Poola ajalugu

Poola ajalugu on ülevaade tänapäevase Poola riigi alade ajaloost.

Ehkki 1. aastatuhandel eKr asustasid hilisema Poola alasid alul keldid ja seejärel germaanlased, peetakse tänapäeva poolakate eelkäijaiks eelkõige slaavi hõime, kes saabusid praeguse Poola aladele 5.–6. sajandil pKr. Nende poliitilistest ühendustest kujuneski 10. sajandil Poola riik.

Piastide dünastia valitsusajal, 966. aastal võeti Poolas vastu kristlus ja rajati keskaegne monarhia. Jagelloonide dünastia tõi kaasa tihedad sidemed Leedu suurvürstiriigiga, kultuurilise arengu ja territoriaalse laienemise, mis päädis Poola-Leedu ühisriigi Rzeczpospolita loomisega 1569. aastal.

Oma varases arengujärgus oli Rzeczpospolita jätk Jagielloonide aegsele õitsengule. 17. sajandi keskpaigast algas ent suurriigi allakäik, mille põhjustasid laastavad sõjad ja valitsussüsteemi murenemine. 18. sajandi lõpul alustati ulatuslikke sisereforme, kuid reformid ei jõudnud lõpuni, kuna rea sissetungide ja anneksioonide käigus lõpetasid Vene keisririik, Preisi kuningriik ja Habsburgide valitsetud Austria keisririik 1795. aastal Poola sõltumatuse.

Nii polnudki iseseisvat Poola riiki üle sajandi, 1918. aastani. 1864. aastani korraldasid poolakad hooti ülestõuse. Pärast viimase vastuhaku luhtumist säilitas poola rahvas oma identiteedi haridustegevuse, majanduse ja ühiskonna moderniseerimise toel. Uus võimalus vabaduseks avanes alles Esimese maailmasõja lõpul, kui Poola jaganud suurriigid nõrgenesid sõja ja revolutsioonide mõjul.

Teine Poola Vabariik loodi 1918. aastal ja püsis 1939. aastani, mil selle hävitasid koostöös Saksamaa ja Nõukogude Liit, mis Teise maailmasõja algul Poolasse tungisid. Miljonid Poola kodanikud hukkusid Saksa okupatsiooni ajal. Poola eksiilvalitsus korraldas Poola väeosade tööd niihästi lääne- kui ka idarindel, andes oma panuse liitlasvägede võitu. Kui Wehrmachti väed Punaarmee surve all Poolast lahkusid, loodi Nõukogude mõjutsoonis sotsialistlik satelliitriik Poola Rahvavabariik.

Sõjajärgsete piirimuudatuste käigus nihkus Poola geograafiline asend läände. Riik kaotas suure osa oma traditsioonilisest paljurahvuslusest. 1980. aastate teisel poolel haaras reformiliikumine Solidarność Poola ühiskonnas võtmerolli, mis võimaldas sel siirduda kommunistlikust riigikorrast rahumeelselt kapitalismi ja parlamentaarsesse demokraatiasse. Selle protsessi tulemusel sündis tänapäevane Poola Vabariik.

Esiaeg

Vanimad märgid inimasustusest tänapäeva Poola aladel pärinevad ajast ligikaudu 500 000 aastat tagasi.

Üleminek paleoliitikumi ja neoliitikumi vahel toimus selles piirkonnas umbes 8000–4500 aastat tagasi. Pronksiaeg algas umbes 2400–2300 eKr ja rauaaeg umbes 750–700 eKr.

Arheoloogilised andmed kinnitavad, et tänapäeva Poola aladele asusid rauaajal Määrimaalt keldid ca 400 aastat eKr. Keldi tsivilisatsioon kerkis esile umbes 700 eKr Austrias – Hallstatti kultuurina. Esimesed asunikud saabusid Alam-Sileesia aladele, tänapäeva Wrocławi linnast lõuna pool. Teine rühm kelte asustas alasid tänapäeva Krakówi linna lähedal ja Väike-Poola vojevoodkonnas^[1]. Arheoloogilised väljakaevamised on leidnud keltide kalmeid Odra jõe vasakult kaldalt ajavahemikust 400–120 eKr ja Sani jõe piirkonnast Krakówi linna lähedal, ajavahemikust 270–170 eKr.

Pikemalt artiklis Keldid

1. aastatuhande alguses rändasid germaanlaste hõimud goodid Scandzast, milleks peetakse Lõuna-Skandinaavias asuvat Götalandi ja ka Ojamaad (Gotlandi), Wisła ülemjooksule, maale, mis hakkas kandma nime Gotiscandza. Edasi viis nende tee maale nimega Oium (Aujom ehk Vetemaa), mis arvatavasti asus Dnepri keskjooksul.

Pikemalt artiklis Goodid

Varasel rauaajal jõudsid Läänemere rannikule, sealhulgas nüüdsesse Kirde-Poolasse, balti hõimude esivanemad.

Vanaaeg

Ehkki Rooma riik otseselt Poola aladele ei ulatunud, mõjutas sealset elanikkonda siiski Rooma kultuur ja germaani hõimude sõjad Roomaga. Nii näiteks on Poolast leitud umbes 70 000 Rooma münti.

Poolat puudutas ka Suur rahvasteränne, mille tagajärjel kuulus 400. aasta paiku Lõuna-Poola suurde hunni hõimuliitu.

Varakeskaeg

Pikemalt artiklis Poola keskaeg

Esimesed märgid slaavi hõimude saabumisest Poola aladele pärinevad 5.–6. sajandist. 7. sajandi paiku eraldusid lääneslaavlased keeleliselt ja kultuuriliselt teistest slaavlaste harudest.

Enne Poola aladel asuvate lääneslaavlaste hõimude ühendamist ühise valitsemise alla elasid aladel Läänemerest Visla ja Odra vahel kuni Karpaatideni erinevad slaavlaste hõimud.

Lääneosas, Läänemere ääres elasid polaabide hõimud: polaabi slaavlased, kes asusid Elbe ääres; vagrid (hilisema Ida-Holsteini aladel) ja obodriidid^[2]Elbe alamjooksul ja Läänemere ääres (hilisema Mecklenburgi aladel). Vendid, kes elasid Visla ääres ja sellest ida pool. Elbe jõe keskjooksust idas, Odrani ulatuvatel aladel asusid ljuutitšid. Üks neist hõimudest asus ka Rügeni saarel, kus asus kultuspaik Arkona neemel (Jaromarsburg). (Vt Vendi ristisõda)

Peene jõest ida pool asusid pomoraanid, kelle asuala ulatus Recknitzi jõe ja Visla alamjooksu vahelisele alale^[3]. Pomoraanid jagunesid hiljem mitmeks hõimuks (kašuubid ja 20. sajandi keskel lõplikult hääbunud slovintsid). Polaabidest arenesid hiljem kõrvuti mitme teise rahvaga välja ka tänapäeva Lausitzi piirkonnas elavad sorbid – tänapäevani eksisteeriv rahvus.

