Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Turbasammal

Allikas: Vikipeedia
Turbasammal
Lillakas turbasammal lähivaates
Lillakas turbasammal lähivaates
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Sammaltaimed Bryophyta
Klass Turbasamblad Sphagnopsida
Alamklass Sphagnidae
Selts Turbasamblalaadsed Sphagnales
Sugukond Turbasamblalised Sphagnaceae
Perekond Turbasammal Sphagnum

Turbasammal ehk sfagnum (Sphagnum) on lehtsammaltaimede hõimkonda kuuluv perekond.

Praeguseks on sellesse perekonda arvatud 382 liiki.[1] Eestis on nendest teada 38 liiki, millest kaheksa on praeguses klassifikatsioonis esmakordselt kirjeldatud. Turbasammalde uurijaid nimetatakse sfagnoloogideks.[2]

Turbasamblad teeb eriliseks nende eriti suur veeimavusvõime: veekogus turbasammaldes võib olla 10–20 korda suurem nende kuivmassist (sõltuvalt liigist).[3]

Uurimise ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Turbasambla liigi määramine

1581. aastal kirjeldas Belgia botaanik Matthias Lobelius esimest korda turbasammalt, kuid nime "Sphagnum" võttis kasutusele Saksa botaanik Johann J. Dillenius 1719. aastal. 1753. aastal ilmus Carl von Linné teos Species plantarum, kus eristati turbasamblad teistest sammaldest. Turbasammalde uurimine muutus tõhusamaks 19. sajandil.[2]

Turbasammalde uurimisel on tähtsal kohal olnud Tartust pärit teadlased Edmund Russow ja C. Girgensohn. Russow on esmakirjeldajana siiani märgitud seitsme liigi puhul. Väga edukas on olnud ka Helsingi Ülikooli botaanikaprofessor Sextus O. Lindberg, kes kirjutas raamatu Euroopa ja Ameerika turbasammaldest. Esimene põhjalik ülevaade turbasammaldest ilmus 1911. aastal Carl F. Warnstorfi koostatuna.[2]

1954. aastal ilmus Eestis esimene turbasammaldest rääkiv raamat "Eesti NSV turbasamblad", kus oli kirjeldatud 38 liiki. 1998. aastal ilmus "Eesti sammalde määraja", kus oli 37 liiki. 2013. aastal ilmus "Eesti turbasamblad", milles on jälle 38 turbasammalde liiki.[2]

Levik ja ökoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Turbasammal on väga levinud ehk kosmopoliitne perekond. Turbasamblad puuduvad vaid Antarktika mandril. Põhjapoolkera niisketes kasvukohtades on turbasamblad valitsev taimerühm. Põhjapoolkeral on turbasambla liigid sageli soodes ja märgades tundra piirkondades valdavateks taimedeks. Nende levila ulatub kuni 81. põhjalaiuskraadini Põhja-Norra Svalbardi saarestikus. Lõunapoolkeral on turbasammalde liigiline mitmekesisus hoopis väiksem kui põhjapoolkeral. Lõunapoolkeral on laiaulatuslikud turbasambla piirkonnad Tšiilis, Argentinas, Brasiilias, Uus-Meremaal ja Tasmaanias.[2]

Mõnede autorite arvates on turbasambla (Sphagnum) perekond maailma kõige laiema levikualaga.[4]

Turbasamblad on niiskeid ja märgasid kasvutingimusi eelistavad taimed. Põhiliselt leidub neid soodes ja soostuvatel aladel. Turbasamblad ei suuda kasvada kuivades tingimusteks nagu näiteks kõrbetes.[5] Lisaks on leitud mõningaid turbasamblaid ekstreemsetest kasvukohtades (Islandi kuumaveeallikate äärest).[2]

Ökoloogiliste nõudmiste suhtes on turbasamblad erinevad: on laia amplituudiga ja kitsa amplituudiga liike.[2] Turbasamblaid on võimalik jaotada kolmeks vastavalt toitainete nõudluse järgi:

  1. Oligotroofsed on kõige vähem nõudlikud ning kasvavad peamiselt rabas.
  2. Mesotroofsed on keskmiselt nõudlikud ning kasvavad siirdesoodes ja rabastuvates metsades.
  3. Eutroofsed on kõige nõudlikumad ning kasvavad madalsoodes.[5]

