasid ristisõdijate väed Bütsantsi territooriumi ja liikusid Anatooliasse. Mõlemad ristisõdijate väed said lüüa Seldžuki türklaste poolt 1147. aasta Dorylaeumi lahingutes.

Damaskuse piiramine

Louis VII ja Konrad III jõudsid oma vägede jäänukiga aga siiski Jeruusalemmani ning ründasid 1148, üsna lootusetus olukorras Damaskust, mille oli vallutanud Zengi poeg ja järglane Nūr ad-Dīn.

Akko nõukogul juunis 1148 olid ristisõdijate kuningad Louis VII ja Konrad III ning Melisende ja Balduin III leppinud kokku Damaskuse ründamises. Zengi valdused olid jaotatud tema poegade vahel ning Damaskus oli sõlminud liidu Zengi poja, Aleppo emiir Nūr ad-Dīniga. Damaskus valiti näiteks Aleppo asemel ristisõja sihtmärgiks, kuna ununenud polnud lõputud Damaskusest saadetud rünnakud Jeruusalemma suunal ning geograafiliselt oleks Damaskuse vallutamine andnud head eeldused Edessa piiramiseks. Järgnenud Damaskuse piiramine kukkus täielikult läbi. Ristisõdijad said viie päevaga lüüa ja olid sunnitud taanduma.

Ristisõja tulemus

Teine ristisõda oli täielik läbikukkumine ristisõdijatele ja suur võit moslemite jaoks. Selle tulemusel tõusis ka moslemite julgus ristisõdijate ees, mis omakorda viis 1187. aasta Jeruusalemma vallutamiseni, mis omakorda põhjustas Kolmanda Ristisõja 12. sajandi lõpupoolel.

Ristisõdijate tegevus Euroopas

Ainus edukas üritus toimus aga rekonkista käigus Vahemere teises otsas, Portugalis, kus üks ristisõdijate vägi, mis oli laevaga teel pühale maale, tegi peatuse ning aitas vallutada Lissaboni 1147. aastal. Hiljem nad vallutasid veel Sintra, Almada, Palmeda ja Setubali linna Portugali aladel ning neil õnnestus seal end ka kindlustada.

Samal ajal algas ka esimene Põhjala ristisõdadest – Vendi ristisõda, mille eesmärk oli pöörata paganaid Ida-Euroopas kristlusse.

Vaata ka