Elizabeth Gaskell

Elizabeth Cleghorn Gaskell (neiupõlvenimega Stevenson; 29. september 1810, Chelsea, London – 12. november 1865, Holybourne, Hampshire, Inglismaa) oli inglise kirjanik.

"Põhi ja lõuna" I

Tsitaadid väljaandest: Elizabeth Gaskell, "Põhi ja lõuna" I, tlk Maria Drevs, 2002.

Nõo ilu rabas Margareti, nagu märkaks ta seda esimest korda. Nad olid koos üles kasvanud ja lapsepõlvest peale olid kõik peale Margareti aina rääkinud, kui ilus Edith on; Margaret polnud sellele kunagi varem mõelnud, ent neil viimastel päevadel näis teadmine, et ta kaotab oma kaaslase peagi, kõiki Edithi häid omadusi ning võlusid suurendavat. Nad olid rääkinud pulmakleitidest ja laulatustseremooniatest; ning kapten Lennoxist ja sellest, mida mees oli Edithile jutustanud nende tulevasest elust Corful, kus kapteni rügement asus; ja sellest, kui raske on klaverit korralikult hääles pidada (mis näis Edithi silmis olevat suurim raskus, millega tal abielus olles silmitsi seista tuleb) ja milliseid kleite ta soovib kanda Šotimaa-reisil, mis pidi aset leidma kohe pärast abiellumist; ent tema sosin oli muutunud aina unisemaks ning Margaret veendus pärast paariminutilist pausi, et Edith oli ennast kõrvaltoast kostvast suminast hoolimata pehmeks musliini, lintide ja siidiste kiharate kuhjakeseks kokku kerinud ning vajunud rahulikku pärastlõunasesse uinakusse. (lk 13-14)

Tädi Shaw vestles viie või kuue daamiga, kes olid nende juures lõunatanud ning kelle abikaasad olid ikka veel söögitoas. Tegemist oli lähedaste peretuttavatega, naabritega, keda mrs Shaw nimetas sõpradeks, sest ta juhtus nendega lõunatama sagedamini kui kellegi teisega ja vajadusel ei kõhelnud ei tema ja Edith ega ka nemad enne lantši teineteist külastamast. Need daamid koos abikaasadega olid kutsutud kui sõbrad hüvastijätulõunale, mis korraldati Edithi peatse abielu auks. Edith oli ema plaanidele üsna tugevat vastuseisu ilmutanud, sest kapten Lennox pidi veel samal õhtul hilise rongiga saabuma, ent ülimalt hellitatud lapsena oli ta siiski liiga muretu ja laisk omamaks eriti tugevat tahet, mistõttu ta andiski järele, kui avastas, et ema oli juba ära tellinud need hooaja delikatessid, mida alati peetakse tõhusaks vahendiks mõõtmatu kurbuse vastu, mis kaasneb hüvastijätulõunatega. (lk 14-15)

Edithi puhul oli tõeline armastus kulgenud märkimisväärselt sujuvalt. Mrs Shaw oli oma eelaimdusele järele andnud, nagu ta ise väljendus, ning oli abiellumist igati tagant õhutanud, ehkki see jäi allapoole ootusi, mis paljudel tuttavatel Edithi suhtes olid olnud, kuna ta oli ju noor ja ilus pärijanna. Ent mrs Shaw teatas, et tema ainus laps peab abielluma armastusest — ning ohkas rõhutatult, just nagu oleks tema ise oma kindraliga mingitel muudel põhjustel abiellunud. Mrs Shaw pidas antud kihlust isegi romantilisemaks kui tema tütar. Muidugi oli Edith sügavalt ja tõsiselt armunud, ent ta oleks siiski eelistanud korralikku maja Belgravias kogu sellele maalilisele elule Corful, mida kapten Lennox kirjeldas. Edith teeskles, et just see osa jutust, mis pani Margareti särama, tekitas temas värinaid ja võbinaid: osalt muidugi selle pärast, et talle pakkus lõbu lasta oma õrnal armsamal ennast ümber veenda, ent osalt selle pärast, et igasugune mustlas- ja rändurielu oli talle tõeliselt vastumeelne. Ent kui keegi oleks tulnud kena maja ja ilusa mõisa ja uhke tiitliga lisaks, oleks Edith ikkagi kapten Lennoxi külge klammerdunud, kuni kiusatus kestis, ent selle lõppedes oleks ta ilmutanud mõningast halvastivarjatud kahetsust, et kapten Lennoxi isikusse polnud koondunud kõik soovitud omadused. Selles osas oli ta täielikult oma ema tütar: too oli teadlikult abiellunud kindraliga, tundmata mehe vastu midagi enamat kui austust tolle iseloomu ja positsiooni suhtes, ning kaebles siis vaikselt, ent järjekindlalt oma raske saatuse üle, mis sundis teda abielluma inimesega, keda ta armastada ei suuda. (lk 16)