Mõned liigid kasvavadki ainult rabas või ainult allikasoodes, kuid on ka liike, mis kasvavad igal pool niisketes kohtades. Enamik turbasambla liike kasvavad valgusküllastes kohtades, vaid üksikud liigid eelistavad varju. Turbasamblaid on võimalik jagada kasvukohaeelistuste järgi viieks: soostunud metsade, madalsoo ja siirdesoo, siirdesoode ja õõtsikute, rabastunud metsade ja rabade liigid.[2]

Morfoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Turbasambla perekonda on lihtne ära tunda väga iseloomuliku välimuse tõttu, kuid liike eristada on keerulisem. Liikide eristamiseks looduses läheb vaja luupi ning mõningate liikide määramiseks peaks kasutama mikroskoopi.[3] Turbasamblad võivad olla väga varieeruva värvusega: kollased, punased, rohelised, pruunid.[2]

Turbasammaldel puudub juur. Taim kasvab tipust ja samal ajal kõduneb alumises osas. Lisaks pole turbasammaldel ka juhtkude ega õhulõhesid.[5] Turbasammal koosneb varrest, oksakimpudest ja oksakimpudest moodustunud kapiitulumist. Tavaliselt vars ei harune ning oksakimbud on varre külge kinnitunud spiraalselt. Oksakimpudes võivad olla nii laiuvad kui ka rippuvad oksad.[2]

Varre kõige välimiseks kihiks on kattekude ehk epiderm. Kattekude paikneb ümber tugikoe. Tugikude omakorda on ümber põhikoe ehk parenhüümi. Õhukeste seintega rakkudest moodustunud kattekude nimetatakse hüalodermiks. Hüalodermi moodustavad hüalotsüstid, mis säilitavad vett. Mõnikord on hüalodermis ka retortrakud, mis on sama ülesandega nagu hüalotsüstid.[2]

Vart ja oksi katavad lehed, mis on erineva kuju ja suurusega. Oksadel on tipust teritunud kitsad lehed[2] ning võivad olla erineva kujuga.[5] Varrel on tipust ümaramad laiemad lehed.[2] Lehed koosnevad kahesugustest rakkudest: kloroplaste sisaldavad kitsad klorotsüstid ja laiemad sisaldiseta hüalotsüstid.[5]

Omapärase vee säilitus- ja kogumissüsteemi moodustavad tühimikud, mis jäävad varte, okste ja lehtede vahele. Lisaks osalevad seal ka hüalotsüstide vahele jäävad mikroskoopilised ruumid. Mõnede liikide veeimamisvõime võib nende tavapärast massi suurendada kuni 20 korda. Turbasamblaalad on tavaliselt happelised, sest turbasamblad omastavad hästi kaltsiumi- ja magneesiumikatioone, millest vabanevad vesinikioonid.[2]

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Turbasamblad võivad levida nii vegetatiivselt kui ka eostega. Üldiselt toimub kauglevi eostega ja lähilevi vegetatiivselt gametofüütide tükkidega. Võsude tekkimine saab alguse eostest eelniidi moodustumisega. Eelniit on üherakukihiline, ühel pool tekivad risoidid ja teisel pool pung. Võsu moodustubki pungast. Gametofüüdiks nimetatakse võsu, millel arenevad suguorganid ehk gametangiumid. Isasgametangiumid ehk anteriidid paiknevad jämenenud okste tipuosas lehtede kaenlas. Emasgametangiumid ehk arhegoonid on lühikeste okste tippudes. Viljastumine toimub emasgametangiumis ning seal areneb sügoot. Sügoodist hakkab omakorda arenema eoskuprast ning jalast (haustorist) koosnev sporofüüt. Hiljem tekib sporofüüdi pikenemisest ebajalg. Eosed paiknevad eoskupras, mis koosneb urnist ja kaanest. Urnis rõhu tõustes lendab kaas pealt ja eosed paiskuvad suurel kiirusel välja ning on võimelised levima kaugele.[2]

Ohustatus ja kaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Turbasamblaid ohustab inimtegevus nagu kuivendamine, veerežiimi muutmine, veekogude eutrofeerumine, koosluste muutus õhusaaste ja keskkonnasaaste tõttu. Kõige suuremas hädas on liigid, millel on väike ökoloogiline amplituud.[2]

