Béla IV
Béla IV (1206 – 3. mai 1270) oli Ungari kuningas aastatel 1235–1270.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Béla oli Ungari kuninga (1205–1235) Andràs II vanim poeg. 1214. aastal nimetati ta Horvaatia kuningaks. 1222. aastal andis isa talle valitseda umbes pool läänepoolsest kuningriigist (Slavoonia, Horvaatia ja Dalmaatsia). Järgmistel aastatel võttis Béla osa sõjakäikudest Galiitsiasse ja Austriasse. Tema suhted isaga olid aga küllaltki halvad, sest Béla pidas isa süüdlaseks oma ema surmas. 1234. aastal abiellus Andràs uuesti, endast üle 30 aastat noorema naisega. See halvendas isa ja poja suhteid veelgi. Kuid 1235. aastal Andràs II suri ja Bélast sai kuningas.
Oma valitsusaja esimestel aastatel tegeles Béla kaubanduse ja linnade soosimisega, samuti otsis ta dominikaani munkadest saadikute abil idast ungarlaste sugulashõime.
Mongolite invasioon
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse
1239. aastal sai ta teada, et mongolid plaanivad Batu-khaani juhtimisel Euroopasse tungida. Kuningas asus nende invasiooni tõrjumiseks ettevalmistusi tegema, muuhulgas lubas ta maale paganatest kumaanid, kes olid enne mongolitelt lüüa saanud.
1241. aasta kevadel õnnestus mongolitel aga ungarlaste kaitsest läbi murda ja kumaanide-ungarlaste suhted muutusid pingelisteks, sest paljud ungarlased pidasid kumaane reetureiks. Seetõttu tapeti ka nende khaan Köten ja kumaanid lahkusid Ungarist. Seetõttu olid Béla väed oodatust palju nõrgemad ega suutnud mongolitele efektiivset vastupanu osutada. Aprillis said nad rängalt lüüa ja Béla põgenes Zagrebi. Austria hertsog kasutas Ungari ränka olukorda ära ja sundis kuningat mõningaid läänepoolseid maakondi endale pantima. Béla palus abi paavstilt, Püha Rooma keisrilt ja teistelt suurvõimudelt, kuid keegi ei andnud talle otsest abi. 1242. aasta alguses ületasid mongolid ka külmunud Doonau ning jõudsid peagi Aadria mere äärde. Béla põgenes rannikulinna Trausse, olles valmis maalt lahkuma. Batu-khaan püüdis kuningat kätte saada, kuid enne said mongolid teate suurkhaan Ugedei surma kohta ning seetõttu lahkusid nad peagi ka Ungarist.
1242. aasta keskel suutis Béla oma võimu Ungaris täielikult taastada ning riigi ka küllaltki ruttu üles ehitada. Idaossa ehitati palju uusi linnuseid ja laastatud aladele viidi elama kumaane. Et riik mongolite rüüsteretkedest kiiresti kosus, on Bélat nimetatud ka Ungari teiseks rajajaks.
1260. aastatel hakkas Bélale probleeme valmistama ka tema poeg Istvàn, kes sai 1258. aastal Transilvaania vürstiks. Aastatel 1262–1266 oli nende vahel kaks kodusõda, mille tulemusena pidi Béla Doonau idakalda loovutama pojale. Nende suhted halvenesid üha, nii et kui Béla suri, siis usaldas ta oma naise ja tütre perekonnad oma väimehe, Böömimaa kuninga (1253–1278) Ottokar II Přemysli, mitte poja hoolde.
Välispoliitika
[muuda | muuda lähteteksti]Järgnenud aastatel oli Béla peamiseks probleemiks Austria hertsog, kellelt ta piirimaakonnad küll tagasi sai, kuid sealne hertsog Friedrich II Riiakas püüdis neid peagi tagasi saada. 1246. aastal lõppes Ungari-Austria sõda aga Friedrichi hukkumisega. Et Babenbergide dünastia suri välja, siis algasid võitlused Austria hertsogitiitli pärast. Nendes osales ka Béla, kuid ta sai lüüa Böömimaa kuninga Ottokar II Přemysli käest, kellega ta võitles Steiermargi pärast aastatel 1252–1260.
Ebaõnnestus ka tema Galiitsia-poliitika, sest tema väimees Rostislav Danilovitš sai mitu korda Galiitsia-Volõõnia vürst Danilo Romanovitši käest lüüa.
Eelnev Andràs II |
Ungari kuningas 1235–1270 |
Järgnev Istvàn V |
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Béla IV |