Kirurg
Ilme
Proosa
[muuda]- Kui me esimese päeva jooksul olime valmis kõhukoopaga ja rinnaõõnega, siis teisel päeval pidi kirurg Konrad appi võtma sae, et avada laiba koljut. See oli kõige kõrgema elujõu, psüühilise pneuma asukohaks. Siit levis see närvide kaudu kogu kehasse ja me võisime ka seda teed jälgida, samuti nagu olime jälginud animaalse ja vegetatiivse elujõu teed arterite ja veenide kaudu. Kuni lõpuks kolmandaks päevaks oli järele jäänud ainult luukere — viimane, mis püsis pärast kõdunemist. Ja ometi oli see osa inimkehast nii tähtsusetu, et sel polnud isegi oma planeeti. See oli vaevalt midagi arstidele, vaid huvitas rohkem kirurge.
- Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane". Lund 1967, lk 61
- Saabus arst, ärevil, et keegi on haigeks jäänud.
- "Meil on tarvis teie kirurgioskusi, doktor. Võtke üks nuga, mina võtan teise ning me lõikame kõik need tordid lahti ja laome taldrikutele."
- "Jumal hoidku, isa Gunn, milleks te seda tahate teha?" küsis arst.
- "Sest need võrukaelad ja saatanad, keda täiesti ekslikult süütuteks lapsukesteks nimetatakse, on enamikule tortidest hambad sisse löönud," vastas isa Gunn.
- Maeve Binchy, "Vana pöögipuu", tlk Heli Greenbaum, 1994, lk 12-14
- [Magister Saul:] Ma ütlen teile: mitte miski ei ole midagi iseenesest. Võtke nuga. Mõrtsuka käes on see tapmise ja kirurgi käes elupäästmise riist. Iseenesest ei ole see mitte midagi.
- Jaan Kross "Wikmani poisid", 3. peatükk
- Kolmandat põlve Kaasani ülikooli professor Wolf Karlovitš Leibe oli praktiseeriv kirurg. Tema praksis oli ulatuslik, inimesed ootasid operatsioonijärjekorda kuude kaupa. Iga kord, kui ta tõstis skalpelli patsiendi kahvatu keha kohale, tundis ta jahedat värelust kõhu viimases sopis: on mul õigus seda teha? Nuga puudutas nahka ning jahedus muutus soojuseks ja valgus üle kogu keha laiali: mul ei ole õigust proovimata jätta. Ja ta proovis: pidas mõttelist dialoogi nahaga, lihas- ja sidekudedega, läbi mille ta tungis sihtmärgini, tervitas lugupidavalt siseorganeid, vestles sosinal soontega. Ta rääkis haigete kehadega skalpelli vahendusel. Ja kehad vastasid talle. Oma dialoogidest ei kõnelnud ta kellelegi - kõrvaltvaatajad oleksid võinud pidada seda vaimuhaiguseks.
- Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2017, lk 98
- Üheksateistkümnenda sajandi esimestel kümnenditel polnud paljud kirurgid ülikoolis käinud, mõned olid koguni kirjaoskamatud. Hierarhias kohe nende all olid apteekrid, kes vastutasid ravimite jaotamise eest. Teoorias oli kirurgide ja apteekrite vahel selge eraldusjoon, praktikas võis kirurgi õpipoisiks olnud mees tegutseda ka apteekrina ja vastupidi. Nii kujunes välja mitteametlik neljas kategooria, "kirurg-apteekrid", midagi tänapäevaste üldarstide sarnast. Kirurg-apteekrid olid vaeste jaoks, eriti väljaspool Londonit, harilikult esimesed ja ainsad abiandjad. (lk 15)
- [Robert] Listoni kiirus oli üheaegselt nii anne kui ka needus. Kord lõikas ta amputeerimise käigus koos jalaga kogemata maha ka patsiendi munandi. Tema kuulsaim (ja ilmselt apokrüüfiline) viltuvedamine oli operatsioon, mille käigus töötas ta nii kiiresti, et amputeeris ühtlasi assistendil kolm näppu ning lõikas terasid vahetades puruks pealtvaataja kuue. Nii patsient kui assistent surid mõlemad hiljem gangreeni ja üks õnnetu kõrvalseisja heitis kohapeal suurest hirmust hinge. See olevat ainus ajaloos teada olev lõikus, mille suremuse protsent olla olnud 300. (lk 17)
- Lindsey Fitzharris, "Lihunikukunst. Victoria ajastu õudustäratav meditsiin ja Joseph Listeri pingutused selle muutmiseks". Tõlkinud Kaupo Nurk. Gallus, 2020.
- See on eestlaste räpane saladus, et te ei puhasta oma tänavaid korralikult, arvustas meiega sarnasest riigist pärit välismaine töökontakt kaks aastat tagasi mu kipsis kätt vaadates. Tuttavale märkis teine pikalt Eestis elanud välisteenistuja, et tänavate järgi otsustades peavad siin olema väga kogenud traumakirurgid.
- Jääb vägisi mulje, et Eestis on pädev kojamees haruldasem ja kulukam kui puusaluuoperatsiooniks vajalik tippspetsialistidega meeskond ning pigem taome kristallvaasiga naelu seina kui võtame haamri.
- Evelyn Kaldoja, "Eestlaste räpane saladus", Postimees, 23. veebruar 2021