Põhiliseks ohuks Eestis turbasammaldele on turba kaevandamine. Turbasammalde kasvuga tekib turvast küll kogu aeg juurde, kuid praeguse hetkega ületab väljakaevatud turba hulk juurdekasvu.[6] Turbasamblad tekitavad turvast juurde umbes 1 millimeeter aastas sõltuvalt aastast, kuid kaevandamine ületab selle 3,5–4,5-kordselt.[3]

Eestis kanti samblad Eesti punasesse raamatusse 1998. aastal. Nimekirjas olevatest sammaldest seitse olid turbasamblad: Ångstroemi turbasammal, kõrvturbasammal, Jenseni turbasammal, Lindbergi turbasammal, Viierealine turbasammal, põhja-turbasammal. 2008. aasta punases nimestikus on kirjas 18 turbasamblaliiki. 2008. aasta punases nimestikus on üheksa ohuvälist, üks väljasurnud, üks ohulähedane, neli on ohukategoorias olevat liiki. Eestis kasvavad liigid pole siiski maailmas haruldased.[2]

Alates 2004. aastast on Eesti looduskaitse III kaitsekategoorias kirjas neli turbasambla liiki: Lindbergi turbasammal, loigu-turbasammal, viierealine turbasammal, Wulfi turbasammal. Perekond turbasammal kuulub Euroopa Loodusdirektiivi V lisasse ning on seega kogu Euroopas jälgimise all.[2]

Kasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Turbasammalt on võimalik kasutada palkmajade soojustusena. Akende uduseks minemise takistamiseks saab panna turbasammalt akna vahele. Hügieenitoimingutes on juba vanad roomlased kasutanud turbasammalt. Kuna turbasammal imab palju vett, siis on seda kasutatud hügieenisidemetes ja mähkmetes. Matkamisel on hea panna turbasammalt jalanõudesse, kuna sammal imab jalatsis tekkinud niiskuse endasse.[2]

Esimese maailmasõja ajal kasutati turbasammalt sidemetena haavade sidumiseks, kuna turbasammaldel on ka bakteritsiidne toime. Viikingid ja tänapäeva inimesed Norras hoiustavad oma toitu turbasamblas, kuna seal püsib see värskena. Turbasammalt kasutatakse ka mõnede taimede (orhidee, bonsai) kasvatamisel aluspinnana. Lisaks on võimalik turbasammaldega puhastada basseinivett.[2]

Turbasammalt on söögiks kasutatud väga vähe, vaid rasketel aegadel leivatainas. Kuid maitseainena on turbasammalt kasutatud isegi Šoti viski maitsestamisel.[2]

Kuna turbasambla kasutamise populaarsus on kasvanud, on ohus mõned kooslused ja liigid. Selleks, et ohtu vähendada ja nõudlust rahuldada, on loodud turbasambla kasvatamise farmid (Sphagnum farming).[2]

Turbasammal Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on turbasammalde produktiivsuseks mõõdetud 0,7–1,3 grammi ruutdetsimeetri kohta aastas.[7]

Eestis kasvavad turbasambla liigid kuuluvad üheksasse sektsiooni. Sektsioonid on loodud selleks, et oleks kergem liike määrata.[2]

Turbasambla liigid Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Sektsioon Sphagnum:

  1. Sphagnum austinii Sull. – kattuvlehine turbasammal (Eestis üsna haruldane);
  2. Sphagnum centrale C. E. O. Jensen – kahjaks turbasammal (Eestis üsna sage);
  3. Sphagnum magellanicum Brid. – lillakas turbasammal (kõige sagedasem Eestis);
  4. Sphagnum palustre L. – nõgusalehine turbasammal (Eestis sage);
  5. Sphagnum papillosum Lindb. – näsajas turbasammal (Eestis üsna sage);

Sektsioon Rigida:

  1. Sphagnum compactum Lam. & DC. – tihe turbasammal (Eestis laialt levinud);

Sektsioon Insulosa:

  1. Sphagnum aongstroemii C.Hartm. – Ångstroemi turbasammal (Eestis leitud ühe korra 19. sajandil);

Sektsioon Acutifolia:

