Posvoli leping
Posvoli leping ehk Pozwoli leping (ka Pozvoli, Poswoli või Pasvalysi leping), ka Posvoli rahu sõlmiti Vana-Liivimaa (eestkätt Liivi ordu) ja Poola-Leedu vahel 14. septembril 1557. Lepinguga lõpetati koadjuutorivaenus ja sõlmiti salajane sõjaline kaitseliit Venemaa vastu.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Lepingule eelnenud aastatel oli Poola kuninga Sigismund II Augusti vasall, Preisimaa hertsog Albrecht koos oma Riia peapiiskopist venna Wilhelmi ja Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I-ga püüdnud ellu viia oma plaani, mida ajalookirjanduses on nimetatud koadjuutoriplaaniks. Selle käigus tehti Johann Albrechti vennast Christophist peapiiskop Wilhelmi koadjuutor ja tõenäoliselt püüti saavutada ka vähemalt Riia peapiiskopkonna, võimalik ka, et kogu Liivimaa sekulariseerimist. Ent Liivi ordu astus nendele plaanidele vastu ja nõnda puhkeski koadjuutorivaenus. Wilhelm ja Christoph vangistati selle käigus, kuid neid otsustas jõuliselt toetada Sigismund August, kes nõudis nende vabastamist ja kõigi õiguste taastamist, ähvardades vastasel korral sõjaga. 1557. aasta hilissuvel koondusidki Poola-Leedu sõjajõud kuninga juhtimisel Liivimaa piiri lähedale Pasvalysisse (Posvolisse, Pozwolisse) sõjalaagrisse. Liivi ordu otsustas aga sõjalist konflikti vältida ning alustas Saksa-Rooma riigi ja Taani saadikute vahendusel kuningaga läbirääkimisi.
Lepingu sõlmimine
[muuda | muuda lähteteksti]Kuni Posvoli läbirääkimisteni oli Sigismund August toetanud oma läänimehe Albrechti poliitikat, kuid lepingu sõlmimine näitas, et lõppeesmärkide osas läks tema poliitika hertsogi omast selgelt lahku. Selle asemel, et peapiiskop Wilhelmi vabastamise järel koos temaga orduvastast poliitikat edasi ajada, sõlmis kuningas hoopis liidu orduga, mis oli Liivimaa ainus reaalne sõjaline võim ning keda Sigismund August lootis hilisemastes Vene-vastastes sõdades liitlasena ära kasutada. Seetõttu sõlmitigi lisaks avalikule lepingule Wilhelmi ja Christophi vabastamiseks ning nende õiguste taastamiseks veel ka salajane sõjaline liit, mida mõnikord ka Posvoli liiduks on nimetatud. Selle kohaselt pidi kumbki pool Vene-poolse rünnaku korral teisele appi tulema ja ühises sõjas ei tohtinud ükski neist separaatrahu sõlmida. Salajase lepingu muutis küllaltki ebaefektiivseks aga sellega kaasas käiv mööndus, et vastastikust abi pidid Liivimaa ja Poola-Leedu teineteisele hakkama osutama alles siis, kui mõlemal oli vaherahu Venega lõppenud. Moskva ja Leedu vaherahu pidi Posvoli lepingu sõlmimise ajal kestma veel viis ja Liivimaa-poolne koguni 15 aastat.
Lepingu kinnitasid ühelt poolt Liivi ordu maameister Wilhelm Fürstenberg ja teiselt poolt Sigismund August, kes ka omavahel kohtusid. Ehkki sel puhul on räägitud ordu Poola-Leedu sõltlaseks muutmisest,[1] ei vasta see tegelikult tõele, sest Liivi sõja alguses tegutses ordu välispoliitiliselt täiesti iseseisvalt ja püüdis eestkätt Taaniga liidusuhetesse astuda.[2]
Seetõttu lepingu sõlmimine peagi alanud Liivi sõja puhul reaalseid tagajärgi ei toonud, välja arvatud ehk see, et tänu lepingujärgselt tihenenud suhetele Poola ja ordu vahel kasvas viimases Poola-meelsete hulk. On küll oletatud, et Ivan IV sai sõlmitud salaliidust teada ja alustas just seepärast Liivimaa-vastast sõda, kuid kindlaid tõendeid selle kohta ei ole seni leitud. Ka viimastel sõjaeelsetel läbirääkimistel ei süüdistanud tsaar liivimaalasi Poolaga reeturliku liidu sõlmimises, vaid heitis ette Tartu maksu tasumatajätmist, Vene kaupmeeste õiguste piiramist ja muid juba vanu probleeme.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Näiteks: Andres Adamson. Hertsog Magnus 1540–1583: tema elu ja aeg. Tallinn: Argo, 2005. Lk 17: Ordu muudeti sisuliselt ja avalikult Poola-Leedu sõltlaseks.
- ↑ Sellisel seisukohal on nii baltisakslased (Baltische Länder. Berlin: Siedler, 1994. Lk-d 156–158) kui ka lepingut spetsiaalselt uurinud leedulased (Lietuvos valstybe XII-XVIII a.: [straipsniu rinkinys]. Vilnius: Lietuvos Istorijos Institutas, 1997. Lk-d 297–299 (ingliskeelne resümee)