Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

1988. aasta taliolümpiamängud

Allikas: Vikipeedia
Olümpiasümbol
Olümpiasümbol

1988. aasta taliolümpiamängud olid XV taliolümpiamängud, mis toimusid 13.28. veebruaril 1988 Kanadas Calgarys.

Calgary valiti 1988. aasta taliolümpiamängude korraldajaks Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) istungil 1981. aastal Rootsi linna Faluni ja Itaalia linna Cortina d'Ampezzo ees. Enne seda oli Calgary kandideerinud taliolümpiamängude korraldajaks kolmel korral. Need olid teised olümpiamängud ja esimesed taliolümpiamängud Kanadas. Suurem osa võistlustest toimus Calgarys, kuid enamus suusaalasid peeti linnast lääne pool Nakiska ja Canmore'i talispordikeskustes.

Taliolümpiamängudest võttis rekordiliselt osa 1423 sportlast 57 riigist. Edukamad sportlased olid kolme kuldmedaliga Soome suusahüppaja Matti Nykänen ja Hollandi kiiruisutaja Yvonne van Gennip.

Korraldajalinna valimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kanada kandideeris 1988. aasta taliolümpiamängude korraldajaks juba seitsmendat ja Calgary neljandat korda (eelnevalt 1964, 1968 ja 1972). Enne seda olid edult kandideerinud lisaks Montréal (1956) ja Vancouver (1976 ja 1980). Calgary Olümpiaarenduse Liidu (Calgary Olympic Development Association, CODA) tegevus peatus 1966. aastal pärast seda, kui ei õnnestunud 1972. aasta mängude korraldusõigusi saada, kuid selle tegevus elustus uuesti 1979. aastal Frank Kingi juhtimisel seoses kandideerimisega 1988. aasta olümpiamängudeks. Calgary sai Kanada nimel kandideerimisõiguse Kanada Olümpialiidult (Canadian Olympic Association, COA), edestades Vancouveri. Vancouveri kandideerimise eest seisnud komitee esitas kriitikat selles osas, et nad kaotasid kallimatele mängudele, kuna Calgary kavatses mängude korraldamiseks kulutada eeldavalt ligi kolm korda enam kui Vancouver.

Pärast seda, kui kandideerimisõigus oli hangitud, avaldas taliolümpiamängudel kandideerimiseks toetust Calgary 600 000 elanikust 80 000. Föderaal- ja provintsiaalvalitsus toetasid kandideerimist 270 miljoni Kanada dollariga ning linnajuhid, teiste seas Calgary linnapea Ralph Klein, reklaamisid linna mitmel pool maailmas, lootes püüda Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) delegaatide tähelepanu. 1980. aastal kolis linna jäähokiliiga National Hockey League'i klubi Calgary Flames, mille jaoks alustati olümpiastaadioni Olympic Saddledome ehitamist juba enne Rahvusvahelise Olümpiakomitee istungit. See näitas Calgary otsusekindlust mängude korraldamiseks ja mõjutas positiivselt delegaate. Calgary kõrval kandideerisid korraldajaks Rootsi linn Falun ja 1956. aasta taliolümpiamängude korraldajalinn Cortina d'Ampezzo Itaalias.

Hääletus leidis aset 30. septembril 1981 Lääne-Saksamaal Baden-Badenis toimunud Rahvusvahelise Olümpiakomitee 84. istungil ja 11. olümpiakongressil. Pärast seda, kui Cortina d'Ampezzo esimeses voorus viimaseks jäi, võitis Calgary teise vooru ja ühtlasi korraldusõiguse Faluni ees häältega 48:31. Need olid esimesed taliolümpiamängud ja teised olümpiamängud Kanadas pärast 1976. aasta Montréali suveolümpiamänge.

Hääletustulemused
Linn Riik 1. voor 2. voor
Calgary  Kanada 35 48
Falun  Rootsi 25 31
Cortina d'Ampezzo  Itaalia 18

Võistluspaigad

[muuda | muuda lähteteksti]
1988. aastal 20 016 pealtvaatajat mahutanud Olympic Saddledome on suurim olümpiamängudel kasutatud jäähokiareen

Ava- ja lõputseremoonia toimus Calgary suurimal, 1960. aastal avatud välistaadionil McMahon Stadium. See oli esimene kord 28 aasta jooksul, mil nii ava- kui ka lõputseremoonia toimusid samas paigas. Kolmes teises juba varem olemas olnud võistluspaigas toimusid osad teisestest võistlustest: Max Bell Centre'is leidsid aset näidisaladena kavades olnud jääkeegel ja lühirajauisutamine ning Father David Bauer Olympic Arenal ja Stampede Corralil toimusid osa jäähokimängudest, viimases osad iluuisutamise võistlused. Kuigi Stampede Corrali väljak ei vastanud Rahvusvaheline Jäähokiföderatsiooni (IIHF) nõuetele, õnnestus Calgary korralduskomiteel selle kasutamiseks IIHF-ilt 1,2 miljoni dollari suuruse makse eest heakskiit saada.