Visla jõe keskjooksul elasid masuurlased, (tänapäeva Masuuria aladel), kes oma geograafilise asukoha tõttu olid vaenulikes suhetes neid ümbritsevate balti hõimude preislaste, leedulaste ja jatvingitega.

Karpaatide ääres Visla, Sana ja Dnestri jõe ülemjooksul elasid horvaadid, kes praegusele asualale Horvaatias asusid ümber 7. sajandi alguses. Horvaadi hõimud liikusid Horvaatia aladele ja okupeerisid endised rooma provintsid: Dalmaatsia ja Pannoonia põhjas. Serbid aga liikusid Kagu-Serbia aladele ja laiendasid oma mõjualasid läände ja lõunasse, kus moodustasid Serbia kuningriigi, millest 11. sajandil ja 14. sajandil sai suurriik.

Odra jõe ülemjooksul (tänapäeva Poola ja Tšehhi piirialadel) asuv Sileesia kuulus 7. sajandil esimesse teadaolevasse slaavlaste poliitilisse liitu Samo riiki, mis laius Sileesiast Sloveeniani. 9. sajandi lõpuks oli Sileesias moodustunud Suur-Moravia riik. 10. sajandil liideti Sileesia peagi varase Poola kuningriigiga.

Poola vürstiriik 960–1025

Pikemalt artiklis Poola Vürstiriik

Pikemalt artiklis Poola keskaeg

Polaanide hõim, kes elas Warta jõgikonnas, hõimukeskusega Gniezno linnuses, pidas vürst Mieszko I (ca 960–992) juhtimisel 10. sajandil vallutussõdu oma lääneslaavi naabrite vastu ja ühendas keelelt ja kultuurilt lähedased hõimud lõpuks oma võimu alla. Nii liideti Odra ja Bugi jõe ning Läänemere ja Karpaatide vahel elavad lehhiitide hõimud, kujaavlased keskusega Kruszwicas, Masoovia (keskus Plock), Ledzie Sandomierziga, Pommeri (Gdańsk ja Wolin), Sileesia hõimud (Wroclaw, Opole ja Legnica) ning vislaanid (Kraków). Mieszko I liidendas esmakordselt enamiku nüüdse Poola alast, rajades Poola riigi, mida juhtis Piastide dünastia.

Saksi Idamarki markkrahv Gero sundis sõjaga tunnistama Mieszko I vasallisõltuvust Saksa-Rooma keiser Otto I-st ja maksma talle andamit. 965. aastal võttis paganlik Mieszko I naiseks Böömimaa kuninga Boleslav I Julma tütre Dąbrówka. Uue kuningannaga koos tulid Poolasse katoliku vaimulikud, kes võtsid oma õlule misjonitöö. Vürst ise laskis end ristida 966. aastal, 968. aastal astus Poznańis, Poznańi piiskopkonnas ametisse esimene Poola piiskop Jordan.

Mieszko I poeg Bolesław I Chrobry (Bolesław Vapper, 992–1025) jätkas isa poliitikat, tunnistades Saksa-Rooma keisririigi ülemvõimu. Saksa-Rooma keiser Otto III püüdis rajada universaalset kristlikku ühendust, kus oma koht oleks ka Sclavinial, mida pidi esindama Bolesław I. 999. aastal hõivas Poola Morava, mis taasvallutati alles Tšehhi hertsogi (1035–1055) Břetislav I poolt.

Aastal 1000 toimus püha Wojciechi haual Gnieznos valitsejate kohtumine, kus keiser nimetas Bolesław I keisririigi patriitsiks, andis talle üle püha Mauritiuse oda koopia ja kroonis ta keisridiadeemiga. Paavstiriigi nõusolekul andis Otto III ühtlasi loa asutada Gnieznosse Poola kiriku keskus, Gniezno peapiiskopkond. Kirikul ja esimestel benediktiini kloostritel oli tähtis roll riigi poliitilises ülesehitamises.

Poola keskaeg 1025–1569

Pikemalt artiklis Poola keskaeg

Pikemalt artiklis Poola kuningriik (1025–1385), Poola kuningriik, Sileesia

Seoses muutustega keisririigi poliitikas pärast Saksa-Rooma keisri Otto III surma tuli Poolal kaitsta oma poliitilist sõltumatust Poola-Saksa sõjas (1002–1018). Võit ja edukas sõjakäik Kiievisse 1018. aastal kindlustasid Bolesław I võimu Kesk-Euroopas. Kasutades olukorda saksa aladel (kus Saksa kuningas Heinrich II sõdis Baieri Nordgau markkrahvi (994–1017) Heinrich von Schweinfurtiga Baieri hertsogkonna kontrolli üle), liitis ta riigiga ka Lausitzi ja Maisseni margi ning Morava. 11. sajandi alguses liideti ka Pommeri piirkond Poola kuningriigiga.

Poola sõltumatust tunnistasid valitsejate kroonimised: 1025. aastal laskis end kroonida Bolesław I Chrobry, end samal aastal kroonida lasknud troonipretendent Mieszko II pidi aga 1031. aastal kaotatud sõja tõttu kroonist loobuma. Bolesławi surma järel (1025) aga kaotas Poola need alad. Peatselt puhkenud kodusõda, suurmaaomanike ja vägivaldselt ristitute vastuhakud sundisid noort troonipärijat Kazimierzi Poolast põgenema. Pärast pagulusest naasmist taastas ta riigi (1040–1058) ja pälvis sellega nime Odnowiciel ('Uuendaja'). Tema poeg Bolesław II Julge (Bolesław Śmiały, 1057–1079) võitles mitmes edukas sõjas endale krooni tagasi (1076). Suuremad linnad olid Poola aladel 10.–12. sajandil Wrocław, Poznań, Sandomierz, Kraków ja Gniezno. Gniezno oli Poola esimese kuningadünastia Piastide ajal üks võimukeskusi, 10. sajandi allikad (nt "Dagome Iudex") nimetasid seda Piastide Poola pealinnaks. Gnieznos rajati ka 1000. aastal roomakatoliku kiriku Gniezno peapiiskopkond.

