Proov

Proosa

Lava sügavuses klähvib inspitsient atavistlikus vihahoos rekvisiitori kallal. Viimaks on lavastaja hääle ära karjunud ega saa sõnagi suust, laval aga komberdab hinge vaakudes vaeseomaks klohmitud tekst.

Härra autor kössitab parteris nagu hunnik õnnetust. Olukord on lootusetu ja miski asi ei aita, sest ülehomme on peaproov. (lk 21)

Tavaliselt sajab päev enne peaproovi äpardusi nagu küllusesarvest. Trupis puhkevad lausa epideemiatena gripp, angiin, kopsupõletik, pleuriit, pimesoolepõletik ja muud tõved. "Katsuge, kui kõrge palavik mul on?" puhub meespeaosaline nagu teekannu torust autorile kõrva tulist auru. "Ma peaksin minema ja voodisse heitma, vähemalt nädalaks ajaks," kähistab ta, lämbudes köha käes, ning vahib autorit pisaraist märgade ning etteheitvate silmadega nagu tapale viidav ohvritall. (lk 22)
Peaproov on teoreetiliselt sihukene proov, kus kõik peab olema "nagu etendusel", dekoratsioonide, valgustuse, kostüümide, grimmi, lavataguste helide, rekvisiidi ja statistidega; praktikas on tegemist prooviga, kus kõigest sellest midagi puudub, kus laval on tavaliselt vaid pooled dekoratsioonid, kuna pooled alles kuivavad või neid kinnitatakse raamidele või on mingil muul moel "alles tulemas"; kui püksid on valmis, siis pintsakud mitte; kus tuleb välja, et terves teatris pole ainsatki kõlblikku parukat; kus selgub, et puuduvad just kõige tähtsamad rekvisiidid; kui statistid ei saa tulla, sest üks neist on kohtus tunnistajaks, teine kuskil kontoris ametis, ülejäänud haiged või teab kus; kui tellitud flöödimängija saab tulla alles kell kolm, sest ta töötab matusebüroos. Peaproov on üksnes kõige selle peaülevaatus, mida viimasel hetkel veel pole olemas. (lk 26)
... siiamaani pole peaproovi ilma lamendita iialgi olnud.

Lamendi suurus oleneb lavastaja autoriteedist; kõige suuremat lamenti saab, kui lavastajaks on teatri peanäitejuht ise. Kui lavastaja on väga nõrk, siis hoolitsevad vajaliku lamendi eest näitejuht, inspitsient, etenduse juht, valgustaja, mehhaanik, grimeerija, rekvisiitor, etteütleja, kostümeerija, garderoobi ülem, puusepp, mees nööripööningult, parukategija, lavameister või mõni muu tehniline jõud. Ainsaks reegliks on, et löömingus ei kasutata tuli- ega külmrelvi, muud ründe- ja kaitsevahendid aga on enam¬vähem lubatud, võib kisendada, karjuda, röökida, lõuata, nutta, päevapealt vallandada, au haavata, direktorile kaevata, vaenulikke küsimusi esitada ja muul viisil vägivalda kasutada. (lk 30)

Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng". Tõlkinud Lembit Remmelgas. LR nr 45/46, 1981

[Shaw:] pean minema Liverpooli, et aidata neid läbi viia veel üht "Caesari ja Kleopatra" proovi. Peaproov oli midagi kohutavat. Säärast puterdamist ja teksti vassimist ei ole veel nähtud. Minu arvates saavutas asi haripunkti neljanda vaatuse lõpul, kui lava mõrvatud Ftatateeta otsimise stseenis pimedaks tehti. Kleopatra ütles: "On pime ja ma olen nii üksi." Ta ütles seda nii veenva loomulikkusega, et kaastundlik elektrik tema lohutuseks lava silmapilk valgusega üle ujutas.
- Jerome Kilty, "Armas luiskaja. Näidend kirjades. Bernard Shaw' ja mrs. Patrick Campbelli kirjavahetuse põhjal". Tõlkinud Valda Raud. LR 29/1963, lk 17

Näitleja peab proove saama, tal on selleks õigus. Seda on tal õigus nõuda. Ja siis oleneb sellest, kuidas ta töö ära teeb, muidugi on võimalus, et ei viitsi, teeb üle jala... (lk 13)
- Salme Reek, intervjuu: Toomas Lõhmuste, "Vastab Salme Reek", Teater. Muusika. Kino 8/1987, lk 5–16