Franciscus

Franciscus (ilmaliku nimega Jorge Mario Bergoglio; sündinud 17. detsembril 1936 Buenos Aireses Argentinas) on alates 13. märtsist 2013 266. ja praegune paavst ning Vatikani riigipea. Franciscus külastas 25. septembril 2018 Eestit.

Entsüklika "Laudato si'" (2015)

Eestikeelne tõlge: Jorge Mario Bergoglio. "Ole kiidetud. Laudato si." Gallus 2018. Tõlkija Helve Trumann. (sulgudes paragrahvid)F

• Kuid nüüd see õde kisendab meie poole kogu selle kahju tõttu, mida oleme teinud, kui oleme vastutustundetult ära kasutanud talle Jumala poolt kingitud ande. Oleme hakanud nägema endid tema isandate ja peremeestena, kelle on õigus teda omatahtsi rüüstata. Meie patust haavatud südamete vägivaldsus peegeldub ka haigustes, mis on nähtavad nii maas, vees, õhus kui ka elusolendites. Seepärast ongi maa ise, koormatud ja ära laastatud, üks kõige hooletussejäetumaid ja väärkoheldumaid meie seas – ta “ägab sünnitusvaludes.” Oleme unustanud, et me ise oleme tema põrm – me kehad koosnevad ju tema elementidest, hingame tema õhku, ammutame tema vetest värskendust ja elu. (2)
• Maa, meie kodu, on hakanud üha enam välja nägema nagu hiiglasuur prügimägi. (21)
• Need probleemid on tihedalt seotud äraviskamiskultuuriga, mis muudab kõik kiiresti prügiks ja millest saavad mõjutatud nii asjad kui ka väljatõugatuks osutuvad inimesed (22).
• See, et me ei reageeri enam oma vendi ja õdesid puudutavatele tragöödiatele, viitab sellele, et oleme kaotanud kaasinimeste ees vastutustunde, millel rajaneb kogu kodanikuühiskond. (25)
• Valdav osa neist, kes omavad rohkem ressursse, majanduslikku või poliitilist võimu, keskenduvad enamasti probleemide varjamisele või nende sümptomite maskeerimisele, tehes vaid näilisi jõupingutusi kliimamuutuse negatiivsete mõjude vähendamiseks. (26)
• Meie süü tõttu ei anna tuhanded liigid oma olemasoluga enam Jumalale au ega saa inimkonnale edastada oma sõnumit. (33)
• Mitte keegi, kes otsib kiiret ja kerget kasumit, ei ole tõeliselt huvitatud keskkonna säilitamisest. (36)
• Elavate olenditena oleme ju kõik üksteisest sõltuvad – me oleme omavahel ühendatud ning igaühte tuleb hoida armastuse ja austusega. (42)
• Selle maailma elanikena ei ole me mõeldud takerduma tsemendist, asfaldist, metallist ja klaasist tõkete taha, jäädes ilma vahetust kontaktist loodusega. (44)
• Reaalsed suhted teiste inimestega koos sellega kaasnevate väljakutsetega, kipuvad nüüd asenduma internetisuhtlusega erinevates kommunikatsiooniliikides. See võimaldab suhteid suva järgi valida või kõrvale heita, tekitades sellega uutlaadi väljamõeldud emotsiooni, mis seondub pigem seadmete ja ekraanidega, kui päris inimeste ja loodusega. Tänapäeva massiteabevahendid võimaldavad meil suheldes oma teadmisi ja tundeid jagada. Ent mõnikord on nad kaitsekilbiks, et vältida kokkupuudet teiste inimeste valu, hirmude, rõõmude või keeruliste isiklike kogemustega. (47)
• Otsustajad elavad ja arutlevad mugavalt positsioonilt, mille kõrgem arengutase ja elukvaliteet jääb enamikule maailma elanikkonnast kättesaamatuks. (49)