Calgary mängude viis peamist võistluspaika olid ehitatud nendeks mängudeks märkimisväärse maksumuse eest. Olümpiastaadionil Olympic Saddledome toimus suurem osa jäähoki- ja iluuisutamise võistlustest. Eeldati, et selle ehitamiseks kulub 83 miljonit Kanada dollarit, kuid lõplik maksumus küündis ligi 100 miljoni Kanada dollarini. Kiiruisutamise hall Olympic Oval rajati Calgary Ülikooli linnaku alale. See oli esimene täielikult katuse all paiknev 400 meetri pikkuse rajaga kiiruisutamise hall maailmas. Enne seda olid kõikidel taliolümpiamängudel kiiruisutamise võistluse toimunud välistaadionitel, kuid Calgary äärmuslikud ilmaolud (karm pakane või rada sulatada võivad soojad tuuled) seda ei võimaldanud. Calgary läänepoolsesse eeslinna rajati olümpiapark, kus toimusid bobisõidu, suusahüpete ja vigursuusatamise võistlused. Kompleks oli maksumusega 200 miljonit Kanada dollarit kõige kallim nendeks mängudeks ehitatud ehitis.

Calgaryst umbes tunnise autosõidu kaugusele läände jäävasse Kaljumäestiku eelmäestikusse rajati kaks võistluspaika. Suusastaadion ehitati Canmore'i linna lähedale ja selle ehitamist rahastas 90 protsendi ulatuses Alberta provints 17,3 miljoni Kanada dollariga. Suusastaadion ehitati selle eesmärgiga, et seda saaks sportimiseks kasutada aasta läbi. Suusakeskuses toimusid murdmaasuusatamise, laskesuusatamise ja kahevõistluse alad. Mäesuusatamise võistluseks Canmore'ist veidi lõuna poole rajatud Nakiska (krii keeles 'kohtumine' või 'kohtumispaik') oli kõige vastuolulisem ehitis. Võistluspaika kritiseeriti alguses seetõttu, et see oli rajatud kohta, kus sageli esineb lumepuudust, mistõttu tuli suur osa lumest toota kunstlikult, samuti kritiseeriti võistlusrada, mis ei olnud tehniliselt piisavalt raske. Rahvusvaheline Suusaföderatsiooni ametnikud tegid rajal mõningad muudatused, mis pälvisid lõpuks võistlejate heakskiidu. Nakiska 25 miljoni Kanada dollari suuruste ehituskulude eest tasus Alberta provints.

Olümpiatuli

[muuda | muuda lähteteksti]
1988. aasta olümpiatuli

Olümpiatuli süüdati 15. novembril 1987 Ateenas Olümpias. Kolm päeva hiljem alustati tõrvikujooksu Kanada pinnal Atlandi ookeani rannikul paiknevast St. John'si linnast. Esimesena kandsid tõrvikut iluuisutaja Barbara Ann Scott, olümpiavõitja 1948. aasta mängudelt, ja 1952. aasta Helsingi mängudel osalenud käija Harry Ferdinand Hayward.[1] Olümpiatuli läbis seejärel peaaegu kõiki suuremaid linnu Kanada lõunaosas. 19. jaanuaril 1988 jõudis olümpiatuli ülalpool põhjapolaarjoont Põhja-Jäämere ääres asuvas Inuvikis oma teekonna kõige põhjapoolsemasse punkti, kus õhutemperatuur langes –30 °C-ni. Pärast seda viidi see lennukil Victoriasse ning sealt kaudu alustati uuesti teatejooksu läbi Briti Columbia provintsi Albertasse ja lõpuks Calgary.