Kuningas Bolesław II sattus hiljem konflikti Poola suurnikega, kes omakorda kartsid tugevat keskvõimu. Võitluses opositsiooniga laskis ta surmata opositsiooniliidri, Krakówi piiskopi Stanistawi ja oli seetõttu sunnitud kuningakroonist uuesti loobuma. Tema vend, troonipärija Władysław Herman leppis vürstitiitliga ja tunnistas Saksa keisririigi ülemvõimu. Ka Bolesław II Smiały poeg Bolesław III Krzywousty (1102–1138) jäi vaid vürsti tiitliga, vaatamata oma võitudele ja Saksa pealetungi tagasitõrjumisele. 1109. aastal ühendas ta Poola suurnikud ja lihtrüütelkonna Pomorze vabastamiseks, hiljem aitas läbi viia selle ala elanike ristimist. Riik ja selle tugev keskvõim murenesid seoses feodaalsuhete arenguga ühiskonnas.

Piastide valitsetud killustunud Poola

Pikemalt artiklis Poola keskaeg

Pikemalt artiklis Piastid, Poola Piastide ajal

Poola jaotamisele pani 1138. aastal aluse Bolesław III Krzywousty Bolesław III statuut, mis juriidiliselt kinnitas riigi jagamise 4 poja vahel (Sileesia hertsogkond, Suur-Poola hertsogkond, Masoovia hertsogkond, Kujaavia hertsogkond, Sandomierzi hertsogkond) suguvõsa vanim sai suurvürsti tiitli Krakówi hertsogkonna ehk Senionaarprovintsi piirkonnaga ning riigi pealinnaks määrati Kraków. Bolesław III Krzywousty surmaga (1138) algasid kodusõjad tema järglaste, Piastide dünastiaharude esindajate vahel. Järgneval ajaperioodil süvenes killustatus veelgi ja 13. sajandi keskel oli Poolas juba ligi 20 vürstiriiki. Keskvõimu nõrgenemine andis suurema iseseisvuse kirikule ja suurnikele.

Pikemalt artiklis Sileesia hertsogkond, Suur-Poola hertsogkond, Masoovia hertsogkond, Kujaavia hertsogkond, Sandomierzi hertsogkond, Alam-Sileesia, Ülem-Sileesia

Bolesław III Krzywousty testamendi kohaselt kontrollis aastatel 1138–1146 Poola ülemhertsog, Bolesławi esmasündinud poeg Władysław II Wygnaniec, Sileesia hertsogkonda ja ka Krakówi hertsogkonda. Testament ei suutnud siiski ära hoida vägivaldset pärandikonflikti Władysławi ja tema nooremate poolvendade vahel, kes tema vastu liitusid. Pärast tema ebaõnnestunud katset haarata aastal 1146 kontroll terves kuningriigis, kaotas ta oma staatuse ülemhertsogina, heideti Gniezno peapiiskopi Jakub ze Żnina poolt kirikust välja ja põgenes Saksa-Rooma riiki. 1146. aastal korraldas Saksa-Rooma keiser Konrad III sõjakäigu Poola vastu.

Keiser Friedrich I Barbarossa toetusel, kes korraldas aastal 1157 kampaania Suur-Poolas ja sundis Bolesław IV loovutama Sileesia, said Władysław II-e pojad aastal 1163 võimaluse hertsogkonda tagasi tulla. Seni, kui nad olid ülemhertsog Bolesław IV surve all, valitsesid nad ühiselt Wrocławist, kuni pinged nende vahel kasvasid aastal 1172 avalikuks konfliktiks. Selle tulemusel jagasid vennad hertsogkonna endi vahel; esimene jagamine paljudest, mis viis järgnevatel sajanditel arvukate Sileesia hertsogkondade loomiseni.

Pikemalt artiklis Sileesia hertsogkonnad

1157. aastal Poola nõrgenemise ja kodusõja ajal alustasid sakslased pealetungi Läänemere-äärsetele polaabidele ja Läänemere-äärsetele Pommeri slaavlastele. 1157. aastal vallutas Brandeburgi markkrahv Albrecht Karu Branibori (saksa Brandenburg). 1170. aastate lõpuks allutati polaabide ja Läänemere-äärsete slaavlaste territooriumid ning neil aladel moodustus Püha-Rooma keisririigi Brandenburgi mark, mille keskuseks oli Brandenburg. 1181. aastal tunnistas Lääne-Pommeri vasallisõltuvust Saksa-Rooma riigist.

12. ja 13. sajand tõid kaasa ka rahvaarvu kiire kasvu, tekkis uusi asulaid ja linnu. Muudatused Poolasse tulid Läänest: Flandriast ja eelkõige Saksamaalt rändas sisse soodsamaid elutingimusi otsivaid uusasunikke. Poola suurnikest maaomanike antud privileegid lubasid neil rajada uusi linnu ja asulaid. Uusasunikega jõudis Poolasse ka uus, asunike elu korraldav magdeburgi õigus. Peale uue õiguse tõid asunikud kaasa kaubanduskapitali, käsitöö- ja põlluharimistehnika. Põllumajanduses kasutati üha laiemalt kolmeväljasüsteemi ja ehitati vesiveskeid. Majanduse arenguga kaasnes ka elanikkonna arvukuse kasv. Saksa uusasunike tulekuga muutus ka Poola rahvuslik koosseis. 12. sajandini elas Poola aladel peamiselt slaavi päritolu rahvas. Uustulnukaid, sealhulgas saksa, prantsuse ja itaalia päritolu vaimulikke, erinevat päritolu rüütelkonda, saksa ja juudi kaupmehi oli suhteliselt vähe. 13. sajandist peale suurenes eriti linnades saksa päritolu elanike arv.

Sõjad Saksa ordu ja Brandenburgiga

Brandenburgi margi ja Saksa ordu rünnakud laastasid Poola riiki kuulunud preislaste alasid. 1223. aastal kutsus Masoovia hertsogkonna hertsog Konrad I Läänemere-äärsete paganatest preislaste alistamiseks (vt Preisi ristisõda) appi Saksa ordu, kellele eraldas vastuteenena Kulmimaa (poola Chełmno) piirkonna. 1230. aastail Chełmnomaale asunud Saksa ordu rajas Preisimaal 1234. aastal tugeva Rooma paavsti ja Saksa-Rooma riigi toetust omava orduriigi, millest kujunes Poolale tõsine oht. 1237. aastal liitus Saksa ordu Vana-Liivimaal tegutsenud Liivi orduga. Roomakatoliku kirik asutas Vana-Liivimaal ja Preisimaal 1243. aastal Eestimaa, Liivimaa ja Preisimaa peapiiskopkonna: Ermlandi, Kulmi, Pomesaania ja Samlandi piiskopkonnad, mis peagi langesid Saksa ordu võimu alla. Saksa ordust kujunes Poolale tõsine oht.