• Kunagi varem ei ole meie ühine kodu olnud nii haavatud ja väärkoheldud, kui viimasel kahel aastasajal. Ometi on Jumal Isa kutsunud meid olema tööriistadeks oma tahte täitmisel, et meie planeet oleks selline, nagu ta soovis seda luues ning vastaks tema plaanile rahust, ilust ja täiusest. Probleem on selles, et ikka veel puudub meil kultuur selle kriisiga toimetulemiseks. Meil on vaja leida juhid, kes oleksid üheaegselt valmis otsima lahendusi praeguste põlvkondade vajadustele, suudaksid arvestada kogu inimkonnaga ja samal ajal üritaksid vältida tulevaste põlvkondade eluvajaduste kahjustamist. (53)
• Hämmastamapanevalt mannetud on seni olnud rahvusvahelised poliitilised reageeringud. Ülemaailmsete keskkonnateemaliste tippkohtumiste läbikukkumine viitab selgelt sellele, et meie poliitikud on mõjutatud peamiselt tehnoloogiast ja rahast... Pikas perspektiivis lükkab majanduslik ja tehnoloogiline liit kõrvale kõik, mis vahetult ei ole seotud nendevaheliste huvidega. Parimal juhul võib selle tulemusena oodata pealiskaudset retoorikat, koordineerimatut heategevust või pealiskaudselt väljendatud muret keskkonna pärast, samas kui sisuliste muutuste nimel tegutsevaid ühiskondlikke rühmitusi vaadatakse kui romantilistel illusioonidel põhinevat tüütust või takistust, keda tuleks vältida. (54)
• Inimesed muutuvad ökoloogiliselt küll üha tundlikemaks, kuid nad ei ole veel suutnud muuta oma kahjulikke tarbimisharjumusi, mis ei vähene, vaid pigem kasvavad... Turg, mis vahetust müügist kasu lõikab, ärgitab aina kasvavat nõudlust. Kui meie maailma jälgiks väljaspoolt mõni vaatleja, oleks ta sellise enesehävitusliku käitumise üle kindlasti hämmastunud. (55)
• Samal ajal õigustavad majanduslikud jõud praegust globaalset süsteemi, kus ülimuslikud on pigem spekuleerimine ja finatstulu, mis ignoreerivad konteksti, rääkimata mõjudest inimväärikusele ja looduskeskkonnale. (56)
• Sõda teeb alati tõsist kahju keskkonnale ja inimeste kultuurilisele väärtustele... Mis küll mõjutab kedagi praeguses olukorras võimust kinni hoidma, kui temast mäletatakse hiljem ainult suutmatust tegutseda siis, kui oli tungivalt vajalik seda teha? (57)
• Ühes äärmuses leiame need, kes kangekaelselt toetavad progressimüüti ja kinnitavad, et ökoloogilised probleemid lahenevad lihtsalt uue tehnoloogia kasutuselevõtmisega, ilma et oleks vaja sügavaid eetilisi dilemmasid või olukorra muutmist. Teises äärmuses on need, kes näevad inimkonda ja kõiki nende tegevusi üksnes nuhtlusena, mis ohustab globaalset ökosüsteemi ja mille tõttu tuleks vähendada inimeste kohalolu planeedil ning keelata igasugune sekkumine. Võimalikud tulevikustsenaariumid tuleb kavandada nende kahe äärmuse vahel, sest ei ole ühtainsat head lahendusteed. (60)
• Jättes kõrvale kõik katastroofiennustused, on kindel, et praegune maailmasüsteem on mitmest vaatepunktist jätkusuutmatu, sest oleme lakanud analüüsimast inimtegevuse eesmärke... (61)
• Need, kes on pühendunud inimväärikuse kaitsmisele, võivad kristlikus usus leida sügavaimaid põhjuseid selleks kohustuseks. Kui imeline on tunda kindlust, et ühegi inimese elu ei kulge sihitult keset lootusetut kaost, maailmas, mida valitseb puhas juhuslikkus või mõttetult korduvad tsüklid! (65)
