Zelmira
"Zelmira" on Gioachino Rossini ooper (dramma) kahes vaatuses Andrea Leone Tottola libretole Dormont de Belloy draama „Zelmire” (1762) järgi. Esmaettekanne toimus 16. veebruaril 1822 Napoli Teatro di San Carlos.
Rollide esmaesitajad
[muuda | muuda lähteteksti]- Isabella Colbran (Zelmira)
- Teresa Cecconi (Emma)
- Andrea Nozzari (Antenore)
- Giovanni Davide (Ilo)
- Antonio Ambrogi (Polidoro)
- Michele Benedetti (Leucippo)
- Gaetano Chizzola (tenor)
- Massimo Orlandini (bass)
Dirigeeris Nicola Festa
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]1822. aasta aprillist juulini korraldas Domenico Barbaja Viinis Rossini festivali. Barbaja oli Kärntnertortheateri uus impressaario. Ta tellis Rossinilt festivali puhuks uue ooperi. Rossini võttis tellimuse täitmiseks, komponeeris "Zelmira" arvestades Viini publiku maitset, kuid otsustas ooperit proovida Napoli Teatro San Carlo publiku peal. Ühtlasi täitis ta ka oma kümne ooperi komponeerimise lepingu sellele teatrile. Ooper võeti nii Napoli publiku kui ka ajakirjanduse poolt hästi vastu ning seda mängiti seal 6. märtsini. Kolm nädalat pärast Napoli esiettekannet läks Rossini koos nelja peaosa esitanud lauljaga Viini, et seal uus ooper esitada. Castenaso külas Bologna lähedal tehti peatus. Rossini abiellus seal 16. märtsil 1822 nimeka soprani Isabella Colbraniga, kes esitas Zelmira partiid. Esietendusel Viinis toimus 13. aprillil ja see oli edukas. Rossini ise lavastas ning Joseph Weigl dirigeeris.
Esiettekannete edule vaatamata pole see ooper kunagi kuulunud Rossini populaarsemate teoste hulka. Peamiseks põhjuseks on suhteliselt primitiivne faabula. Muusikaliselt on aga ooper nauditav nii oma suurepäraste kooristseenide kui ka mitme hästi läbi komponeeritud aariate ja kavatiinide poolest.
Ooper on ilma avamänguta ja algab lühikese orkestriteemaga avakoori jaoks. Rossini tegi kergeid parandusi kui Napoli teater võttis ooperi 13. aprillil 1822 uuesti mängukavva. Neli aastat hiljem, 14. märtsil 1826 lavastati "Zelmira" Pariisis. Selleks lavastuseks, kus Zelmira rollis esines kuulus sopran Giuditta Pasta, komponeeris Rossini teistsuguse ooperi lõpu ning lisas vanglastseenile palvusaaria „Da te Spero o ciel clemente”. Sama finaaliga kanti ooper ette uuesti alles 2009. aastal Peasaros Rossini festivalil.
Üldiselt võeti pärast väljatulekut uus ooper entusiastlikult vastu. 21. septembril 1822 oli Veneetsia Teatro San Benedettos esietendus esimeses versiooni järgi. 1823. aastal olid esietendused Lissabonis ja Bergamos. 1824. aastal Londonis, 1825 Veneetsias, 1826 uuesti Napolis, 1828 Bolognas, 1829 Milanos ja 1831 Triestes.
Seejärel langes ooper unustusse ja tuli ettekandmisele alles 1965. aastal Napolis. Laialdast levikut sellel ooperil tänapäeval pole olnud. Seda on esitatud 1988. aastal kontsertettekandes Veneetsias, laval 1989 Roomas, 1995 Pesaros, 2003 Edinburghis ja 2009 veelkord Pesaros Rossini ooperifestivalil. "Zelmira" on 1989, 2003, 2009 ja 2020. aastal helisalvestatud.
