Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Vladimir Bukovski

Allikas: Vikipeedia
Vladimir Bukovski (1987)

Vladimir Konstantinovitš Bukovski (Владимир Константинович Буковский; 30. detsember 1942 Belebei, Baškiiri ANSV – 27. oktoober 2019 Cambridge) oli vene kirjanik ja ühiskonnategelane, endine Nõukogude dissident.

Bukovski oli esimesi, kes püüdis paljastada poliitvangide psühhiaatrilist karistamist NSV Liidus.

Ta viibis 12 aastat kinnipeetavana vanglates, töölaagrites ja psühhiaatrilise sundravi asutustes.

1976. aastal Bukovski deporteeriti ja ta asus elama Suurbritanniasse.

Vladimir Putini valitsusajal astus Bukovski üles aktiivse opositsionäärina.

Bukovski soovis kandideerida Venemaa 2008. aasta presidendivalimistel, kuid Venemaa keskvalimiskomisjon ei registreerinud tema kandidatuuri.

Elukäik ja tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Vladimir Bukovski sündis Belebei linnas Baškiirias. Tema vanemad olid sinna sõja eest evakueerunud Moskvast. Sõja lõpul pöördus Bukovskite pere tagasi Moskvasse, tema isa Konstantin Bukovski (1908–1976) oli tuntud ajakirjanik ajakirjas Ogonjok.

Keskkooli viimases klassis visati ta koolist välja, kuna toimetas põrandaalust ajakirja. Lõpetas õhtukeskkooli ja astus 1960. aastal Moskva Riiklikku Ülikooli õppima bioloogiat. Ta eksmatrikuleeriti järgmise aasta sügisel komsomoliorganisatsiooni kritiseerimise eest, kui tal ilmus samizdat-trükis "Teesid komsomoli lagunemisest" ("Тезисы о развале комсомола").[1][2]

Ta oli juba 1960. aasta sügisel hakanud koos sõpradega käima Majakovski väljakul, kus toimusid mitteformaalsed noorte kogunemised (loeti luuletusi, mängiti kitarril lugusid jne), mis olid võimudele pinnuks silmas. Sellised noorte kogunemised, hoolimata ilmast, toimusid Majakovski ausamba juures Moskvas alates ausamba püstitamisest 1958. aastal kuni oktoobrini 1961, mil võimud keelasid väljakul kogunemised, väljakut kutsuti Moskva Hyde Parkiks.[3] Majakovski väljakul tutvus ta mitmete dissidentidega, nende hulgas põrandaaluste samizdat-väljaannete toimetajate Vladimir Ossipovi ja Juri Galanskoviga.[4] Ühel õhtul pärast kogunemist pidasid tundmatud isikud ta kinni, peksid ta jõhkralt läbi ja lubasid ära tappa, kui ta jätkab väljakul käimist.[5]

KGB arreteeris Bukovski 6. oktoobril 1961 tema kodus.[6] Ta viidi Lubjankale, kust ta pärast päev otsa kestnud ülekuulamist ööseks tagasi koju sõidutati.[7] 9. oktoobril pidas Majakovski väljaku seltskond viimase kogunemise: luuletusi loeti nii Majakovski väljakul, kui V. I. Lenini nimelise Nõukogude Liidu Riikliku Raamatukogu ees. Samal ajal toimus Kremlis NLKP 22. kongress. Õhtu edenedes ilmus Lenini-nimelise raamatukogu ette rohkearvuliselt kongressi delegaate, kellele demonstrandid kurtsid oma kurba saatust KGB käes. Antud üritust kirjeldas ka Nõukogude ametlik meedia, kus Bukovskit nimetati "läbikukkunud tudengiks, kes on eksinud hea elu vastu, mida tema isa üritas talle anda."[8]

Neli kuud hiljem toimus suletud kohtuistung, kus rida tema kamraade saadeti pikemaks ajaks vangi süüdistatuna "nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas", kuna nad lugesid Majakovski väljakul luuletusi. Kartes arreteerimist, ühines Bukovski Siberisse suunduva geoloogilise ekspeditsiooniga. Ta oli Siberis pool aastat ja pöördus sügisel 1962 tagasi Moskvasse.[9]