  1. Sphagnum capillifolium (Ehrh.) Hedw. – teravalehine turbasammal (Eestis väga sage);
  2. Sphagnum fimbriatum Wilson – narmaslehine turbasammal (Eestis üsna sage);
  3. Sphagnum fuscum (Schimp.) H.Klinggr. – pruun turbasammal (Eestis väga sage);
  4. Sphagnum girgensohnii Russow – Girgensohni turbasammal (Eestis sage);
  5. Sphagnum molle Sull. – pehme turbasammal (Eestis väga haruldane);
  6. Sphagnum quinquefarium (Braithw.) Warnst. – viierealine turbasammal (Eestis väga haruldane, looduskaitse III kategooria);
  7. Sphagnum rubellum Wilson – punane turbasammal (Eestis väga sage);
  8. Sphagnum russowii Warnst. – Russowi turbasammal (Eestis sage);
  9. Sphagnum subfulvum Sjors – põhja-turbasammal (Eestis haruldane);
  10. ]Sphagnum subnitens Russow & Warnst. – sulgjas turbsammal (Eestis sage);
  11. Sphagnum warnstorfii Russow – Warnstorfi turbasammal (Eestis sage);

Sektsioon Squarrosa:

  1. Sphagnum squarrosum Crome – mets-turbasammal (Eestis väga sage);
  2. Sphagnum teres (Schimp.) Ångstr. – allikasoo-turbasammal (Eestis esineb sageli);

Sektsioon Polyclada:

  1. Sphagnum wulfianum Girg. – Wulfi turbasammal (vähe arvukas, looduskaitse III kategooria);

Sektsioon Subsecunda:

  1. Sphagnum auriculatum Schimp. – kõrv-turbasammal (teada kaks leiukohta);
  2. Sphagnum contortum Schultz – keerd-turbasammal (Eestis sage);
  3. Sphagnum inundatum Russow – loigu-turbasammal (Eestis harva, looduskaitse III kategooria);
  4. Sphagnum platyphyllum (Lindb. ex Braithw.) Warnst. – laialehine turbasammal (Eestis esineb pillatult);
  5. Sphagnum subsecundum Nees – lodu-turbasammal (Eestis esineb pillatult);

Sektsioon Cuspidata:

Jenseni turbasammal lähivaates
  1. Sphagnum angustifolium (C. E. O. Jensen ex Russow) C. E. O. Jensen – kitsalehine turbasammal (Eestis sage);
  2. Sphagnum balticum (Russow) C. E. O. Jensen – Balti turbasammal (Eestis sage);
  3. Sphagnum cuspidatum Ehrh. ex Hoffm. – pudev turbasammal (Eestis väga sage);
  4. Sphagnum fallax (H.Klinggr.) H.Klinggr. – hõre turbasammal (Eestis väga sage);
  5. Sphagnum flexuosum Dozy & Molk. – harilik turbasammal (Eestis sage);
  6. Sphagnum jensenii H.Lindb. – Jenseni turbasammal (Eestis väga haruldane);
  7. Sphagnum lindbergii Schimp. – Lindbergi turbasammal (Eestis üsna haruldane, looduskaitse III kategooria);
  8. Sphagnum majus (Russow) C. E. O. Jensen – turris turbasammal (Eestis sage);
  9. Sphagnum obtusum Warnst. – tömp turbasammal (Eestis üsna sage);
  10. Sphagnum pulchrum (Lindb. ex Braithw.) Warnst. – kuldne turbasammal (Eestis haruldane);
  11. Sphagnum riparium Ångstr. – kallas-turbasammal (Eestis sage);

Sektsioon Mollusca:

  1. Sphagnum tenellum (Bird.) Pers. ex Brid. – õrn turbasammal (Eestis üsna sage).

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Sphagnum on theplantlist". Theplantlist.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 31.07.2019. Vaadatud 17.09.2016.
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 Vellak, K., Ingerpuu, N., Karofeld, E. (2013) Eesti turbasamblad. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Vellak, K. (2004) Turbasamblad ja valvik. Eesti Loodus, 03/2004
  4. ↑ Duckett, J. G., Clymo, R. S. (1986). Regeneration of Sphagnum. New Phytologist, 102: 589–614
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Laasimer, L., Talts, S., Varep, E. (1954) Eesti NSV turbasamblad. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn
  6. ↑ Marvet, A. (2003) Maa ja mets ei saa olla üksnes eraasi. Eesti Loodus, intervjuu 11/2003
  7. ↑ Ilomets, M. (1982) The productivity of Sphagnum communities and the rate of peat accumulation in Estonian bogs. – In: V. Masing (ed.) Estonian Peatlands. Est. Contr. IBP, IX, Tallinn, Valgus. 102–116.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Turbasammal – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Turbasammal&oldid=6513343"