• Loomislood Esimeses Moosese raamatus sisaldavad oma sümboolses ja narratiivses keeles sügavaid õpetusi inimeksistentsist ja selle ajaloolisest reaalsusest. Need lood annavad mõista, et inimeseks olemine rajaneb kolmel omavahel tihedalt seotud suhtel – suhtel Jumalaga, suhtel ligimesega ja suhtel maaga. (66)
• Piibli tekste tuleb lugeda kontekstis ja hermeneutiliselt õigesti, tunnistades, et need kutsuvad meid üles “harima ja hoidma” maailma aeda. “Harimine” tähendab kasvatamist, kündmist ning töötamist, “hoidmine” aga hoolitsemist, kaitsmist, valvamist ja säilitamist. (67)
• Mõtteviis, mis annab õiguse tugevama suvale, on soodustanud määratut ebavõrdsust, ebaõiglust ja vägivalda inimkonna enamuse vastu, kuna ressursid saab enda kätte esimene tulija või see, kel on rohkem jõudu – võitja võtab kõik. (82)
• Teiste loodud olendite viimseks eesmärgiks ei ole meie. Need loodud olendid liiguvad edasi koos meiega ja meie kaudu ühise sihi poole, kelleks on Jumal, sellest transtsendentses täielikkuses, kus ülestõusnud Kristus kõike ümbritseb ja valgustab. Inimesed, kellele on antud mõistus ja võime armastada ning keda Kristuse täielikkus enese poole tõmbab, on kutsutud juhtima kõiki loodud olendeid tagasi nende looja juurde. (83)
• Järjekindel veendumus, et inimene on loodud Jumala kuju järgi, ei tohiks meil lasta unustada, et igal loodud olendil on oma ülesanne ning et keegi siin ei ole üleliigne... Igaüks, kes on üles kasvanud mägedes või istunud allika juurde, et sealt juua, või mänginud kodusel väljakul, tunneb neisse paikadesse naastes, et ta saab tagasi oma tõelise identiteedi. (84)
• Praktikas sallime jätkuvalt, et mõned inimesed peavad end rohkem inimesteks kui teised, nagu oleksid nad sündinud mingite suuremate õigustega. (90)
• Kõik on omavahel seotud. Mure keskkonna pärast peab olema ühendatud siira armastusega kaasinimeste vastu ja vankumatu pühendumusega ühiskonna probleemide lahendamisel. (91)
• Tänapäeval nõustuvad nii usklikud kui mitteusklikud inimesed väitega, et maa on olemuslikult meie ühine pärand, mille viljadest on mõeldud osa saama igaüks. Usklike jaoks on see küsimus ustavusest Looja suhtes, kuna Jumal lõi maailma kõikide jaoks. (93)
• Looduskeskkond on kollektiivne hüve, kogu inimkonna pärand ja meie igaühe vastutus. Kui me muudame midagi enda omaks, siis ainult selleks, et hallata seda kõikide hüvanguks. Kui me seda ei tee, koormame oma südametunnistust teiste olemasolu eitamisega. (95)
• Täpsemalt sõnastades on aga muljetavaldav ülemvõim inimkonna ja terve maailma üle antud eelkõige majanduslike ressursside ja teadmiste omanike kätte. Iialgi varem ei ole inimkonnal olnud sellist võimu iseenda üle. (104)
• Ent inimene ei ole täiesti autonoomne. Tema vabadus kahaneb, kui see antakse üle analüüsivõimetutele, hetkevajaduste, isekuse ja brutaalse vägivalla pimedatele jõududele. (105)
• Teadmiste killustamine täidab oma eesmärki konkreetsete rakenduste puhul, kuid viib selleni, et ei mõisteta asjadevahelisi suhteid, ei tunnetatat tervikut ega suudeta näha laiemat horisonti, sest see tundub lihtsalt ebaoluline. Seetõttu muutub raskeks leida adekvaatseid viise tänapäeva maailma keerulisemate probleemide lahendamiseks, kuna seda ei saa teha ühestainsast vaatepunktist või ühestainsast huvist lähtudes. (110)