1. juunil 1963 vahistas KGB ta oma kodus uuesti. Teda süüdistati NSV Liidus keelatud Milovan Đilasi raamatu "Uus klass. Kommunistliku süsteemi analüüs" omamises ja paljundamises. Bukovskile pandi skisofreenia diagnoos ja ta saadeti Leningradi Eripsüühiaatriahaiglasse, kus ta viibis veebruarini 1965.[10]

Tagasi Moskvas, aitas ta korraldada 5. detsembril 1965 meeleavaldust Moskva Puškini väljakul kirjanike Juli Danieli ja Andrei Sinjavski üle peetava kohtuprotsessi vastu. Sellel esimesel NSV Liidus pärast sõda toimunud poliitilisel võimudevastasel meeleavaldusel, nn Glasnosti miitingul ("Митинг гласности"), ta ise ei osalenud, kuna oli arreteeritud kolm päeva varem. Seejärel veetis kaheksa kuud Serbski-nimelise psühhiaatriakeskuse kinnises osakonnas. Psühhiaatrite kolleegiumi liikmete arvamus temast lahknes: kaks leidsid, et ta on vaimuhaige ja kaks jällegi arvas, et terve. Tollal lasti Läände minna tema sõbral kirjanik Valeri Tarsisel, kes korraldas Bukovski toetuseks laialdase kampaania, mille tulemusena augustis 1966 saabus Moskvasse Amnesty Internationali delegatsioon. Rahvusvahelise surve tulemusena vabanes Bukovski augustis 1966.[11]

Osales 22. jaanuaril 1967 Puškini väljakul toimunud meeleavalduse organiseerimisel, mis toimus arreteeritud kirjanike Juri Galanskovi, Aleksander Ginzburgi, Aleksei Dobrovolski ja Vera Laškova toetuseks. Arreteeriti jaanuaris 1967. Kohtuistungil 1. septembril 1967 ründas ta oma viimases sõnavõtus Nõukogude võimuesindajaid suutmatuses kaitsta NSV Liidu põhiseadust, mille üks paragrahv lubas korraldada avalikke meeleavaldusi. Tema sõnavõttu kohtus tsiteeriti laialdaselt põrandaalustes samizdat-väljaannetes. Kuna keeldus kahetsemast oma tegusid, mõistis kohus talle kolm aastat vabadusekaotust üldrežiimiga vanglas. Vabanes Voronži oblastis olevast vangilaagrist jaanuaris 1970 ja asus tööle kirjanik Vladimir Maksimovi kirjandusliku sekretärina.[12]

Detsembris 1970 osales inglise keele tõlgina "Leningradi lennukiprotsessis" (kohtuprotsess isikute üle, keda ei olnud lastud Iisraeli emigreeruda ja kes plaanisid reisilennuki kaaperdamist) ja oli lähedalt seotud rahvusvahelise kampaaniaga (protesteerisid muuhulgas USA president Richard Nixon ja Iisraeli peaminister Golda Meir), millega kahele juhtfiguurile Mark Dõmšitsile ja Eduard Kuznetsovile mõistetud surmaotsused muudeti vanglakaristusteks.[13]

Vabaduses asus uurima Nõukogude psühhiaatriahaiglate tegevust dissidentliku liikumise lämmatamisel. Tal õnnestus saata Läände üle 150 lehekülje dokumente, mis tõendasid Nõukogude psühhiaatriahaiglate kuritegelikku tegevust. Oma kirjas Lääne psühhiaatritele kutsus Bukovski üles käsitlema seda teemat järgmisel rahvusvahelisel psühhiaatriakongressil. Tema kiri ilmus 12. märtsil 1971 Londonis The Timesis ja veidi hiljem British Journal of Psychiatrys. Tema poolt Läände smugeldatud dokumendid avaldas 10. märtsil 1971 grupp Prantsuse inimõiguslasi. Novembris 1971 andis Vaimse Tervise Maailmaföderatsioon välja korralduse uurida Bukovski süüdistusi. Selle tulemusena ja rahvusvahelise surve alla sattununa mõistis Maailma Psühhiaatrite Ühendus (WPA) oma kuuendal maailmakongressil 1977. aastal hukka Nõukogude psühhiaatriapraktika dissidentide kallal, mille tulemusena NSV Liit lahkus 1983. aastal antud organisatsioonist, et vältida väljaviskamist.[14]

