Mosaiik
Proosa
[muuda]- Meeled ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsides aru saada, vaid rebivad tegelikkuse tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad võimalikkuse proove. Nad peatavad rahvahulgale hetke. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi tehinguid. Sädelev, pulbitsev elu uhkab kõigest üle. Meeled söödavad ajule infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "Lehm. Ma näen lehma."
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 15
- Siin oli kuulus Aleksandri-mosaiik, mille fragmenti Aleksandri näoga teadsin juba lapsena: see oli "ENEKE-ses" Aleksandri artikli juures. Nagu sellistel puhkudel ikka, jääd seisma ja vaatad ja mõtled "ah siin sa siis oledki, ISE", tundes mingit raskesti kirjeldatavat algupärasuse erakordsuse tunnet, mis seguneb tundega, et mingis mõttes "lähemale" sa ju sellele asjale pole jõudnud. Vahe on ainult selles, et seni olid sa näinud vaid selle pildi fotoreprosid, nüüd aga peegelduvad valguskiired, mis su silma võrkkestale langevad, otseselt originaali enda pealt - otsekui peaks see valguse puudutus vastu silma nüüd siin olema kuidagi erilisem. Ja miskipärast on tunne, et ongi.
- Aare Pilv, "Ramadaan". Tuum, 2010, lk 35
Luule
[muuda]Lõpmatu meri. Siin on saar, alati kaotanu võidukaar.
Tiivad saarte vahele sild, iga täht on päikese kild.
Kildudest kokku mosaiik, kuigi su võit on ainult viik.
Kuu on kõrgel, kaugel on kants, neeme tipuni jätkub tants.
- Karl Ristikivi, "*Mängivad pillid, kuu on vees...", rmt: "Inimese teekond", 1990, lk 12
Prügi laulab meelalt: "Olen prügikene-kallis,
tehke mulle kirik!
Olen keiser, enne sündi troonilt tõugatud,
liiga keeruline pühak, ligane, eklektiline.
Teie peas on lihtsad pildid,
minu mosaiike nähes kohkute te tagasi.
Peidate mind pajuvõssa, leiate mind sealt,
mähkmete ja juhtmetena, hinged jäävad haigeks,
väike pea ei võta mind."
- Maarja Kangro, "Prügikirik: kiusata ajanoolt" kogus "Tule mu koopasse, mateeria" (2007), lk 91
mida enam sügisesse
seda kirkamaks saab öine tähistaevas
ei ole sellest piltlikumat vaatepilti
taevast paistab mõttetu mosaiik
tähtede ürgaegsetest keskaegsetest
või ka viie aasta vanustest kujuvõttudest
lembitu-aegne ja laulva revolutsiooni aegne
on tähistaeva telgil lausa kõrvuti
- Andres Ehin, "See suur ja ilus illusioon" kogus "Udusulistaja" (2008), lk 100
Tuhanded tumedad
oksad vastu öist
taevast. See ei ole
ainult vaade aknast.
Murrad leiba, murrad
käed ja kondid,
moodustub mosaiik.
- Carolina Pihelgas, "Mosaiik" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020". Koostanud Hasso Krull, 2020, lk 76