Pikemalt artiklis Preisi ristisõda

Mongolite invasioon

Fail:Mongolowie najazd 1241.jpg

Mongolite sõjakäik 1241. aastal

Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse, Mongolite invasioon Venemaale

13. sajandi keskel toimus Kesk-Euroopasse kolm mongolite sissetungi (aastail 1241, 1259, 1287). Poola oli killunenud omavahel vaenutsevateks regionaalseteks vürstkondadeks ühest ja samast Piastide dünastiast vürstide võimu all. Kuningat ei olnud, kuid Sileesia vürst Henryk II Vaga oli ametliku ülemvürstina suutnud oma võimule allutada ka suurema osa Suur- ja Väike-Poolast (kuid mitte Masooviat, Kujaaviat ja Pommerit).

Mongoli vägede sissetung Euroopasse sundis Euroopa kristlikke riike ja valitsejaid tegema koostööd ühise vaenlase vastu. Batu-khaani väed (milles olid ka vasallidena Smolenski väed) tungisid kolmes osas Euroopasse. Üks osa vallutas 1240. aastal Sileesia alad, jaanuaris vallutasid mongoli väed Lublini linna, purustasid 3. veebruaril Poola väed Turski all ja vallutasid veebruari lõpul Sandomierzi linna. 9. aprillil 1241 purustasid nad Sileesia väed Legnica lahingus, milles hukkus ka Sileesia vürst Henryk II Vaga. Legnica lahingu järel liikusid nad läbi Moraavia Slovakkiasse, mis kuulus juba Ungari kuningriiki, vallutades osa teele jäänud kindluseid ja linnu.

Teine osa tungis 1241. aastal läbi Poola ja ületas Karpaadid, kolmas osa liikus Doonau kallast mööda Ungarisse ja Transilvaaniasse. 11. aprillil 1241 purustati Mohi lahingus Ungari kuninga Béla IV, horvaatide ja Templiordu väed.

Mongolid tungisid pidurdamatult edasi Boheemiasse, Serbiasse ja Saksa-Rooma riiki,^[4]^[5] aga enne kui mongolitel oli võimalik vallutada Viin, peatas Mongolite suurkhaani Ugedei-khaani surm detsembris 1241 vallutusretke.^[6]^[7]

Böömimaa valitseja Otakar II Tšehhi kuningriik aastal 1273 ning piirialad Poolaga ja Ungariga

1259. aastal tungisid Poola aladele mongolite väed teist korda ning laastasid maa. Aastatel 1285–1287 toimus mongoli vägede viimane sõjaretk Poolasse, Sileesiasse.

Varakeskaegses Poolas arenes riigivalitsemiskorraldus, päritava kuningavõimu järel oli palatinus kuninga järel järgmine auaste. Kuna ta oli ka kuninga armee ülemjuhataja, ühendati auaste wojewoda (vojevood) auastmega, viimane asendas tiitli palatiin. Poola killustumise ajal oli igal vürstil oma vojevood. Kui mõni nendest vürstkondadest taasühendati Poola kuningriigiga, läänistati palatiinid koos nendega, nad ei olnud enam kohalikud vürstid. Või sattusid pigem kuninga alluvusse, kellele kõik need vürstlikud tiitlid läksid. Vürstkonnad tehti seega vojevoodkondadeks (mõnikord kutsuti palatinaatideks). Kogu oma ajaloo jooksul jäi amet mittepäritavaks või poolpäritavaks.

Feodaalse killustatuse positiivne külg oli majanduse, ühiskonna ja kultuuri areng. Killustatud riik osutus aga kergeks saagiks röövvallutajaile. Aastatel 1242–1248 jätkasid Saksa ordu väed Lääne-Pommeri vallutusi preislaste vastu, pärast nende ülestõusu. 1283. aastal alistasid Saksa ordu väed allutasid lõplikult preislased. Aastatel 1291–1292 vallutas Böömimaa kuningas Václav II Väike-Poola. 1294. aastal liideti Ida-Pommeri Suur-Poolaga. 1295. aastal krooniti Suur-Poola vürst Przemysł II Poola kuningaks ning alustas Poola maade koondamist ühise valitsemise alla, kuid 1296. aastal Poola kuningas Przemysł II tapeti. 1300. aastal vallutas Böömimaa kuningas Václav II Suur-Poola. Aastatel 1308–1309 hõivas orduriik Ida-Pomorze (koos Gdańskiga).

13. sajandi lõpul muutus elu killustatud riigis üha raskemaks. Linnade ja asulate elanikke ähvardas pidevalt võõra kallaletungi oht. Kõigele vaatamata säilisid siiski mõned ühtsuse elemendid, sest enamikus väikeriikidest valitsesid sellesama Piastide dünastia esindajad. Väikeste vürstiriikide ühendamine osutus väga keeruliseks ülesandeks. Iga piastivürst tahtis ühendusprotsessi etteotsa astuda. Lõpuks tuli sellega toime Suur-Poola vürst Przemysław II, kes krooniti 1295. aastal kuningaks, varsti pärast seda aga tapeti. Järgmised pretendendid olid vürstid Henryk Głogowski, Władysław Łokietek ja Tšehhi kuningas Wacław II. Viimane laskis end 1300. aastal Poola kuningaks kroonida.

Pärast Wacław II ja tema poja Wacław III varajast surma pääses 1306. aastal võimule Väike-Poolas Władysław I Łokietek, kes tänu paavsti toetusele ja Ungari sõjalisele abile liitis osa Poola aladest. 1309. aastal vallutas Władysław I Łokietek Krakówi ja Suur-Poola. Tema riigi piiridest jäi välja Sileesia, mis allus Luxemburgi dünastiast Tšehhi kuningatele, kes suurendasid taas märgatavalt Tšehhi maid: kuningas Jan Pime alistas enamiku Poola Piastide Sileesia hertsogeid. Masoovia säilitas iseseisvuse. 1308. aastal vallutasid Brandenburgi markkrahvid Lääne-Pommeri, Saksa ordu poolt vallutati 1309. aastal Pomorze, Pomorze kaotus tähendas ühtlasi Poolale merepiirist ilmajäämist. Aastatel 1315–1317 sõdis Poola Brandenburgi markiga.

1320. aastal krooniti Władysław I Łokietek taasühendatud Poola kuningriigi kuningaks.

Rzeczpospolita 1569–1791

Poola kuningriigi ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi maa-alad 1619. aastal koos vasalliriikide: Preisimaa hertsogkonna, Kuramaa hertsogkonna ning Liivimaa hertsogkonnaga

1. juulil 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi, Rzeczpospolita Obojga Narodów, mis eksisteeris föderatiivse riigina aastatel 1569–1795. See oli riik, mis koosnes Poola Kuningriigist ja Leedu suurvürstiriigist, Poola kuningas oli ühtlasi Leedu suurvürst. Riiki juhtis riigi aadelkonna šlahta valitav kuningas ja riiki valitses ühine seim.

