Nicolas Flamel
Nicolas Flamel ([nikɔla flamɛl]; arvatavasti 1330 Pontoise – 22. märts 1418 Pariis) oli prantsuse kirjutaja ja käsikirjade müüja.
Pärimuse järgi oli Flamel alkeemik, kes avastas tarkade kivi ja elueliksiiri. Legendid Flameli tegevusest alkeemikuna, avastustest ja mitmesaja-aastasest elueast ilmuvad esmakordselt 17. sajandil ja levivad sestpeale ilukirjanduses ja alkeemia- alastes tekstides[1]. Tema eluajast pole teada ühtki allikat, mis mainiks tema seotust farmaatsia, meditsiini või alkeemiaga.
Eluloolist
[muuda | muuda lähteteksti]Flamel elas Pariisis ja tema elulugu on üks paremini dokumenteerituid nende hulgast, keda peetakse alkeemiaga seotuks. Tal oli kaks kirjutajatöökoda ja 1368. aastal abiellus ta Perenelle'iga, kelle kaasavaraks oli tolle kahe eelmise abikaasa varandus. Jõukas abielupaar oli tuntud oma omandi ja rahaliste annetuste poolest, dokumenteeritud on skulptuuride tellimine kirikule ja heategevus.[2]
Mõlemad elasid vanaks. Nicolas suri 80ndates eluaastates ja kujundas 1410. aastal oma tulevase hauakivi. Kivile on raiutud Kristuse, Peetruse ja Pauluse figuurid, tekstuurkirjas tekst ning surnukeha kujutis kivi allosas. Tänapäeval asub kivi Pariisis Cluny muuseumis.
Flamel maeti Saint-Jacques-de-la-Boucherie kiriku kesklöövi lõppu (kirik on tänaseks suuremalt osalt hävinud, alles on Saint-Jacquesi torn. Tema testament oli helde, kuid tema varandus polnud selline muinasjutuline rikkus, millest kõnelevad hilisemad legendid.
Flameli maja
[muuda | muuda lähteteksti]Üks majadest, kus Flamel kunagi elas, on säilinud. See asub aadressil Montmorency tänav 51 ja on kogu Pariisi vanim kivimaja[2]. Maja valmis 1407. aastal ning selle seinale on kirjutatud: "Meie, künnimehed ja naised, kes me elame vööruses selles majas, mis on ehitatud 1407, oleme kohustatud iga päev lausuma meieisapalve ja "Ave Maria" palve, tänades Jumalat tema hiilguse eest, mis andestab vaestele ja surnud patustele"[viide?]. Tänapäeval on selle maja esimesel korrusel restoran.
Pariisis on Louvre'i lähedal Nicolas Flameli tänav. See ristub Perenelle'i tänavaga, mis on saanud nime tema naise järgi.
Kirjandusliku tegelasena
[muuda | muuda lähteteksti]Nicolas Flameli on mainitud paljudes raamatutes:
- Dan Browni raamatus "Da Vinci kood";
- J. K. Rowlingu raamatus "Harry Potter ja tarkade kivi";
- Michael Scotti romaanisarjas "Surematu Nicolas Flameli saladused";
- Victor Hugo romaanis "Jumalaema kirik Pariisis", kus Flameli töö tarkade kivi alal innustas Claude Frollo teadustööd;
- Umberto Eco 1988. aasta romaanis "Foucault' pendel".