• Paraku on inimkond sügavalt muutunud ning pidev uute asjade kokku kuhjamine süvendab pealiskaudsust. Peatumine selleks, et taastada elu sügavus, on muutunud väga raskeks. (113)
• Õige tõlgendus inimese kohast maailma isandana tähendab aga hoopis käitumist vastutustundliku majapidajana. (116)
• Meie suhe keskkonnaga ei saa kunagi olla eraldatud meie suhtest teiste inimeste ja Jumalaga. (119)
• Kui inimesed paigutavad iseennast elu keskmesse, saab absoluutse prioriteedi vahetu mugavus ja kõik muu muutub suhteliseks. Seetõttu ei peaks olema üllatav, et koosmõjus kõikjaleulatuva tehnokraatliku paradigmaga ja piiritu inimvõimu kultusega kerkib esile relativism, mis muudab ebaoluliseks kõik, mis ei teeni inimese vahetuid huvisid. 103
• Inimestesse investeerimise lõpetamine, selleks et saada lühiajaliselt suuremat rahalist kasu, on ühiskonna jaoks väga halb äriidee. (128)
• Ettevõtlus on üllas kutsumus, mille eesmärk on saavutada rikkus ja parem maailm meile kõigile. (129)
• Inimlikku loovust ei saa alla suruda. Kui kunstnikku ei saa keelata väljendamast oma loovust, ei peaks ka need, kes omavad mingeid konkreetseid ande teaduse ja tehnoloogia edendamiseks, tõrkuma kasutamast oma Jumala antud talenti teiste teenimiseks. (131)
• Sellest järeldub, et teadmiste killustatus ja infotükkide eraldatus võib reaalsuses muutuda teadmatuse vormiks, kui neid ei integreerita tegelikkuse laiemasse analüüsi. (138)
• Loodust ei saa vaadelda kui midagi meist eraldiseisvat. Me oleme osa loodusest, sellesse kaasatud ja seega sellega pidevas suhtluses. (139)
• Iga organism kui Jumala loodu, on iseenesest hea ja imetlusväärne. (140)
• Nii riigi kui ka kodanikuühiskonna erinevatel tasanditel, aga ka isikutevahelistes suhetes muutub üha tavalisemaks seaduste mittejärgimine. (142)
• Linnad on täitunud autodest, kus istuvad üksikud inimesed, põhjustades liiklusummikuid, suurendades saastatust ja tarbides meeletutes kogustes taastumatut energiat. (153)
• Oma keha aktsepteerimine Jumala annina on eluliselt vajalik, et tunnustada ja võtta kogu ülejäänud maailma vastu Isa annina ja meie ühise koduna. Arusaam, et meil on oma keha üle absoluutne võim, muutub vaevumärgatavalt sageli seisukohaks, et meil on absoluutne võim ka kogu loodu üle. Õppida oma keha aktsepteerima selle eest hoolitsedes ja selle täielikku tähendust austades, on igasuguse inimökoloogia olemuslik element. Oluline on väärtustada oma keha selle naiselikkuses või mehelikkuses, et olla valmis end ära tundma kohtumises kellegagi, kes on teistsugune. Sel viisil saame rõõmuga vastu võtta teise mehe või naise erilise kingituse, Jumal Looja töö, ja seda vastastikku rikastada. Seksuaalsete erinevuste ignoreerimine ei iseloomusta elutervet hoiakut, kuna me ei tea siis enam, kuidas üksteisega konfronteeruda. (155)
• Ühine hüve eeldab inimväärikuse austamist, kelle põhilised ja võõrandamatud õigused on suunatud tema terviklikule arengule. (157)
• Ei saa rääkida jätkusuutlikust arengust lahutatuna põlvkondadevahelisest solidaarsusest. (159)
• Me mõistame, et maailm on and, mille oleme tasuta saanud ja mida peame teistega jagama... Põlvkondadevaheline solidaarsus ei ole valikuvõimalus, vaid pigem põhilise õigluse küsimus, kuna maailm, mille meie oleme saanud, kuulub ka neile, kes tulevad pärast meid. (159)