Poola-Leedu piirnes põhjas Rootsi kuningriigi, idas Moskva tsaaririigi, lõunas Osmanite riigi ja Tšehhi kuningriigi ning läänes Saksa-Rooma riigi Brandenburgi margi, hilisema Preisi hertsogiriigi ja Lääne-Pommeri hertsogiriigiga.

Pikemalt artiklis Rzeczpospolita

Rzeczpospolita ekspansioon suundus 16. sajandil põhja ja itta: Poola kuningad Zygmunt II August, Stefan Batory ja Zygmunt III Waza liidendasid Liivimaa sõjas Moskva tsaaririigiga (1562–1582) ja Rootsi kuningriigiga 1561–1582 Liivimaa, 1561 vasallriigina Kuramaa hertsogiriigi.

Moskoovia segaduste ajal, Vene-Poola sõjas 1609–1618 ja dmitriaadide ajal toimunud Poola ja Rootsi interventsiooni ajal Venemaale hõivati Smolenski, Tšernigivi ja muud alad. Sõjategevuse lõpetas Deulino vaherahu 1618. aastal. Venemaa pärilussõja ajal oli Władysław IV Waza Moskva tsaar ja 27. septembrist 1610 kuni 4. novembrini 1612 kuulus Moskva tsaaririik Rzeczpospolita koosseisu.

17. sajandi keskpaiku tekkis poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne kriis, mida soodustasid jätkuvad sõjad, oma võimu kõrgpunktis oleva Rootsi kuningriigiga (1600–1629), sõjad laieneva Moskva tsaaririigiga (1632–1634, 1654–1667) ja sõjad Osmanite riigiga (1620–1621, 1633–1634, 1666–1671 ning Suures Türgi sõjas: 1672–1676, 1683–1699.

Sõjad Rootsiga

Pikemalt artiklites Poola-Rootsi sõda (1600–1629) ja Poola-Rootsi sõda, mida võidakse omakorda jagada neljaks eraldi sõjaks;

Pikemalt artiklites Rootsi-Poola sõda (1600–1611) ja (1600–1611), (1617–1618), (1621–1625), (1626–1629)

Vene-Poola sõda

Pikemalt artiklis Poola-Vene sõda (1654–1667) ehk Kolmeteistkümneaastane sõda, Andrussovo rahuleping

1648. aastal alustas hetman Bogdan Hmelnõtski võitlust Ukraina iseseisvumiseks Poolast, kuid pöördus varsti abi saamiseks Moskva tsaaririigi poole. Sõjalise abi eest nõustus Ukraina 1654. aastal Perejaslavi raadal andma Ukraina alad Moskva tsaaririigi protektoraadi alla: 1654. aastal otsustati Perejaslavi raadal, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile. Samal aastal puhkes Poola-Vene sõda, mis kujunes Rzeczpospolita jaoks katastroofiliseks. Järgmisel aastal hõivas Moskva tsaaririik Pinski ja Vilno, kasakad Bogdan Hmelnõtski juhtimisel tungisid Lvivi alla. 1657. aastal hetmaniks (1657–1659) saanud Ivan Võgovski alustas Vene suurvürstiriigiga uuesti sõjategevust Venemaaga?, kuid sellele järgnenud Vene-Poola sõda (1657–1667) lõppes Ukraina jaoks kaotusega. 1658. aastal sõlmisid Rzeczpospolita esindajad ja Võgovski Gadjatši linnas (tänapäeval Poltaava oblastis) Gadjatši lepingu. Selle kohaselt asendati Poola–Leedu kaksikmonarhia Poola-Leedu-Vene kolmikmonarhiaga. 1659. aastal ratifitseeris Gadjatši lepingu Poola Seim, kuid Poola ühiskondliku surve ja paavsti rangete nõudmiste tulemusena tegi seim lepingusse ratifitseerimise käigus muudatusi. Nimelt jäeti lepingust välja Vene Suurvürstiriigi ja kolmikmonarhia idee. Muudeti teisigi artikleid. Ratifitseeritud kujul lepinguga pidid poolakad tagasi saama neilt konfiskeeritud varanduse ja Vene Suurvürstiriigi riigiusuks pidi jääma katoliiklus. Lepingu ratifitseerimine muudetud kujul tähendas Võgovski langust.

Venemaa ja Poola vahel 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Dnepri jõest ida pool asuvad Ukraina alad Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jaotati kahe riigi vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks oli aga Ukrainat poolitav Dnepri jõgi.

Pikemalt artiklis Vene Suurvürstiriik (1658–1659), Ukraina ajalugu

Teine Põhjasõda

Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721

Rzeczpospolitat ohustas Teise Põhjasõja ajal 1655. aastal Rootsi kuninga Karl X Gustavi juhitud rootslaste sissetung, nn Uputus, mille käigus ägedalt rüüstati Lääne-Poolat. Uputus lõppes alles 1660. aastal. Oliwa rahuga loobus Rzeczpospolita Liivimaast.

Pikemalt artiklis Teine Põhjasõda (1655–1660), Uputus (Poola), Oliwa rahu

Põhjasõda

Pikemalt artiklis Põhjasõda

Aastatel 1697–1704 ja 1709–1733 oli Poola kuningas ja Leedu suurvürst August II Tugev ning ka Saksimaa kuurvürst Friedrich August I Tugev (1670–1733), kelle juhtimisel osales Rzeczpospolita ja Saksimaa kuurvürstiriik Põhjasõjas, Moskva tsaaririigi liitlasena Rootsi kuningriigi vastu.

Aastatel 1733–1735 toimunud Poola pärilussõja ajal tungisid Poolasse vene väed, sundisid lahkuma Poola troonilt Stanisław Leszczyński ja toetasid Poola kuningana Saksimaa kuurvürsti Friedrich August II Paksu (1696–1763), kes valitses seejärel Rzeczpospolitat August III nime all Poola kuninga ja Leedu suurvürstina.

1763. aastal, pärast Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August III surma, saavutas Katariina II koostöös Preisimaa kuninga Friedrich II-ga diplomaatiliste võtete ja sõjalise demaršiga Poola uueks kuningaks (1764–1795) oma endise favoriidi Stanisław August Poniatowski valimise.

Pikemalt artiklis Bari konföderatsioon (1768–1772)

Rzeczpospolita haldusjaotus 1793. aastal

Jagatud Poola 1795–1918

Rzeczpospolita jagamised

Pikemalt artiklis Poola jagamised

Preisimaa kuningriigi algatusel toimus 1772. aastal esimene Poola jagamine Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi vahel.

Kuninga Stanisław August Poniatowski ja Patriootliku Erakonna (Hugo Kołłątaj, Ignacy Potocki) katse vähendada sõltuvust Venemaa keisririigist, tugevdada keskvõimu ja piirata šlahta privileege (liit Preisiga 1790, Nelja-aastase seimi reformid 1788–1792, Euroopa esimese põhiseaduse vastuvõtmine 3. mail 1791, hariduse ja kultuuri edendamine) lõppes Venemaa keisririigi interventsiooniga 1792. aastal ning Poola teise jagamisega 1793. aastal Venemaa keisririigi ja Preisimaa vahel.