Olümpiatule kandsid 13. veebruaril McMahoni staadionile mäesuusataja Ken Read ja kiiruisutaja Cathy Priestner, kes esindasid Kanada endiseid olümpialasi. Nad andsid tõrviku 12-aastasele koolitüdrukule Robyn Perryle, ambitsioonikale iluuisutajale, kes esindas tulevasi olümpialasi ja kes olümpiatule staadionil süütas. Olümpiatule süütaja oli Calgary mängudel tavapärast ebatavaline, sest enamasti oli olümpiatule staadionikatlas süütanud korraldajariigi mõni kuulus sportlane või sportlased.

Olümpiatule teekond Kanadas algusega St. John's. Punasega on märgitud teekond maal, sinisega õhus.

Olümpiatule teekonna kogupikkus oli 18 000 kilomeetrit, millest 11 000 kilomeetrit läbis see maal ja 7000 kilomeetrit lennukil, helikopteril või parvlaeval. Olümpiatuli läbis kõiki Kanada provintse ja territooriume ning olümpiatule teekonna kestus igas haldusüksuses oli vastavuses iga haldusüksuse elanike arvuga. Tõrvikujooksus osales kokku umbes 7000 inimest. Olümpiatõrvikut kanti muuhulgas ka mootorkelgul ja koerakelgul.[1]

Olümpiatõrvik oli kujundatud Calgary kesklinnas asuva 191 meetri kõrguse vaatlustorni Calgary Toweri järgi. Tõrvik oli valmistatud alumiiniumist ja käepide vahtrapuidust. See oli kavandatud sellel põhimõttel, et see jääks põlema ka Kanada talve karmides tingimustes.[1]

Avatseremoonia

[muuda | muuda lähteteksti]

Calgary olümpiamängude avatseremoonia toimus 13. veebruaril McMahon Stadiumil. Sellest võttis osa 5500 esinejat. Kanada helilooja David Foster esitas mängude tunnuslaulu, instrumentaalpala "Winter Games". Avatseremoonial esines teiste seas tunnustatud Kanada folklaulja Gordon Lightfoot.

Olümpiamängud avas kuninganna Elizabeth II nimel Kanada kindralkuberner Jeanne Sauvé. Sportlaste nimel andis olümpiavande Kanada murdmaasuusataja Pierre Harvey ja kohtunike nimel Kanada iluuisutaja Suzanne Morrow.[2]

1988. aasta taliolümpiamängudel toimus kümnel spordialal kokku 46 võistlusala. Uutena aladena olid kavas meeste ja naiste ülisuurslaalom mäesuusatamises, kahevõistluse ja suusahüpete võistkonnavõistlused ning kiiruisutamises naiste 5000 meetri distants. Pärast 1948. aastat olid mäesuusatamises uuesti kavas meeste ja naiste Alpi kahevõistlus.

Võistluste ülevaade

[muuda | muuda lähteteksti]

Sarnaselt 1984. aasta mängudega võitsid 1988. aasta taliolümpiamängudel medaleid kokku 17 riigi sportlased. Kuldmedalite ja kogu medalite arvult olid edukamad Nõukogude Liidu sportlased. Norra sportlased ei võitnud neil mängudelt ühtegi kuldmedalit, millega on see ainus kord taliolümpiamängude ajaloos, mil Norra lõpetas kullata. Šveitsi jaoks olid need ajaloo edukamad taliolümpiamängud, kui võideti kokku 15 medalit, sealhulgas viis kulda.

Katarina Witt võitis kuldmedali naiste iluuisutamises

Kogu talimängude ajal avaldas võistlustele olulist mõju ilm. Tugev soe föön chinook kergitas päeval õhutemperatuuri ligi 17 soojakraadini ning tingis välialade võistlusprogrammis arvukalt muutusi. Sageli lükati võistlusi sportlastele ohtu kujutanud tugeva tuule tõttu edasi. Võistluspaikades tuli toota kunstlund. See oli esimene kord olümpiamängude ajaloos, kui mäesuusavõistlused toimusid kunstlumel. Mänge varjutas Austria mäesuusakoondise arsti Jörg Oberhammeri surm, kes hukkus 25. veebruaril Nakiskas kokkupõrkes rajamasinaga.