Bukovski vahistati 29. märtsil 1971 Moskva KGB poolt ja suleti Lefortovo vanglasse, kust ta augustis 1971 suunati Serbski-nimelise Psühhiaatriakeskuse kinnisesse osakonda. Novembris tunnistas psühhiaatrite komisjon ta vaimselt terveks. Enne vahistamist ilmus ajalehes Pravda paskvill, kus teda nimetati "Nõukogude-vastase tegevusega tegelevaks pahatahtlikuks huligaaniks."[15] [16] Kohtuprotsess toimus 5. jaanuaril 1972 Moskva Ljublino rajooni rahvakohtus. Bukovskit süüdistati Nõukogude psühhiaatria laimamises, kontaktides välisajakirjandusega ja põrandaaluste samizdat-väljaannete omamises ja levitamises. Oma kaitsekõnes süüdistas Bukovski Nõukogude psühhiaatriahaiglaid kuritegelikus tegevuses ja ründas täiesti avalikult KGB-d seadusvastases tegevuses. Ta mõisteti süüdi "Nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas" ning sai maksimumkaristuse: kaks aastat türmivangistust ja viis aastat vangistust range režiimiga vangikoloonias ning seejärel asumisele saatmine viieks aastaks. Samuti pidi ta tasuma kohtukulud 100 rubla. Selle kohtuotsuse vastu protestiti maailmas laialdaselt. 22. jaanuaril 1972 saatsid 52 allakirjutanud Bukovski sõpra kirja ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. 31. jaanuaril ilmus ajalehes The Times 39 Suurbritannia mõjuka kirjaniku, õpetlase ja poliitiku kiri, 20. jaanuaril ilmus Šveitsi ajalehes Der Bund 75 Šveitsi kirjaniku apell NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehele Aleksei Kossõginile, 21. jaanuaril ilmus Briti ajalehes The Guardian akadeemik Andrei Sahharovi apell NLKP Keskkomitee peasekretärile Leonid Brežnevile. Kuid kõik see ei aidanud, 22. veebruaril 1972 kinnitas Vene NFSV Ülemkohus kohtuotsuse. Bukovski saadeti Vladimiri vanglasse ja sealt edasi Permi oblastisse poliitvangide laagrisse Perm-36.[17][18]

Vanglas olles kirjutas koos oma kaasvangi, endise psühhiaatri Semjon Gluzmaniga "Dissidentide psühhiaatria käsiraamatu", kus ta õpetab, kuidas psühhiaatrilise sundravi tingimustest käituda ja seda kuidas vältida ülekuulamisel vaimuhaigeks tunnistamist. Raamat ilmus vene keeles 1975. aasta algul New Yorgis ja tõlgiti mitmesse keelde.[19][20]

Olles rahvusvahelise surve all, nõustus NSV Liit Bukovski väljavahetamisega Tšiili Kommunistliku Partei peasekretäri Luis Corvaláni vastu, ettepaneku selleks tegi Tšiili tollane juht Augusto Pinochet, vahendajana toimisid Ameerika Ühendriigid. Vahetus toimus 18. detsembril 1976 Zürichi lennujaamas kuhu käeraudades Bukovskit konvoeeris Nõukogude KGB eriüksus Alfa. Kuid tema vanglakaristus jäi ametlikult kehtima, samuti jäeti talle alles Nõukogude kodakondsus.[21] Selle sündmuse kohta kirjutas Bukovski sõber ja kaasdissident Vadim Delone tšastuška, mis saavutas Venemaal suure populaarsuse:

"Обменяли хулигана
На Луиса Корвалана.
Где б найти такую б...дь,
Чтоб на Брежнева сменять?"[22]

Asus elama Inglismaale Cambridge'i, kus jätkas pärast 15-aastast pausi bioloogiaõpinguid ning sai Cambridge'i Ülikoolist magistrikraadi neurofüsioloogia alal.