Tadeusz Kościuszko juhitud ülestõusu mahasurumisele Aleksander Suvorovi vägede poolt järgnes 1795. aastal kolmas Poola jagamine Venemaa keisririigi, Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi ja Preisi kuningriigi vahel; see tegi Poola sõltumatusele lõpu 12 aastaks, kuni Varssavi hertsogiriigi loomiseni Prantsusmaa keisri Napoleon I poolt.

Napoleoni sõjad

Pikemalt artiklis Napoleoni sõjad, Neljanda koalitsiooni sõda, 1812. aasta isamaasõda

1806. aastal alanud Neljandas koalitsioonisõjas võitis Napoleon Preisi kuningriigi vägesid otsustavalt välkkampaanias, mis kulmineerus Jena ja Auerstedti lahinguga 14. oktoobril 1806. Prantsuse väed Napoleoni juhtimisel okupeerisid Preisimaa, jälitades purustatud Preisi armee riismeid ja vallutades 25. oktoobril 1806 Berliini. Siis edenesid nad Ida-Preisimaale, Poolasse ja Venemaa piirile, kus nad 7.–8. veebruaril 1807 Eylau all võitlesid otsustamatus lahingus venelaste vastu. Napoleoni edenemist Venemaa piiril kontrolliti lühidalt kevadel, kui ta taaselustas oma armee. Venelaste väed purustati prantslaste poolt lõpuks 14. juunil 1807 Friedlandi all ja kolm päeva hiljem küsis Venemaa keisririik rahu. Tilsiti rahuga juulis 1807 tegi Prantsusmaa rahu Venemaaga, kes nõustus ühinema Kontinentaalblokaadiga. Leping oli siiski eriti karm Preisimaa jaoks, kui Napoleon nõudis enamikku Preisimaa territooriumidest piki Reini alamjooksu ja Elbest läänes, ja selle, mis oli endise Rzeczpospolita osa. Need alad liidendati vastavalt tema venna Jérôme Bonaparte'i uue Vestfaali kuningriigiga ja loodud Varssavi hertsogkonnaga (seda valitses tema uus liitlane Saksimaa kuningas).

Pikemalt artiklis Varssavi Hertsogiriik (1807–1813), Danzigi vabalinn (1807–1813).

1812. aasta Prantsusmaa-Venemaa sõda algas 22. juunil 1812 Napoleon I sõja kuulutamisega Venemaale ja ööl vastu 24. juunit 1812 ületas 640 000-meheline Prantsuse Suur armee Neemeni jõe ja sellega Preisimaa-Venemaa piiri. Napoleoni Prantsuse Suur armee, mille koosseisus oli Poolast pärast Kościuszko ülestõusu (1794. aastal) ja Poola kolmandat jagamist lahkunud poolakate ja Varssavi hertsogiriigi väeosad, hõivasid Vilno ja Vitebski. 1. juulil 1812 kuulutati välja Poola alasid ühendava Leedu suurvürstiriigi taasloomine.

1815–1831, Kongressi-Poola

Kuuenda koalitsiooni sõja, järel toimunud Viini kongressil (septembrist 1814 kuni juunini 1815) jagati Rzeczpospolita kolmandat korda: Varssavi Hertsogiriigist moodustati Venemaaga reaalunioonis olev Poola Kuningriik (nn Kongressi-Poola), Preisimaa sai Suur-Poola (Poseni suurhertsogkond), Krakówist ja selle ümbruskonnast moodustati Krakówi Vabariik (Rzeczpospolita Krakowska), mis 1846. aastal liideti Austriaga.

Keiser Aleksander I andis välja 27. novembril (vkj 15. novembril) 1815 Poola kuningriigi ja selle elanike põhiõigusi määrava konstitutsiooni, mistõttu nimetati Venemaa Keisririigi koosseisus ning keisri asemiku (keiserliku perekonna suurvürsti) poolt valitsetavat Poola osa Kongressi-Poolaks.

Suurvürsti juhtimisel osalesid Poola valitsemises Riiginõukogu ja Haldusnõukogu. Haldusnõukogu oli kuningriigi kõrgeim täidesaatev organ, kellele allusid: sõjaministeerium, kohtuministeerium, sise- ja politseiministeerium, haridus- ning usuasjade ministeerium.

Rahvaesinduseks oli poola aadlike ja linnakodanike valitav kahekojaline Seadusinõustav seim. Esimene koda oli senaatorite ja teine saadikute esindajate koda. Senaatorite kotta kuulusid aadlikud, kelle määras eluaegsetena keiser; Saadikutekoja moodustasid šlahta ja rahvakogude esindajad. Seimil ei olnud seadusandliku initsiatiivi õigust, vaid see arutas seaduseprojekte, mille olid esitanud keiser või Riiginõukogu. 1830. aastal aga kuulutati Poola Venemaa Keisririigi osaks, mis oli ka 1831. aasta Poola ülestõusu põhjuseks.

Pikemalt artiklis Kongressi-Poola (1815–1867), Krakówi Vabariik (1815–1846)

Poola ülestõusud

Pikemalt artiklis Novembriülestõus 1830. aastal, Jaanuariülestõus 1863.–1864. aastal

29. novembril 1830 puhkes Venemaale kuuluvas Kongressi-Poolas Novembriülestõus. Seda juhtisid konservatiivid Józef Grzegorz Chłopicki, Adam Jerzy Czartoryski, Jan Krukowiecki jt, kes lootsid välisriikide sekkumisele ja hoidusid reformidest, mida nõudsid Patriootide Ühingusse koondunud demokraadid (Joachim Lelewel). 1831. aasta veebruaris alanud sõjas saavutasid Vene väed kindralfeldmarssali Ivan Paskevitši juhtimisel maiks ülekaalu. 6.–8. septembril langes Varssavi, mäss lõppes sama aasta oktoobris. See lõpetas Poola sõltumatuse 32 aastaks.

22. jaanuaril 1863 puhkes Kongressi-Poolas Jaanuariülestõus. Selle algatas revolutsioonilis-demokraatlik Punaste rühmitus (Jarosław Dabrowski, Ignacy Chmieleński, Stefan Bobrowski jt), kelle mõjul Rahvuslik Keskkomitee (maist 1863 Rahvuslik Valitsus) kuulutas 1864. aasta jaanuaris maa talupoegade omandiks. 1863. aasta märtsist septembrini kuulus võim konservatiiv-aristokraatlikule Valgete rühmitusele (Karol Majewski valitsus), kes ootas asjatult Euroopa riikide sekkumist. Septembris järgnenud uus Punaste valitsus, mida alates oktoobrist juhtis Romuald Traugutt, ei suutnud vältida mässu mahasurumist 1864. aasta kevadeks (Vene vägesid juhtis Friedrich Wilhelm Rembert von Berg).