Calgary taliolümpiamängude edukamad sportlased olid Soome suusahüppaja Matti Nykänen ja Yvonne van Gennip, kes mõlemad võitsid kolm kuldmedalit. Itaalia mäesuusataja Alberto Tomba võitis neil mängudel oma karjääri viiest olümpiamedalist esimesed kaks, saades hiljem esimeseks mäesuusatajaks, kes on võitnud medaleid kolmedelt mängudelt. Ida-Saksamaa iluuisutaja Katarina Witt kaitses oma olümpiavõitu, võites naiste üksiksõidus teise kuldmedali. Tema kaasmaalane Christa Luding-Rothenburger tuli olümpiavõitjaks kiiruisutamise 1000 meetri distantsil ning võitis samal aastal toimunud Souli suveolümpial naiste trekisprindis hõbemedali, kaotades seejuures finaalis Erika Salumäele. Luding-Rothenburger on sellega ainus sportlane olümpiamängude ajaloos, kes on võitnud medali ühel aastal nii tali- kui ka suveolümpiamängudelt. Jäähokis võitis seitsmenda ja viimase kuldmedali Nõukogude Liidu koondis. Hõbemedali pälvis Soome ja pronksmedali Rootsi koondis. Kahevõistluse individuaalvõistluses pälvis pronksmedali Allar Levandi, kes oli ainus Eesti sportlane neil mängudel.

Sarnaselt Montréali korraldatud 1976. aasta suveolümpiamängudega ei õnnestunud Kanadal korraldajariigina ka neil mängudel kuldmedalit võita. Kanada sportlased võitsid siiski kaks kuldmedalit näidisaladelt, mis ametlikus medaliarvestuses arvesse küll ei läinud. Kanada sportlased saavutasid parimad tulemused iluuisutamises, kus Brian Orser ja Elizabeth Manley võitsid mõlemad üksiksõidus hõbemedali. Meeste üksiksõit kujunes Orseri ja ameeriklase Brian Boitano duelliks, mille meedia tembeldas "Brianide lahinguks" ja mis oli mängude üks tippsündmusi. Naiste üksiksõidus ei loetud Manleyt medalinõudlejate sekka, kuid tänu vabakavas tehtud sooritusele kaotas lõpuks Wittile vaid väga napilt.

Ameerika kiiruisutaja Dan Janseni isiklik tragöödia oli nende mängude üks südantlõhestavaid sündmusi. Jansen sai stardipäeva hommikul teate oma 27-aastase õe surmast. Jansen, kes oli üks kuldmedali nõudlejaid, startis pärast seda paar tundi hiljem 500 meetri distantsil. Ta otsustas võistelda, kuna teadis, et tema õde oleks seda soovinud. Janseni võistlus lõppes kukkumisega. Hiljem tunnistas ta, et teadis juba enne starti, et kukub.[3] Neli päeva hiljem toimunud 1000 meetris oli Jansen veel poolel võistlusmaal juhtimas, kuid kukkus taas. Tema jaoks ebaõnnestusid ka Albertville'i mängud, kuid 1994. aastal Lillehameri mängudel õnnestus tal lõpuks olümpiavõitjaks tulla.

Kolm kuldmedalit võitnud Yvonne van Gennip (vasakul) ja kaks medalit võitnud Leo Visser, mõlemad Hollandi kiiruisutajad

Calgary mängude üks populaarsemaid sportlasi oli Briti suusahüppaja Eddie Edwards. Suurbritannia kõige esimesele suusahüppajale olümpiamängudel anti hüüdnimedeks Eddie the Eagle ja le Benny Hill du ski.[4] Ta jäi ülekaalukalt viimaseks nii normaal- kui ka suurel mäe võistluses. Edwardsi fenomen tulenes sellest, et ta oskas oma ebaharilikku olukorda osavalt ära kasutada. Ta käis kohtumas ettevõtete esindajatega ja sponsoritega, talle korraldati oma pressikonverents ning ta sai kutseid esinema televisiooni ja isegi filmidesse.[5] Rahvusvaheline Suusaföderatsioon tundis tema tegemistest piinlikkust, mistõttu karmistati pärast Calgaryt olümpiamängudele pääsemise tingimusi. Hoolimata sellest andis mängude korralduskomitee president Frank King au Edwardsi ebatavalisele sportlikule pärandile, mida kujutati 2016. aastal linastunud mängufilmis "Kotkas Eddie" ("Eddie the Eagle").

