Colleen Hoover

Colleen Hoover (sündinud 11. detsembril 1979) on Ameerika noorsookirjanik ja armastusromaanide autor.

"Lootusetu"

Colleen Hoover, "Lootusetu". Tõlkinud Pille Kruus. Pegasus, 2015.

Tahaks uskuda, et enamik otsuseid, mida ma olen oma seitsmeteistkümne eluaasta jooksul teinud, on olnud nutikad. Loodetavasti mõõdetakse intelligentsust kaalu järgi ja targad otsused kaaluvad need minu üksikud rumalad otsused üles. Sel juhul pean homme vastu võtma persetäie tarku otsuseid, sest see, et lasen Graysonil praegusel kuul juba kolmandat korda aknast salaja enda tuppa ronida, kallutab kaalu tublisti rumaluse poolele. Aga seda, kui rumal mingi otsus on, suudab täpselt mõõta siiski vaid aeg... nii et tuleb vist oodata ja vaadata, kas jään vahele, enne kui haamer langeb. (lk 9)

Ehkki mõnele võib jääda teistsugune mulje, pole ma mingi lits. Kui just litsakust ei määratleta selle järgi, et ma amelen paljude kuttidega, isegi kui nad mulle ei meeldi. Sel juhul on põhjust vastu vaielda. (lk 9)

Alguses oli kõik täiesti süütu. Kui olime neliteist, hiilisin öösel vahel tema tuppa, siis varastasime külmkapist jäätist ja vaatasime filme. Kui olime viisteist, hakkasime poisse salaja sisse laskma, et koos jäätist süüa ja filme vaadata. Kuueteistkümneseks saades jäid jäätis ja filmid poiste kõrval tagaplaanile. Nüüd, kui oleme seitseteist, vaevume kumbki oma toast lahkuma pärast seda, kui poisid on koju läinud. Alles siis muutuvad jäätis ja filmid jälle tähtsaks. (lk 10)

Six vahetab poisse nagu mina eri maitsega jäätiseid. Tema selle kuu lemmik on Jaxon. Minu oma on šokolaadi-pähklijäätis. (lk 10)

Esimest korda hiilis Grayson minu tuppa pisut üle kuu aja tagasi ja ta tegi algusest peale selgeks, et ei otsi püsisuhet. Mina tegin talle selgeks, et ma ei otsi teda, mistõttu tekkis meie vahel loomulikult kohe hea klapp. Ta on muidugi üks neist vähestest inimestest, keda ma kooli minnes tunnen, ja ma kardan, et see võib tuksi keerata meie vahel toimuva hea asja — ehk siis eimillegi. (lk 13)

Me oleme Sixiga palju kordi analüüsinud minu füüsilist tuimust poiste vastu. Mõnda aega kahtlustas Six, et ma olen gei. Pärast meie kuueteistaastaselt katsetatud väga põgusat ja kohmetunud proovisuudlust jõudsime mõlemad järeldusele, et asi pole selles. Mitte et ma ei naudiks poistega amelemist. Ma naudin küll, muidu ma seda ei teeks. Aga ma ei naudi seda samal põhjusel kui teised tüdrukud. Keegi pole mind kunagi jalust rabanud. Ega minus erutusvärinaid tekitanud. See, et keegi mul pea sassi ajab, on mulle ausalt öeldes võõras tunne. Tegelik põhjus, miks mulle meeldib poistega ameleda, on see, et mind valdab siis täielik ja mõnus tuimus. Just sellistes olukordades nagu praegu Graysoniga on mugav mõtteid välja lülitada. Ma lihtsalt lõpetan mõtlemise ja mulle meeldib see tunne. (lk 14)

Kool on täpselt niisugune, nagu ma kartsin, ja hullem veel. Tunnid pole nii hirmsad, aga pidin (kõigest vajadusest ja kogemuste puudumisest) kasutama tualetti, mis asub labori kõrval, ja ehkki jäin ellu, sain sealt eluaegse trauma. Six oleks võinud lihtsalt mainida, et seda kasutatakse pigem bordelli kui tualetina. (lk 21)

Kes on nii loll, et annab solvamiseks raha? Ilmselt mõni rikkur. Või siis rikkurid. (lk 21)

Käes on lõunasöögiaeg ja vihmavees ujuvat kooliõue vaadates on ilmne, et karma karistab meid rõveda ilmaga. Keda ta täpsemalt karistab, on veel lahtine. (lk 22)

[Breckin:] "Kas on vahet, mis žanrist see raamat on, kui see on hea?" (lk 24)

Breckin kehitab õlgu. "Ma olen siin uus. Ja kui sa pole veel mu laitmatu moevaistu põhjal järeldusi teinud, siis on vist ilmne, et ma olen" — ta nõjatub ette ja paneb käed ümber suu, et saladust hoida — "mormoon," sosistab ta.

Ma naeran. "Ja mina arvasin, et ütled "gei"."