Pikemalt artiklis Varssavi kindralkubermang (1867–1918), Vislaäärne piirkond,

Pikemalt artiklis Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik

Poola Esimeses maailmasõjas

Saksamaa-Venemaa Idarinne 1915. aastal, pärast Gorlice-Tarnówi pealetungioperatsiooni

Pikemalt artiklis Poola Esimeses maailmasõjas

I maailmasõjas okupeeris Gorlice-Tarnówi lahingu tulemusel Saksa Riik 1915. aastal Venemaa Keisririigile kuulunud Poola alad (Ciechanówi, Kaliszi, Łódźi, Łomża, Płocki, Siedlce, Varssavi ja Włocławeki piirkonna) ning moodustasid algselt Varssavi kindralkubermangu (saksa k. Generalgouvernement Warschau), mida valitses jalaväekindral Hans von Beseler, keskusega Łódźis. Saksa sõjaväe kindralkubermang keskusega Varssavis haaras kaugelt suurema loodeosa. Saksa Idarinde sõjaväelisele valitsusele allusid 1915. aastal algselt kuus piirkonda: Kuramaa, Kesk-Leedu, Suwałki, Vilno, Grodno ja Białystoki piirkonnad. 5. oktoobril 1916 moodustati aga Kongressi-Poola aladel marionetlik Poola Kuningriik.

Saksa keisririigi I maailmasõja aegne sõjaväeline valitsus Oberbefehlshabers der gesamten deutschen Streitkräfte im Osten juhtis suurt osa Saksa keisririigi Saksa maaväe poolt okupeeritud piirkondadest Venemaa keisririigi aladel. Ober Ost kontrollitud territooriumi suurus oli 108 808 km², hallates: Eestit, Lätit, Leedut ning osa Venemaad, Valgevenet, Ukrainat ja Poola osi (Augustówis ja Suwałkis).

Pikemalt artiklis Ober Ost, Saksa okupatsioon Poolas (1915–1918)

Saksamaa keisririigi ja Austria-Ungari sõjaväe okupatsioonipiirkonnad ja kindralkubermangud

Austria-Ungari vallutas suure osa Galiitsia aladest ja Austria-Ungari moodustas okupeeritud Poola aladel Lublini kindralkubermangu (saksa k. Generalgouvernement Lublin), Austria-Ungari keiserlik-kuninglik sõjaväe kindralkubermang hõlmas kagupoolsed Poola alad. Lühikest aega eksisteerisid kolm eraldi juhitud Austria-Ungari sõjaväekubermangu ning 25. augustil 1915 liideti need üheks sõjaväe kindralkubermanguks. Kindralkubermangu keskus viidi sama aasta 1. oktoobril Kielcest üle Lublinisse. Aprillis 1915 sõlmitud Katowice kokkuleppega liideti Jasna Góra klooster koos kloostrivaldustega Austria-Ungari kui tunnustatud katoliikliku suurvõimuga ja muutus niiviisi enklaaviks Saksa haldusala sees. Austria-Ungari keiserlik-kuninglik sõjaväe kindralkubermang jagunes järgmisteks haldusüksusteks (Verwaltungskreis): Biłgoraj, Busk, Chełm, Dąbrowa, Hrubieszów, Janów, Jędrzejów, Kielce, Końsk, Kozienice, Krasnostaw, Lubartów, Lublin, Miechów, Noworadomsk, Olkusz, Opatów, Opoczno, Pińczów, Piotrków, Puławy, Radom, Sandomierz, Tomaszów, Wierzbnik, Włoszczowa ja Zamość.^[8]

Juba 1915. aastal moodustas Józef Piłsudski Saksa keisririigi kontrollile allunud Poola osas, mille keskuseks oli Kraków, Poola Kõrgema Rahvusliku Nõukogu, mille eesmärgiks oli riiklik sõltumatus Venemaa Keisririigist. Pärast Saksa vägede poolset ajaloolise Poola territooriumi vallutamist Venemaalt tunnustas Saksamaa 5. novembril 1916 Poola Kuningriiki ning seal moodustati Riiginõukogu. Kuna lubatud muudatused oli ainult formaalsed, siis sakslastele ebasoovitav rahvusliku liikumise juht Piłsudski vangistati ning viibis kuni 1918. aasta Novembrirevolutsioonini Saksamaal Magdeburgi linnas vangis.

Oktoobris 1918 moodustas Saksamaa Poolas Regentnõukogu, millesse kutsuti ka vabastatud Pilsudski. Samal ajal soodustasid Prantsuse võimud oma poliitilistel eesmärkidel tekkiva Poola riigi võimuorganeid ning Pariisis moodustati Poola rahvuskomitee, mille juhiks oli Roman Dmovsk, hiljem Ignacy Jan Paderewski). 6. novembril 1918 moodustasid ka Poola sotsialistid Lublinis valitsuse, mis tegutses kuni jaanuarini 1919.

II Rzeczpospolita 1918–1939

Pikemalt artiklis II Rzeczpospolita

Pärast Saksa vägede taandumist Poola territooriumilt kuulutas Regentnõukogu 3. novembril 1918 Poola iseseisvaks, misjärel andis võimu üle Józef Klemens Piłsudskile ja lõpetas tegevuse. 1918. aastal korraldati Poolas valimised ning jaanuaris 1919 võeti vastu Poola põhiseadus, mis kuulutas Poola riigi iseseisvaks ja sõltumatuks 1772. aasta Rzeczpospolita piirides. Poola presidendiks sai Piłsudski.

Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda, Vilniuse piirkond

Poola-Saksa suhted

Pikemalt artiklis Poola koridor, Danzigi vabalinn, Ida-Preisimaa

Poola II maailmasõjas 1939–1945

Plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939–1940

Pikemalt artiklis Molotovi-Ribbentropi pakt, Poola II maailmasõjas, Kummaline sõda

23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas Saksa Riigi ja NSV Liidu vahel mittekallaletungileping ja lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid, mis rahvusvahelist õigust eirates jaotas Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks. Poola jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt paktile.

1. septembril 1939 marssis Wehrmacht ilma eelneva sõjakuulutuseta II Poola Vabariigi lääneossa. Vastloodud Slovaki vabariigi väed tungisid Poola lõunaossa. Kampaania lõppes 6. oktoobril viimaste Poola väeosade kapitulatsiooniga. Poola valitsus põgenes eksiili. Poola väeosad lääneliitlaste või Nõukogude alluvuses jätkasid Saksamaa vastu võitlemist kuni 1945. aastani. 3. septembril 1939 kuulutasid Prantsusmaa ja Suurbritannia vastavalt oma lepingutele Poolaga Saksamaale sõja. Peale lühikese Prantsuse vägede sissetungi Saarimaale, kust peagi tagasi tõmbuti, ei järgnenud sõjakuulutusele reaalset tegevust, mis oleks Poolale ka leevendust toonud.