Rollid
[muuda | muuda lähteteksti]- Zelmira (sopran), Lesbose kuninga tütar
- Antenore (tenor), Mytilene troonipärija
- Ilo (tenor), Trooja prints ja Zelmira abikaasa
- Polidoro (bass), Lesbose kuningas
- Leucippo (bass), Antenore usaldusisik, kindral
- Emma (metsosopran), Zelmira teenijanna
- Eacide (bariton), prints Ilo kaaslane
- Jupiteri ülempreester (bass)
Süžee
[muuda | muuda lähteteksti]Tegevus toimub muistses Lesboses ja keerleb Zelmira ja tema isa, Lesbose saare targa ja armastatud kuninga Polidoro ümber. Kuningas Polidoro on rahulikult valitsenud koos oma tütre Zelmira ja tema abikaasa, Trooja printsi Iloga. Enne tegevuse algust oli Ilo saarelt lahkunud kodumaad kaitsma. Kui Ilo sõjakäigule läheb, tuleb kaitsetule saarele Mytilene lord Azor ja tõukab Polidoro troonilt. Zelmira suudab isa varjata kuninglikus mausoleumis. Ta ütles Azorile, et kuningas peidab end Cerese templis. Azor põletab templi maha ja on kindel, et on kuninga tapnud. Antenore, kes ise Mytilene troonile pürgib, tapab Leucippo kaasabil lord Azori. Antenore kavandab Leucippo abiga ka Lesbose trooni ülevõtmist. Ta süüdistab Zelmirat Azori ja tema isa surmas. Esialgu usub süüdistusi isegi Zelmira usaldusisik Emma. Kartes oma väikese poja elu pärast avaldab Zelmira Emmale, et tema isa on endiselt elus ja palub Emmal laps peitu viia. Zelmira ja Emma peidavad kuninga ja Zelmira poja ära. Leucippo kuulutab Antenore Mytilene kuningaks. Antenore alustab intriigi Zelmira vastu. Zelmira võetakse vahi alla, kuid lastakse peagi vabaks lootuses, et ta juhib opositsionääre vana kuninga peidupaika. Nii juhtubki ning mõlemad pannakse vangi. Ilo tuleb retkelt tagasi. Talle antakse olukorrast vale pilt ja innustatakse astuma välja oma naise vastu. Ilo jõuab tõe jälile ning päästab Zelmira ja Polidoro. Antenore ja Leucippo pannakse ahelatesse ning Polidoro saab trooni tagasi.
Peamised muusikanumbrid
[muuda | muuda lähteteksti]- koor „Oh sciagura!”
- Ilo kavatiin „Terra amica”
- koor „S’intessano agli allori”
- Zelmira ja Emma duett „Perche mi guardi”
- Polidoro kavatiin „Ah, già trascorse il dì”
- Antenore kavatiin „Che vidi amici!”
- Antenore, Leucippo, Zelmira ja Ilo kvartett „La sorpessa”
- koor „Si figli miei”
- Antenore kavatiin „Mentre qual fera ingorda”
- Polidoro aaria „Ma m’illude il desio?”
- Zelmira aaria „O cielo! Egli è fra suoi”
- Ilo ja Zelmira duett ” A che quei tronchi accenti?”
- Zelmira rondo „Riedi al soglio”
- Polidoro, Zelmira, Emma tertsett „Soave conforto”
- Antenore, Leucippo, Zelmira ja Ilo kvartett „La sorpessa”
- Emma aaria „Ciel pietoso, ciel clemente”
- Ilo aaria „In estasi di gioja”
- Antenore, Zelmira, Polidoro, Leucippo, Emma kvintett „Ne' lacci miei cadesti!
- Antenore, Leucippo, Ülempreestri, Ilo, Zelmira, Emma finaali ansambel „Sì fausto momento”
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Holden, Amanda (toimetaja), The New Penguin Opera Guide , New York, 2001
- Osborne, Charles, Rossini, Donizetti ja Bellini Bel Canto ooperid , London, 1994
- Made, Tiit, Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
- ERATO. Rossini Zelmira, Erato Disques S.A., Vicenza, 1990