Ja nii läkski Margaret sallidega koormatuna alla, hingates sisse nendest õhkuvat vürtsikat idamaist lõhna. Kuna Edith magas ikka veel, palus tädi tal olla mannekeeniks, kelle peal salle demonstreerida. Margaret kandis ühe isa kauge sugulase surma tõttu musta siidikleiti; ehkki keegi seda ei märganud, tõstis neiu pikk, hästivormitud keha ometigi esile suurepäraste sallide ilusaid pikki volte, samal ajal kui Edithit oleksid need pigem lämmatama kippunud. Margaret seisis vaikse ja passiivsena otse kroonlühtri all ning lasi tädil sallide volte sättida. Kui tal kästi ennast pöörata, nägi ta end aeg-ajalt kaminasimsi kohal rippuvas peeglis ning naeratas oma peegelpildile — tuttav kuju printsessi rõivastes. Ta puudutas õrnalt enda ümber rippuvaid salle ning nautis nende pehmust ja säravaid värve ja tundis päris suurt mõnu sellest, et teda nii uhkelt ehiti — ta nautis toimuvat nagu laps, vaikne rahulolev naeratus huultel. (lk 19-20)

Edith ilmus peaaegu kohe tagumisest võõrastetoast välja, kissitas ja pilgutas tugevama valguse käes silmi, raputas oma kergelt sasitud lokke ja nägi üleüldse välja nagu äsja unest äratatud Uinuv Kaunitar. Isegi tukkudes oli ta instinktiivselt tajunud, et üks Lennoxitest on väärt ülesärkamist, ning tal oli lugematu arv küsimusi kalli Janeti, tulevase meheõe kohta, keda ta polnud veel näinud, ent kelle suhtes ta ilmutas sellist kiindumust, et Margaret oleks võinud ootamatult välja ilmunud rivaali suhtes peaaegu armukadedust tunda, kui tema iseloom selleks liiga uhke poleks olnud. (lk 20)

[Henry Lennox:] "Paistab, et olete tõsiselt ametis — daamide tööga, tahan ma öelda. See on väga erinev minu tööst — tõelisest juristiametist. Sallidega mängimine on ikka midagi muud, kui kohtulahendite väljatöötamine."

[Margaret:] "Ahaa, olin kindel, et teile teeb nalja näha meid nii haaratuna selle toreduse imetlemisest. Aga india sallid on tegelikult omamoodi täiuslikud esemed."

"Ma ei kahtlegi selles. Nende hind on ka "täiuslik". Pole midagi öelda." (lk 21)

[Margaret:] "Huvitav, kas abiellumisele peab alati eelnema see, mida teie nimetate tuulepööriseks, või võib mõnikord vahetult enne seda olla pigem vaikne ja rahulik aeg." (lk 22)

[Henry Lennox:] "Teatud formaalsusi ja tseremooniaid tuleb järgida mitte niivõrd iseenda meeleheaks, kuivõrd selleks, et sulgeda maailma suu, sest kui seda ei tee, on väga raske oma elu nautida." (lk 22)

[Margaret:] "Pärast meie Uut Metsa näivad kõik teised kohad Inglismaal, kus ma käinud olen, nii kõledate ja proosalistena. Helstone on nagu küla mõnes luuletuses — ühes Tennysoni luuletustest. Aga ma parem ei proovigi seda enam teile kirjeldada. Te ainult naerate minu üle, kui räägin, mida sellest arvan — milline see tegelikult on." (lk 23)

[Margaret:] "Oh, ma ei saa oma kodu kirjeldada. See on ju kodu — ma ei suuda selle võlu sõnadega edasi anda."