Märtsis 1977 võttis teda Valges Majas vastu USA president Jimmy Carter.

1978. aastal ilmus talt memuaarteos "И возврашается ветер..."[23] ("Ja tuul naaseb..."), inglise keeles "To Build a Castle: My Life as a Dissenter"[24]("Kindlust ehitamas. Minu elu teisitimõtlejana"), kus ta kirjeldab oma dissidentlikku tegevust.

Pärast Nõukogude invasiooni Afganistani oli ta üks Moskva olümpiamängudele boikoti organiseerijatest. 1981. aastal osales Afganistanile mõeldud raadiojaama Radio Free Kabuli käivitamisel. Suures osas sama inimõigusaktivistide ja Nõukogude dissidentide seltskonnaga osales ta 1983. aastal Pariisis Resistance Internationali asutamises ja valiti selle presidendiks. Resistance International toimis paljude antikommunistlike rühmituste katusorganisatsioonina ja oli eriti aktiivne aastatel 1983–1986. Antud organisatsioon esindas suhtumises NSV Liitu nn. Reagani doktriini.[25]

Juulis 1985 osales ta Läänemere Rahu ja Vabaduse Ristlusel (Baltic Peace and Freedom Cruise) reisilaeval Baltic Star.[26]

22. märtsil 1987 avaldas koos veel kuue Nõukogude pagulasega The New York Timesis artikli "Is Glasnost a Game of Mirrors", kus ta kahtles Gorbatšovi reformide siiruses.[27] Artikkel leidis maailmas laialdast tähelepanu.

1991. aasta aprillis külastas ta Boriss Jeltsini kutsel Moskvat. Vahetult pärast 1991. aasta augustiputši saabus uuesti Moskvasse, kus kohtus KGB viimase esimehe Vadim Bakatiniga. Enda äranägemisel võttis ta NLKP endise keskkomitee hoonest välja enam kui 3000 lehekülge salajasi dokumente. 11. septembril 1991 kirjutas ta koos Venemaa Riikliku Arhiiviteenistuse juhataja Rudolf Pihojaga alla lepingule "NSVL parteistruktuuride ja riiklike julgeolekuorganite tegevuse uurimise rahvusvahelise komisjoni kohta", mille kohaselt peaksid komisjoni kuuluma eelkõige Hooveri Instituut Stanfordis, Ameerika Ettevõtlusinstituut (American Enterprise Institute ehk AEI) Washingtonis, raadiojaama Vabadus uurimisosakond, Venemaa Riiklik Humanitaarülikool ja ühendus Memoriaal.

5. detsembril 1991 tühistas Venemaa Ülemkohus talle mõistetud kohtuotsused ja rehabiliteeris ta täielikult.[28]

Kevadel 1992 andsid kommunistid Venemaa Konstitutsioonikohtusse sisse hagi, et vaidlustada president Boriss Jeltsini dekreeti NLKP keelamise kohta. Bukovski esines Jeltsini poolel ekspert-tunnistajana, tuhnis poolavatud arhiivides ning lootis, et kohtuprotsessist tuleb midagi Nürnbergi protsessi laadset. Protsess kestis läbi 1992. aasta. Kuid Konstitutsioonikohtu otsus 30. novembril 1992 oli kompromiss: NLKP kõrgemate struktuuride keelamine vastab Venemaa põhiseadusele, kuid esmased kohalikud organisatsioonid võivad tegutseda edasi. Bukovski oli sellise otsusega väga rahulolematu: "Kuna me ei suutnud kommunistlikku süsteemi lõplikult likvideerida, on meil nüüd oht integreeruda sellest tulenev koletis meie maailma. Seda ei pruugi enam nimetada kommunismiks, kuid see on säilitanud paljud oma ohtlikest omadustest ... Kuni Nürnbergi stiilis kohus ei võta vastu otsust kõigi kommunismi toimepandud kuritegude kohta, pole ta surnud ja sõda pole veel lõppenud."[29]