"Seda ka," ütleb ta käega lüües. (lk 25)

[Breckin:] "Tõsiselt, Sky. Ma märkasin sind täna tunnis ja ka sina oled ilmselgelt uustulnuk. Ja kui ma enne neljandat tundi nägin, kuidas su kapist strippariraha välja kukkus ja sa sellele ei reageerinud, siis ma teadsin, et me peame sõpradeks saama. Pealegi arvasin, et kui me kokku hoiame, jääb sellel aastal ära vähemalt kaks ebavajalikku teismeliste enesetappu. Nii et mis sa arvad? Kas tahad olla mu kõige heam sõber selles laias ilmas?"

Ma naeran. Kuidas ma saaksingi tõsiseks jääda? "Muidugi. Aga kui see on nõme raamat, siis vaatame selle meie sõpruse asja uuesti üle." (lk 25)

Breckin osutus täna minu päästerõngaks... ja ta ongi mormoon. Meil on palju ühist ja veel enam erinevusi, mis teeb ta veel huvitavamaks. Ka tema on adopteeritud, aga ta suhtleb tihedalt oma bioloogilise perekonnaga. Breckinil on kaks venda, kes pole adopteeritud ega ka geid, mistõttu tema vanemad eeldavad, et tema geilisus (tema, mitte minu sõna) on seotud asjaoluga, et ta pole nende veresugulane. Tema sõnul loodavad nad, et see haihtub rohkete palvete jõul ja keskkooli lõpuga, aga tema on kindel, et see puhkeb üksnes õide. (lk 26)

Minu minimaalne panus meie pereellu on iganädalane käik toidupoodi. Kareni ebatavalise vegani elustiili tõttu on meie majas kõik suhkruvaba, süsivesikuvaba ja maitsevaba, mistõttu ma tegelikult eelistangi ise poes käia. Haaran kuuese limonaadipaki ja kõige suurema paki väikseid Snickerseid ning viskan need kärusse. Mul on oma toas selle salakama jaoks tore peidukas. Enamik teismelisi peidab sigarette ja kanepit, mina peidan suhkrut. (lk 26-27)

Six pole kunagi olnud hommikuinimene ja paistab, et ka pärastlõunane mitte. Ausalt öeldes ei ole ta ka ööinimene. Kui peaksin arvama, millal on tema lemmikaeg, pakuksin ilmselt seda aega, kui ta magab, sellepärast ta ärkamist nii väga vihkabki. (lk 35)

"Minu arvates oleks okei, kui sa oleksid gei. Minu arvates oleks okei, kui sulle meeldiksid ainult kondised, lühikesed või friigid poisid. Minu arvates oleks isegi see okei, kui sind tõmbaksid ainult eriti vanad ja kortsus mehed veel rohkem kortsus peenistega. Okei pole olnud see, et võib-olla ei saa sa mitte kunagi tunda iha." Ta vajub tagasi voodile, naeratus näol.

"Iha on kõigist surmapattudest parim."

Naeran ja raputan pead. "Lubage vastu vaielda. Iha on nõme. Ma arvan, et sa oled kõik need aastad liialdanud. Mina olen endiselt apluse poolt." Selle peale võtan taskust šokolaaditüki ja pistan suhu. (lk 37)

Ma hakkan juba vihkama seda tüdrukut, kelleks ta mind muudab. Temaga poleks pooltki nii raske olla, kui mu keel ei oleks vääratanud ja ma poleks talle öelnud, et ta mulle meeldib. See ei oleks sedavõrd keeruline ka siis, kui ta poleks nii vaimukas. Ja armas, kui ta tahab seda olla. Ja seksikas. See vist teebki iha nii magushapuks. Tunne iseenesest on ilus, aga pingutus, mida nõuab selle eitamine, on tohutult raske. (lk 113)

Mu süda ei ole murtud ja ma pole seni kogu olukorra pärast ainsatki pisarat poetanud. Mu süda ei saa olla murtud, sest õnneks jäi see osa minust talle andmata. Aga ma pole kuigi uhke, tunnistades, et olen kõige selle pärast natuke kurb, ja ma tean, et see võtab aega, kuna ta tõesti meeldis mulle väga. Nii et mul pole häda midagi. Ma olen natuke kurb ja üsna segaduses, ent mul pole häda midagi. (lk 155)

Kõnnime, kuni jõuame lennurajale. Jään seisma ja mõõdan pilguga selle määratut pikkust. Ma pole kunagi lennukiga sõitnud ja mõte sellest hirmutab mind. Eriti kui ma näen, et kaugel lennuraja lõpus on kohe suur järv.

"Kas mõni lennuk on kunagi järves ka maandunud?"

"Ainult üks," ütleb ta ja tirib mu endaga istuma. "Aga see oli väike Cessna ja piloot oli täis. Temaga on kõik korras, aga lennuk on siiani järve põhjas." (lk 187)

"Kas su vanemad teavad, et sa oled gei?" küsin ma.

Ta noogutab. "Jah. Nad üldiselt toetavad mind, aga loodavad ikkagi, et ükski kirikust saadud sõber sellest teada ei saaks. Nad ei taha, et neid haletsetaks, kuna nende laps on määratud põrgusse minema."

Vangutan pead. "Kui Jumal on sedasorti mees, kes saadab su põrgusse selle eest, et sa kedagi armastad, siis ei tahaks niikuinii temaga igavikku koos veeta."

Breckin naerab. "Põrgus on kindlasti praekooki." (lk 193-194)