[Henry Lennox:] "Annan alla. Olete täna õhtul väga julm, Margaret."

"Kuidas nii?" päris neiu oma suuri mahedaid silmi mehe poole pöörates. "Omateada küll mitte."

"Olete küll, sest ühe õnnetu märkuse pärast ei soovi te rääkida ei sellest, milline on Helstone, ega ütle ka midagi oma kodu kohta, ehkki olen teile rääkinud, kui väga neist mõlemast kuulda tahan, eriti viimasest."

"Aga ma tõesti ei oska teile omaenda kodu kirjeldada. Sellest vist ei saagi rääkida, kui pole seal ise viibinud." (lk 24)

Edith mängis suurepäraselt. Keset pala avanes pisut uks ning Edith nägi kapten Lennoxit kõhklemas, kas tulla sisse või mitte. Neiu viskas noodid põrandale ning tormas ruumist välja, jättes segaduses ja punastava Margareti selgitama hämmeldunud külalistele, milline ilmutus oli sundinud Edithit ootamatult nende seltskonnast pagema. Kapten Lennox oli tulnud oodatust varem — või oli tõesti juba nii hilja? Nad vaatasid kella, olid üsnagi jahmunud ja lahkusid. (lk 25)

Vend surus kapteni kätt ja mrs Shaw tervitas teda leebel toonil, milles oli alati midagi kaeblikku, kuna too daam oli harjunud pikka aega ennast ebaõnnestunud abielu ohvriks pidama. Pärast kindrali surma oli tal kõik olemas, tema elu kulges nii sujuvalt kui üldse võimalik, ja tal oli olnud üsna raske leida põhjust kui just mitte kurvastamiseks, siis vähemalt muretsemiseks. Hiljuti oli ta aga otsustanud, et muretsemise põhjuseks on tema tervis igati sobilik küsimus: tal tekkis kerge närviline köha iga kord, kui ta sellele mõtles, ja üks vastutulelik arst oli käskinud tal teha just seda, mida ta tahtis — sõita talveks Itaaliasse. Mrs Shaw'l olid sama tugevad soovid nagu enamikul inimestel, ent talle ei meeldinud kunagi tunnistada avalikult ja ausalt, et teeb midagi omal soovil ja enda meeleheaks; ta eelistas oma soove rahuldada teiste käsul või soovil. Ta veenis ennast, et annab järele karmile välisele survele, ja see andis talle võimaluse oiata ja kaevelda oma vaiksel kombel, tehes ise samal ajal tegelikult täpselt seda, mida tahtis. (lk 25-26)

Edith soovis kõik ise ära teha. Ta nautis võimalust kallimale näidata, kui hästi ta sõduri abikaasana toime tuleb. Ta avastas, et kraaniga teemasinas oli vesi ära jahtunud, ning käskis tuua köögist suure keedunõu; see oli üsna mõttetu samm, sest kui ta kannule ukse peale vastu läks ja üritas seda tuppa tuua, osutus see tema jaoks liiga raskeks ja ta tuli tagasi mossitades, must plekk valgel musliinkleidil ja väikesel ümaral käekesel käepideme poolt tekitatud kriimustus, mida ta näitas kapten Lennoxile nagu laps, kes on haiget saanud, ja muidugi oli ka ravi vastav. Margareti poolt kiiresti kohale seatud piirituselamp oli parim lahendus, ehkki see ei meenutanud sugugi mustlaslaagrit, millega kasarmuelu Edithi arvates kõige enam sarnanes. (lk 26-27)