1992. aasta lõpus tegi ta avalduse oma Venemaa kodakondsusest loobumise kohta, protestides president Boriss Jeltsini poliitika, eriti Venemaa uue põhiseaduse eelnõu vastu; kodakondsusest loobumist ei aktsepteeritud ja juhtumi lõpetamiseks ei tehtud täiendavaid õiguslikke jõupingutusi. Kui ta 1996. aastal üritas Venemaale siseneda Ühendkuningriigi passiga, keeldus Venemaa talle viisat andmast väites, et ta on Venemaa kodanik ja peab reisima Venemaa välispassiga, mida talle polnud aga antud. 3. augustil 2007 sai ta uue Venemaa välispassi.[30] Kui ta 2014. aastal üritas saada uut passi (vana aegus 2012. aastal) keeldus Venemaa Londoni suursaatkond seda tegemast. Venemaa välisministri asetäitja Vladimir Titov teatas, et kuna auditi käigus ei selgunud Bukovski avaldus Venemaa kodakondsuse saamiseks ja “sobiv otsus”, ei saa kaebajat pidada Venemaa kodanikuks. "Seega peetakse kõiki tema nime kandvaid Venemaa kodaniku passe ebaseaduslikult väljaantuks."[31]

Bukovski oli algusest peale opositsioonis Vladimir Putini režiimiga. Aprillis 2002 külastas teda Cambridge'is Venemaa opositsiooniliider Paremjõudude Liidu esimees Boriss Nemtsov, kelle sõnul Bukovski oli moraalne autoriteet – "Venemaa demokraatia vaimne juht", kellega rajada Putini-vastane liikumine.[32]

28. mail 2007 nimetati ta demokraatliku opositsiooni presidendikandidaadiks 2008. aasta Venemaa presidendivalimistel. Bukovski presidendikandidaadiks nimetamise algatusrühma kuulusid akadeemik Juri Rõžov, endine poliitvang Aleksandr Podrabinek, ajakirjanik Vladimir Kara-Murza, politoloog Andrei Piontkovski, kirjanik Viktor Šenderovitš, ajaloolane Vladimir Pribõlovski jt.[33] 18. oktoobril 2007 pöördus ta kõigi presidendikandidaatide poole ettepanekuga lubada võidu korral vabastada kõik poliitvangid, lõpetada poliitiline tagakiusamine, piinamine ja psühhiaatria kuritarvitamine repressiivsetel eesmärkidel, tagada riigis võimalikult kiiresti objektiivne ja sõltumatu kohtumenetlus. 19. oktoobril 2007 kohtus Jabloko partei esimehe Grigori Javlinskiga, kes toetas seda üleskutset. 14. detsembril 2007 allkirjastasid opositsioonilised presidendikandidaadid Bukovski, Mihhail Kasjanov ja Boriss Nemtsov ühisavalduse, milles öeldakse, et "2. detsembri 2007. aasta" Riigiduuma "valimised" muutusid kõige ebavajalikumaks, ebaausamaks ja räpasemaks Nõukogude-järgse Venemaa ajaloos "( "... võtame endale ühise kohustuse: igaüks meist, kes valitakse Venemaa Föderatsiooni järgmiseks presidendiks, saadab laiali riigiduuma ja korraldab esimesel võimalusel uued valimised, mis toimuvad vastavalt mitmeparteilise demokraatia standarditele, tagades sõnavabaduse, läbipaistvuse kõik protseduurid ja võrdsed võimalused kõigile osalejatele"). Bukovski teatas 16. detsembril 2007, et on valmis loobuma valimistel osalemisest, kui Kasjanovi või Nemtsovi reiting on kõrgem. 23. detsembril 2007 lükkas Venemaa keskvalimiskomisjon Bukovski kandidatuuri tagasi, kuna ta polnud elanud Venemaal viimased kümme aastat.[34]

Ta oli esimese 34 hulgas, kes allkirjastasid petitsiooni "Putin peab lahkuma" ("Путин должен уйти"), mis pandi Internetti üles 10. märtsil 2010.