• Elamiskõlbliku planeedi jätmine tulevastele põlvkondadele oleneb eelkõige meist. (160)
• Lapsevanemad näitavad eeskuju oma impulsiivse ja raiskava tarbimisega, mis seejärel mõjutab nende lapsi, kellel on aina keerulisem luua oma kodu ja perekonda. (162)
• 21. sajand, hoides alal minevikust päranduseks saadud valitsemissüsteeme, on tunnistajaks rahvusriikide võimu vähenemisele peamiselt seetõttu, et riikideülesed majandus- ja rahandusvaldkonnad kalduvad domineerima poliitika üle. (175)
• Poliitiline draama, mis keskendub kiirete tulemuste saavutamisele ja mida toetab ka tarbijalik elanikkond, toob kaasa ajutise majanduskasvu. Valijate huvidest lähtuvalt ei taha valitsused ärritada avalikkust meetmetega, mis võiksid mõjutada tarbimise taset või olla riskantsed välisinvesteeringute taset silmas pidades... Poliitiline suuremeelsus avaldub siis, kui rasketel aegadel tegutsetakse kõrgetest ideaalidest lähtuvalt ja mõeldakse perpektiivitundega pikaajalisele ühisele hüvele. (178)
• Tulemusteni jõudmine võtab aega – sageli on vaja teha koheseid kulutusi, mis ei pruugi anda käegakatsutavaid vilju mitme valitsuse võimuperioodil. Seetõttu väldivad poliitilised võimud ilma avalikkuse ja kodanikeühenduste surveta omapoolset sekkumist, eriti veel kiireloomuliste probleemide lahendamiseks... Hädasti vajame poliitikat, mis oleks suuteline reformima ja koordineerima institutsioone, edendaks häid praktikaid ja oleks võimeline ületama pahatahtlikku survet ning bürokraatlikku inertsi. (181)
• Paraku juhtub, et korruptsioonivormid, mille puhul soodustuse saamise eesmärgil on projekti tegelik keskkonnamõju varjatud, levitavad enamasti petlikult ilusaid argumente, mis ei anna adekvaatset infot ega võimalda avalikku arutelu. (182)
• Tarbijalik kultuur, mis seab esikohale lühiajalise kasu ja erahuvid, võib hõlbustadaformaalset lubade andmist ning teabe varjamist. (184)
• Kui objektiivse teabe põhjal võib järeldada, et tulemuseks võib olla tõsine ja pöördumatu kahju, tuleks projekt peatada või modifitseerida isegi vaieldamatute tõendite puudumisel. Nii pööratakse tõendamiskohustus vastupidiseks, kuna sellistel juhtudel tuleb esitada objektiivsed ja lõplikud tõendid, et kavatsetav tegevus ei põhjusta keskkonnale ega kohalikule elanikkonnale tõsist kahju. (186)
• Küll aga tähendab see, et majanduskasum ei saa olla üks ja ainus kriteerium, millega arvestada. (187)
• Poliitika ei tohi olla allutatud majandusele ja majandus ei tohi olla allutatud tehnokraatia diktatuurile ja efektiivsuse paradigmale. Mõeldes tänapäeval meie ühisest hüvest, jõuame paratamatult järeldusele, et on vältimatult vajalik rakendada poliitika ja majanduse avatud dialoog elu teenistusse, eriti inimese elu teenistusse. Pankade päästmine iga hinna eest, pannes ühiskonna liikmed selle eest maksma, ilma kindla otsuseta kogu süsteemi analüüsida ja reformida, üksnes kinnitab finantssüsteemi absoluutset ülemvõimu. Sellel ei ole tulevikku ja see võib üksnes tekitada uusi kriise pärast aeglast, kulukat ja näilist taastumist. (189)