Margaretil oli taas seljas igapäevane kleit ning ta sõitis koju koos oma isaga, kes oli pulma abiks tulnud. Neiu ema ei saanud kodunt lahkuda mitmesuguste ebamääraste põhjuste tõttu, mille olemusest ei saanud lõpuni aru keegi peale mr Hale'i, kes teadis täpselt, et kõik tema komplimendid mitte just päris uue, ent ka mitte vana halli satiinkleidi aadressil olid osutunud kasututeks; ja kuna tal polnud raha, et abikaasat pealaest jalatallani uute rõivastega varustada, polnud too nõus õe ainsa tütre pulma ilmuma. Kui mrs Shaw oleks aimanud, miks mrs Hale oma abikaasaga kaasa ei sõitnud, oleks ta õe kleitidega üle külvanud; ent ajast, mil mrs Shaw oli olnud vaene, ilus miss Beresford, oli möödunud peaaegu kakskümmend aastat ning ta oli lihtsalt unustanud, et inimestel võib olla ka muid muresid peale suurest vanusevahest tingitud probleemide abielus, millest ta võis tervelt pool tundi järjest heietada. (lk 28)

Kullakallis Maria oli abiellunud armastatud mehega, kes oli temast ainult kaheksa aastat vanem ja kellel oli maailma leebeim iseloom ja sinakasmustad juuksed, milliseid kohtab nii harva. Mr Hale oli kõige meeldivam jutlustaja, keda mrs Shaw iial kuulnud oli, ja maapastori mustemäidis. Õe saatuse üle mõtiskledes jõudis mrs Shaw otsusele, mis antud faktidest lähtudes polnud just eriti loogiline, ent talle ülimalt iseloomulik: "Kullakallis Maria abiellus armastusest — mida ta siin ilmas veel ihata võiks?" Mrs Hale'i aus vastus oleks kujutanud endast valmis nimekirja, milles sisaldusid "hõbehall läikiv siid, õlgkübar ja, oh, mitu tosinat asja pulmadeks ja mitusada asja majapidamise tarvis". (lk 28-29)

[Margaret:] Mälestused sellest, mida ta viimase neljakümne kaheksa tunni jooksul teinud ja öelnud oli, valmistasid talle nüüd piina. Kui ta praegu mõtles sellele, kuidas ta oli kiiruga, teiste hüvastijättude vahel, öelnud jumalaga neile, kellega ta nii kaua koos oli elanud, valdas teda kahetsus päevade pärast, mis olid nüüdseks minevik; polnud tähtsust, millised need ajad olid olnud — need olid igaveseks möödas. Margaret poleks iial arvanud, et tema süda võib olla nii raske, kui ta läheb tagasi omaenda armsasse kodupaika, elu juurde, mille järele ta oli igatsenud aastaid — ajal, mil ikka tavatsetakse igatseda ja puudust tunda, just enne seda, kui uni teravuse kaotanud meeled lõplikult enda võimusesse võtab. Ta kiskus mõtted eemale minevikumälestustest, mis talle valu tegid, ning keskendus rõõmsale, tüünele ja lootusrikkale tulevikule. (lk 29)

Margaret sarnanes pigem isa kui emaga. Mõnikord imestasid inimesed, kuidas nii ilusatel vanematel võis olla tütar, kelle välimus ei vastanud sugugi üldlevinud arusaamadele ilust; mõnikord avaldati koguni arvamust, et ta pole üldse ilus. Tema suu oli suurevõitu: see polnud mingi roosinupuke, mis avaneb ainult nii palju, et tuua kuuldavale "jah" ja "ei" ja "kuidas soovite, sir". Ent huulte pehme joon ja säravpunane värvus kompenseerisid suu laiuse; ja ehkki tema nahk polnud säravvalge, oli see siiski sile ja õrn nagu elevandiluu. Ehkki tavaliselt püsis tema näol nii noore neiu kohta liiga väärikas ja kinnine ilme, siis praegu, isaga vesteldes, säras ta nagu hommikupäike — põskedel olid lohukesed ning silmist vaatasid vastu lapselik rõõm ja piiritud tulevikulootused. (lk 30-31)