31. märtsil 2011 taotles ta Briti kohtult arreteerimismäärust Suurbritannias külas olnud endisele NSV Liidu riigipeale Mihhail Gorbatšovile, süüdistades viimast massimõrvades aastatel 1989–1991 Bakuus, Tbilisis ja Vilniuses. Taotlus lükati tagasi.[35]

Bukovski kritiseeris teravalt Euroopa Liitu ja toetas Brexitit. Oma 2004. aastal ilmunud raamatus "EUSSR: The Soviet Roots of European Integration – Our Slogan is a World-wide Soviet Union -Anthem of the Comintern 1938") avaldas ta kahtlust, et Euroopa Liit võib areneda millekski NSV Liidu taoliseks. Ta väitis, et leidis 1992. aastal Moskvast NLKP Poliitbüroo ja Keskkomitee arhiividest dokumente, mis näitavad väga selgelt, et kogu Euroopa ühisturu liitriigiks muutmise idees leppisid Euroopa vasakpoolsed parteid ja Moskva kokku ühisprojektina, mida Gorbatšov aastatel 1988–1989 nimetas meie “ühiseks Euroopa koduks”.[36]

2015. aasta mais tehti talle kaheksa tundi kestnud südameoperatsioon.

Vladimir Bukovski suri 27. oktoobril 2019 Cambridge'i Addenbrooke'i haiglas südameataki tagajärjel.[37] Ta maeti 19. novembril 2019 Londoni Highgate'i kalmistule. Matustel osales arvukalt vene emigrante ja opositsionääre, samuti Poola Londoni saatkonna esindus, kes luges ette Poola peaministri Mateusz Morawiecki järelehüüde, tänades Bukovskit Poola vastupanuliikumise toetamisel 1980. aastate algul.[38]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Владимир Буковский. "Тезисы о развале комсомола". Cамиздат, 1961
  • Владимир Буковский, Семён Глузман. "Пособие по психиатрии для инакомыслящих". Cамиздат, 1975
  • "Владимирская тюрьма. Сборник статей и документов". Сост. Владимир Буковский. Нью-Йорк: Хроника, 1977
  • Владимир Буковский. "И возврашается ветер...". Нью-Йорк: Хроника, 1978
    • "Ja naaseb tuul...". Vene keelest tõlkinud Viktor Niitsoo. EKSA. 2022
  • Владимир Буковский. "Письма русского путешественника". 1980
  • Vladimir Boukovski. "URSS : de l'utopie au désastre". Paris: ROBERT LAFFONT, 1990
  • Vladimir Boukovski."Jugement à Moscou". Paris: Hachette, 1996
  • В. Буковский, И. Геращенко, М. Ледин, И. Ратушинская. "Золотой эшелон". Москва: Гудьял-Пресс, 2001
  • Vladimir Bukovsky, Pavel Stroilov. "EUSSR: The Soviet Roots of European Integration – Our Slogan is a World-wide Soviet Union -Anthem of the Comintern 1938". Worcester Park, Surrey: Sovereignty Publications, 2004
  • Владимир Буковский. "Наследники Лаврентия Берия. Путин и его команда". Москва: Алгоритм, 2013
  • Владимир Буковский. "Тайная империя Путина. Будет ли «дворцовый переворот»?" Москва: Алгоритм, 2014
  • Владимир Буковский. "На краю. Тяжелый выбор России". Москва: Алгоритм, 2015