• Paraku on just tänu reaalmajandusele võimalik tootmist mitmekesistada, täiendada ning jälgida, et ettevõtted areneksid adekvaatselt, looksid uusi töökohti, jne. (189)
• Kas on realistlik eeldada, et need, kelle kinnisideeks on oma kasumi maksimeerimine, leiavad endas soovi mõelda järgmisele põlvkonnale päranduseks jäävatele keskkonnamõjudele? (190)
• Me teame, kui jätkusuutmatu on inimeste käitumine, kes lakkamatult tarbivad ja kulutavad, samas kui teistel pole võimalik inimväärselt elada. Seepärast ongi aeg aktsepteerida mõnedes maailma osades majanduskasvu aeglustumist, et anda vabanevaid ressursse teistele piirkondadele arengu hõlbustamiseks. (193)
• Pikas perspektiivis ei piisa looduse kaitsmiseks ja keskkonna säilitamiseks finantskasumist ja progressist ning poolikud meetmed lükkavad lihtsalt vältimatut katastroofi edasi. (194)
• Kasumiprotsendi maksimeerimise põhimõte, mis sageli seisab eraldi muudest näitajatest, peegeldab moonutatud arusaama majanduse kontseptsioonist. (195)
• Sel ajal, kui ühed muretsevad oma rahalise kasumi pärast, on teised haaratud mõttest realiseerida oma võimuambitsioone. (198)
• Kuna turg kaldub edendama tarbijalikkust, püüdes oma tooteid realiseerida, satuvad inimesed väga kergesti mittevajaliku ostmise ja kulutamise keerisesse... Ent tõeliselt vaba on vähemus, kes omavad majanduslikku ja rahalist võimu. (203)
• Enesekesksete ja endassesulgunud inimeste ahnus suureneb. Mida tühjem on inimese süda, seda enam vajab ta asju, mida osta, omada ja tarbida. Sellises olukorras kaob ka tõelise hüve tunnetus. Kui sellised hoiakud muutuvad ühiskonnas laialtlevinumaks, austatakse sotsiaalseid norme üksnes niivõrd, kuivõrd need ei lähe vastuollu isiklike vajadustega. (204)
• Paljud inimesed kogevad rahutut tasakaalutust, mis ajendab neid palavikuliselt tegutsema ja tundma end hõivatuna, mille tõttu nad pidevalt kiirustades kõigest ümbritsevast hoolimatult üle tormavad. See mõjutab ka viisi, kuidas nad keskkonda kohtlevad. Tervikliku ökoloogia juurde kuulub see, et võetakse aega rahuliku harmoonia saavutamiseks looduga, et mõelda järele oma elustiili ja ideaalide üle, mõeldes Loojale, kes elab meie keskel ja ümbritseb meid, kelle kohalolu ei tule konstrueerida, vaid üles leida ja avastada. (225)
• Paraku on tarbimisest kibestunud maailm sama maailm, kus väärkoheldakse elu kõigis selle vormides. (230)
• Universum avaldub Jumalas, kes selle täielikult täidab. (233)
• Euharistias leiab kogu loodu oma suurima ülenduse. (236)
• Isa on kõige viimne allikas, kõige olemasoleva armastav ja suhtlev alus. Poeg, tema peegeldus, kelle kaudu kõik on loodud, ühendas end selle maaga, kui ta Maarja üsas kujunes. Vaim, lõpmatu armastuse side, on lähedaselt kohalt universumi südames, hingestades ja tuues esile uusi radu. Maailm loodi kolme isiku poolt, kes tegutsevad ühtse jumaliku printsiibina, ent igaüks neist viis selle ühise töö elluvastavalt oma isiklikule eriomasele identiteedile. (238)
• Kõik on omavahel seotud ja see kutsub meid arendama selle globaalse solidaarsuse vaimsust, mis voolab Kolmainsuse müsteeriumist. (240)

Jutlus Tallinnas (2018)

Franciscus pidas 25. septembril 2018 Tallinnas Vabaduse väljakul jutluse.