Tema ema — ema, kes oli tema vastu alati nii lahke ja õrn — ilmutas aeg-ajalt nende olukorra suhtes nii suurt rahulolematust; leidis, et piiskopist on veider oma kohustustest kõrvale hiilida ja mitte anda mr Hale'ile paremat elukohta; ta peaaegu süüdistas oma abikaasat selle pärast, et too ei suutnud öelda, et soovib sellest kogudusest lahkuda, võtmaks enda hoole alla mõni suurem. Mees ohkas sügavalt, väites, et oleks tänulik, kui suudaks väikeses Helstone'iski oma kohustusi täita nagu vaja; ent päev-päevalt jäi ta naisele alla ja maailm näis teda aina rohkem segadusse ajavat. (lk 32)

Ent probleemid tekivad harva neis valdkondades, kus me neid ootame. (lk 33)

"Gormanid," kordas Margaret. "Kas need on need Gormanid, kes said Southhamptonis kaubitsemisega rikkaks? Oh! Küll mul on hea meel, et me neil külas ei käi. Mulle ei meeldi kaupmehed. Minu meelest ongi parem, et näeme üksnes talupoegi ja põllutöölisi ja lihtsaid inimesi."

"Sa ei tohiks nii nõudlik olla, Margaret kullake!" lausus ema, mõeldes salamisi noorele ja nägusale mr Gormanile, keda ta kord mr Hume'i pool kohanud oli.

"Ei! Ma tean täpselt, kes mulle meeldivad: mulle meeldivad kõik, kelle töö on seotud maaga; mulle meeldivad sõdurid ja meremehed ja kolme haridust nõudva elukutse esindajad, nagu ma neid nimetan. Sa ei oota ju ometi, et imetleksin lihunikke ja pagareid ja küünlavalmistajaid, ega ju, ema?"

"Aga Gormanid pole ei lihunikud ega pagarid, vaid väga lugupeetud tõllasepad."

"Olgu pealegi. Tõldade ehitamine on ka äri, kusjuures minu arust palju kasutum kui töö, mida teevad lihunikud või pagarid. Oh, kui väsitavad olid need igapäevased sõidud tädi Shaw kaarikus — kuidas ma küll igatsesin jalutada!" (lk 34)

Ja Margaret jalutaski — ilmast hoolimata. Ta oli väljas isa kõrval kõndides nii õnnelik, et liikus peaaegu tantsusammul ja kui ta läks üle mõne nõmme, kannustas läänetuul teda õrnalt takka, nii et näis, nagu lendaks ta edasi sama kergelt ja vabalt nagu langenud leheke, mida sügistuul pillutas. (lk 34)

Dixon oli arvanud, et mr Hale'i ilmumine oli varjutanud tema noore käskijanna helged tulevikuväljavaated. Kui miss Beresford poleks nõnda kiirustanud vaese kirikuõpetajaga abielluma, oleks tal elus kõik uksed valla olnud. Ent Dixon oli liiga ustav, et hüljata oma perenaist tolle õnnetuses ja languses (see tähendab abielus). Ta jäi temaga ja pühendus tema huvide kaitsmisele; ta pidas ennast alati heaks haldjast kaitsevaimuks, kelle ülesandeks oli astuda vastu pahatahtlikule hiiglasele mr Hale'ile. (lk 36-37)

[Margaret:] "Kuulsin, et viibite nii kaugel Šoti mägismaal ja mul ei tulnud hetkeksi pähe, et võite Hampshire'sse sattuda."

[Henry Lennox:] "Noh!" lausus mees kergemal toonil. "Meie noorpaar tegi selliseid rumalaid ja riskantseid tempe: kord ronisid mäe otsa, siis jälle läksid mõnele järvele purjetama; jõudsin otsusele, et neil on vaja kedagi, kes nende järele valvaks. Ja mul oli ka täielik õigus; mu onu ei suutnud neid kuidagi ohjas hoida ja kuueteistkümnel tunnil kahekümne neljast hoidsid nad teda paanilise hirmu all. Nähes, et neid ei saa mingil juhul omapead jätta, otsustasin, et minu kohuseks on neid mitte enne silmist lasta, kui olen oma silmaga näinud, et nad Plymouth'is kenasti laevale lähevad." (lk 39-40)