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ https://www.nationalreview.com/2019/05/vladimir-bukovsky-legendary-dissident-conversation/
  2. ↑ Philipp Boobbyer. "Vladimir Bukovskii and Soviet Communism". – The Slavonic and East European Review. 2009, 87(3): 452
  3. ↑ http://old.memo.ru/history/majak/
  4. ↑ https://www.jstor.org/stable/40650408?read-now=1&seq=3#page_scan_tab_contents Pp. 454
  5. ↑ Joshua Rubenstein. "Soviet dissidents: their struggle for human rights". Boston: Beacon Press, 1980. P. 21
  6. ↑ https://web.archive.org/web/20130501033705/http://antisoviet.imwerden.net/bukovsky_v_to_build.pdf Pp. 156
  7. ↑ https://web.archive.org/web/20130501033705/http://antisoviet.imwerden.net/bukovsky_v_to_build.pdf Pp. 159
  8. ↑ https://web.archive.org/web/20130501033705/http://antisoviet.imwerden.net/bukovsky_v_to_build.pdf Pp. 161–162
  9. ↑ https://web.archive.org/web/20130501033705/http://antisoviet.imwerden.net/bukovsky_v_to_build.pdf Pp. 162–167
  10. ↑ https://web.archive.org/web/20100923133309/http://antisoviet.narod.ru/samizdat_kaznim.pdf C. 34
  11. ↑ https://web.archive.org/web/20100923133309/http://antisoviet.narod.ru/samizdat_kaznim.pdf Pp. 34–35
  12. ↑ https://www.livelib.ru/author/182576-vladimir-bukovskij
  13. ↑ https://www.jstor.org/stable/40650408?read-now=1&seq=8#page_scan_tab_contents Pp. 459
  14. ↑ https://www.jstor.org/stable/40650408?read-now=1&seq=8#page_scan_tab_contents Pp. 458–459
  15. ↑ https://chronicle-of-current-events.com/2015/12/08/19-1-the-arrest-of-vladimir-bukovsky/
  16. ↑ https://www.jstor.org/stable/40650408?read-now=1&seq=6#page_scan_tab_contents P. 457
  17. ↑ https://chronicle-of-current-events.com/2015/12/09/23-1-the-case-of-vladimir-bukovsky/
  18. ↑ https://web.archive.org/web/20100923133309/http://antisoviet.narod.ru/samizdat_kaznim.pdf C. 36
  19. ↑ Robert van Voren. "Abuse of Psychiatry for Political Purposes in the USSR" – Ethics in Psychiatry. International Library of Ethics, Law, and the New Medicine. 45. (Springer: 2010). P. 496
  20. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. mai 2022. Vaadatud 18. juulil 2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  21. ↑ https://web.archive.org/web/20130501033705/http://antisoviet.imwerden.net/bukovsky_v_to_build.pdf Pp. 432–436
  22. ↑ https://meduza.io/en/slides/from-the-gulag-to-brexit
  23. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. november 2020. Vaadatud 20. juulil 2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  24. ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. mai 2013. Vaadatud 14. juulil 2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  25. ↑ https://www.jstor.org/stable/40650408?read-now=1&seq=17#page_scan_tab_contents Pp. 468–469
  26. ↑ "Vabadusristlemine". Viktor Niitsoo blogi, 26. juuli 2015
  27. ↑ https://www.nytimes.com/1987/03/22/opinion/is-glasnost-a-game-of-mirrors.html
  28. ↑ http://www.bukovsky-archives.net/pdfs/perestr/perestr-e.html
  29. ↑ https://www.nationalreview.com/2016/05/russian-dissident-vladimir-bukovsky-sues-uk-government-libel/
  30. ↑ https://www.kommersant.ru/doc/792822
  31. ↑ https://www.vedomosti.ru/politics/articles/2014/11/28/grazhdanstvo-ne-zasluzhil
  32. ↑ https://web.archive.org/web/20030917154545/http://www.sps.ru/?id=42440
  33. ↑ https://www.newsru.com/russia/28may2007/bukovsky.html
  34. ↑ https://sudact.ru/vsrf/doc/aGMVEofctDV5/
  35. ↑ https://echo.msk.ru/news/762305-echo.html
  36. ↑ https://www.brusselsjournal.com/node/865
  37. ↑ https://ura.news/news/1052404856
  38. ↑ https://www.bbc.com/russian/news-50478031

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vladimir_Bukovski&oldid=6712603"