• Jumal tahab, et me oleksime armastuses vabad.
• Jumala pakutu ei võta meilt midagi ära; vastupidi, see viib meid täiuse, kõigi meie inimlike püüdluste teostumise poole. On inimesi, kes peavad end vabaks, kui elavad oma elu ilma Jumalata või temast eemalduvad. Nad ei märka, et sellisena on nende elu otsekui elus ekslevatel orbudel, kellel pole kodu, kuhu tagasi minna.
• Eetika kaudu oleme ühenduses Jumalaga, kes ootab meilt vaba ja kohusetundlikku seisukohavõttu teiste inimeste ja meid ümbritseva maailma ja keskkonna suhtes.
• Te pole ju oma vabadust kätte võidelnud selleks, et langeda tarbimise, individualismi, võimuiha või üleolekutunde orjusse.
  • Voi non avete conquistato la vostra libertà per finire schiavi del consumo, dell’individualismo o della sete di potere o di dominio.

• Uskuda tähendab mõista, et Ta on elus ja et Ta armastab meid.
• Me oleme see pisike osake pärmist, mis peab kergitama kogu taignat; kes ei poe peitu ega eraldu, kes ei pea end paremaks ega puhtamaks.
• Kotkas kasvatab oma poegi varjulises paigas, kõrgetel kaljudel, kuni nad suudavad enda eest ise seista. Aga ta peab nad ka turvapaigast välja ajama. Ta raputab pesa, tõukab nad vabasse õhku, et nad saaksid oma tiibu proovida; aga ta lendab kaitsvalt nende all ja hoiab neid haiget saamast. Sama moodi teeb Jumal oma valitud rahvaga: ta tahab, et see oma "pesast välja läheks", julgelt lendaks ja teaks, et on alati vaid tema poolt kaitstud. Me peame oma hirmud ületama, oma mugavuse selja taha jätma ja tegutsema, sest tänasel päeval ei pea suurem osa eestlasi end usklikuks.
• Me peame kasvama oma võimes näha teist inimest, tema ees peatuma ja laskma tal igal vajalikul hetkel oma hinge puudutada.
• Meid võib tabada kiusatus mõelda, et pühadus ei käi mitte kõikide kohta. Tegelikult "oleme kõik kutsutud olema pühad, elama oma elu armastuses ja andma sellest oma igapäevaste toimingute kaudu tunnistust igas paigas, kus me hetkel viibime".
• Meie kohus on ise olla need, kes pööravad oma pilgu õdede ja vendade poole ja ulatavad abikäe neile, kelle näos näeme jälge Jumalast; neile, kelle Jeesus Kristus on lunastanud.
• Teie olete oma ajalooga näidanud, et tunnete uhkust olla eestlased. Ta lausa laulate sellest sõnadega "eestlane olen ja eestlaseks jään" ning et "see on uhke ja hää".
  • Voi avete manifestato nella vostra storia l’orgoglio di essere estoni, lo cantate dicendo: «Sono estone, resterò estone, estone è una cosa bella, siamo estoni».

• Mingem siis koos pühale mäele, Moosese mäele, Jeesuse mäele, ja palugem teda – nii nagu ütleb ka selle külaskäigu moto –, et ta ärataks üles meie südamed, et ta annaks meile Püha Vaimu anni, et tunda oma ajaloo igal hetkel ära, kuidas olla vabad, kuidas saada osa headusest ja olla pühad; kuidas võimaldada Jumalal lasta kasvada – siin Eestis ja kogu maailmas – oma pühal rahval, oma preestrite rahval.

Välislingid

• Paavsti jutluse tekst. (inglise keeles)