Samuti kogus populaarsust Calgary mängudel esimest korda osalenud Jamaica ja selle bobisõidumeeskond. Jamaica bobisõidumeeskonna loomise idee pärines USA ärikonsultandilt George Fitchilt. Meeskond pandi kokku veidi aega enne mängude algust Jamaica sõjaväelastest. Kahebobil lõpetas Jamaica paar Dudley Stokes ja Michael White 41 osaleja seas 30. kohaga. Neljabobil võistlus ei õnnestunud, sest sõideti rajalt välja. Lisaks tõid bobisõiduvõistlustesse eksootikat veel mitu troopilisest kliimast pärit meeskonda, teiste seas Hollandi Antillid, Mehhiko ja USA Neitsisaared. Mehhikot esindasid neli venda Tamésed. Jamaica bobisõidumeeskond oli inspiratsiooniks 1993. aastal linastunud filmile "Libe liug" ("Cool Runnings").

Edukamad sportlased

[muuda | muuda lähteteksti]
Sportlane Riik Spordiala Kuld Hõbe Pronks Kokku
Matti Nykänen  Soome suusahüpped 3 0 0 3
Yvonne van Gennip  Holland kiiruisutamine 3 0 0 3
Tamara Tihhonova  Nõukogude Liit murdmaasuusatamine 2 1 0 3
Frank-Peter Roetsch  Ida-Saksamaa laskesuusatamine 2 1 0 3
Gunde Svan  Rootsi murdmaasuusatamine 2 0 0 2
Alberto Tomba  Itaalia mäesuusatamine 2 0 0 2
Vreni Schneider  Šveits mäesuusatamine 2 0 0 2
Tomas Gustafson  Rootsi kiiruisutamine 2 0 0 2

Osalenud riigid

[muuda | muuda lähteteksti]
Mängudest osavõtnud riigid rohelise ja sinise värviga. Rohelisega on märgitud ka varem mängudel osalenud riigid ja sinisega esimest korda osalenud riigid

1988. aasta Calgary taliolümpiamängudest võttis osa rekordiliselt 57 riiki, üheksa riiki enam kui neli aastat tagasi Sarajevos. Mängudel osales 1423 sportlast (1122 meest ja 301 naist)[2], mis oli 151 enam kui 1984. aastal ja mis oli samuti suurim taliolümpiamängudel osalenud sportlaste arv läbi aegade.

Kuus riiki osalesid taliolümpiamängudel esimest korda, nendeks olid Fidži, Guam, Guatemala, Hollandi Antillid, Jamaica ja USA Neitsisaared. Luksemburgi võistkond osales taliolümpial esimest korda pärast 52 aastat, Portugal pärast 36 aastat, Taani ja India pärast 20 aastat ning Filipiinid pärast 16 aastat. 1988. aasta Calgary mängud tähistasid viimast korda, mil taliolümpiamängudel osales enne selle lagunemist Nõukogude Liit. Neli aastat hiljem osalesid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvate riikidena ning ülejäänud endise Nõukogude Liidu vabariigid SRÜ ühendvõistkonnana. Lisaks osales järgmistel mängudel pärast Lääne- ja Ida-Saksamaa ühinemist ühtse võistkonnana Saksamaa.

1988. aasta taliolümpiamängudel osalenud riigid koos sportlaste arvuga:

Medalitabel

[muuda | muuda lähteteksti]
1988. aasta taliolümpiamängude medalikomplekt
Koht Riik Kuld Hõbe Pronks Kokku
1.  Nõukogude Liit 11 9 9 29
2.  Ida-Saksamaa 9 10 6 25
3.  Šveits 5 5 5 15
4.  Soome 4 1 2 7
5.  Rootsi 4 0 2 6
6.  Austria 3 5 2 10
7.  Holland 3 2 2 7
8.  Lääne-Saksamaa 2 4 2 8
9.  USA 2 1 3 6
10.  Itaalia 2 1 2 5
11.  Prantsusmaa 1 0 1 2
12.  Norra 0 3 2 5
13.  Kanada 0 2 3 5
14.  Jugoslaavia 0 2 1 3
15.  Tšehhoslovakkia 0 1 2 3
16.  Jaapan 0 0 1 1
 Liechtenstein 0 0 1 1
Kokku 46 46 46 138
  1. 1,0 1,1 1,2 Route design and details. olympic.org. Vaadatud 27.1.2018
  2. 2,0 2,1 Calgary 1988 Winter Olympics. olympic.org. Vaadatud 28.1.2018
  3. CALGARY 1988. Postimees. Vaadatud 9.2.2018
  4. "Eddie the Eagle soared?". The Observer. 2.2.2003. Vaadatud 31.1.2022
  5. Eslon (1989), lk 49
  • Eslon, Urmas (1989). XV taliolümpiamängud. Calgary '88. Olympia. ISBN 5-450-01644-1.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]