Vastavalt Nõukogude-Saksa mittekallaletungipaktile, mille järgi kuulus Ida-Poola Nõukogude mõjusfääri, marssis 17. septembril Ida-Poolasse sisse Punaarmee.

Pikemalt artiklis NSV Liidu kallaletung Poolale, Orzeł, Katõni massimõrv

Poola Rahvavabariik

Pikemalt artiklis Poola Rahvavabariik poola k. Polska Rzeczpospolita Ludowa (1952–1989), Poola Ühinenud Töölispartei

Pikemalt artiklis Bolesław Bierut, Władysław Gomułka, Wojciech Jaruzelski, Solidaarsus

Pikemalt artiklis Varssavi Lepingu Organisatsioon

Teise maailmasõja lõpul okupeeriti Nõukogude vägede poolt ning Poolas kehtestati pro-kommunistlik võim ja moodustati Poola Rahvavabariik. Sõjajärgse riigipiiri muudatustega Jalta konverentsi alusel, liideti Poolaga läänesuunalt Ida-Sileesia Wroclawiga ja Ida-Pommeri Gdańskiga ja Ida-Preisimaa lõunapoolne osa, poolapäraselt Masuuria. Ida-Preisimaa liideti NSV Liiduga Königsbergi oblastina. NSV Liidu ja lääneliitlaste poolt sõlmitud Jalta konverentsi otsuste tulemusena kinnitati ka NSV Liidu poolt 1939. aastal vallutatud Lääne-Ukraina (Lviv) ja Lääne-Valgevene (Brest-Litovsk) alade liitmine Nõukogude Liiduga. Piiride muutmise, sõjaaegse ja sõjajärgse massilise rände ja etnilise puhastuse tagajärjel muutus Poola rahvuslikult homogeensemaks kui iial varem: 1950. aasta detsembris toimunud rahvaloenduse andmeil oli poolakaid Poolas 97,6%.

1946. aasta juunis korraldas kommunistlik Poola Töölispartei referendumi, millega legitimeeris oma valitseva seisundi Poola poliitikas. Ehkki Jalata konverentsil lepiti kokku vabades valimistes, kontrollisid 1947. aasta jaanuaris toimunud valimisi kommunistid ning neil osalenud üksikud demokraatlikud poliitikud ei suutnud tulemusi mõjutada. Valimiste järel lõpetas tegevuse Poola rahvuslik ühtsusvalitsus ja riigis hakkas valitsema osaliselt mitmeparteiline, kuid kommunistide täieliku kontrolli all olev sotsialistlik "rahvademokraatia". Samal aastal lükati tagasi USA pakutud osalus Marshalli plaanis.

Stalinism

1947. aastal "Poola tee sotsialismile" välja kuulutanud Poola Töölispartei sõjaaegne juht Władysław Gomułka võeti 1948. aastal ametist maha ja vangistati. Detsembris liideti Poola Töölispartei ja Järgnenud Poola Sotsialistlik Partei Poola Ühendatud Töölisparteiks, mis jäi riiki valitsema kuni sotsialismi kukutamiseni. Uue põhiseadusega 1952. aastal muutus Poola nimi ametlikult Poola Rahvavabariigiks (Polska Rzeczpospolita Ludowa). Stalinismiajastu sügavaimas faasis 1948–1953 toimusid Poolas ulatuslikud repressioonid, rahvuslik liikumine suruti maha ning riiki valitsesid NSV Liidust määratud funktsionäärid nagu Bolesław Bierut, Jakub Berman ja Konstantin Rokossovski, enamik Poolat puudutavaid olulisi otsuseid langetati Nõukogude Liidus. Ehkki katoliku kirikut otseselt ei keelatud, konfiskeeriti ulatuslikult kiriku vara ning 1950. aastal sunniti Poola katoliku kirik sõlmima valitsusega koostöölepingu. Eriti tugevnes kiriku tagakiusamine pärast Stalini surma 1953. aastal, mil kirikupea, kardinal Stefan Wyszyński, arreteeriti ning jaanuaris peeti avalik kohtuprotsess Krakówi kuuria üle. 1955. aastal sõlmiti Varssavi pakt sotsialismileeri riikide sõjaliseks koostööks, mille osaliste seas oli Poolal suuruselt teine armee NSV Liidu järel.

1944. aastal suurfarmide ja tööstuse konfiskeerimisega alanud kollektiviseerimine jätkus kolmaastakuplaaniga 1947–1949, mil sõjast räsitud majandus restruktureeriti sotsialistlikuks, ja kuusaastakuplaaniga 1950–1955, mille vältel eelisarendati rasketööstust ja sõjandust. Sõjajärgseil aastail lubatud tööliskooperatiivid ja väikeettevõtted kaotati hiljem kui ebapiisavalt sotsialistlikud. Kultuuris ja hariduseks sai valdavaks kommunistlik propaganda. Reformidega juurutati peaaegu täielik tööhõive, üleüldine koolikohustus ja riiklik tervishoiusüsteem. Ehitati üles mitmed sõjas purustatud kultuurimälestised, sealhulgas Varssavi ja Gdański vanalinn. Tööstuse eelisarendamine tõi kaasa linnastumise ja masselamuehituse, mille käigus rajatud kortermajades elab tänini suur osa Poola linnarahvastikust.

Sula ja reformid

1956. aasta märtsis, kui Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongress kutsus üles destaliniseerimisele, määrati Poola Ühendatud Töölispartei juhiks Edward Ochab. Alanud reformide käigus vabastati hulgaliselt poliitvange ja tagakiusatud rehabiliteeriti. 1956. aasta töölisrahutused Poznańis suruti küll vägivaldselt maha, ent neist sai alguse parteisisene reformiliikumine. Nn "Poola oktoobri" käigus vahetati samal aastal välja partei juhtkond, mille etteotsa naasis reformist Władysław Gomułka. Poola sõltuvus NSV Liidust leevenes mõnevõrra ning riigi suhted kirikuga paranesid. NSV Liiduga sõlmiti repatrieerumisleping, mille alusel naasid kodumaale tuhanded poolakad, kes olid olnud Nõukogude vangilaagrites või asumisel. Lõpetati ka põllumajanduse kollektiviseerimine, mille tulemusel sai Poolast Vastastikuse Majandusabi Nõukogu ainus liikmesriik, kus põllumajandusmaa jäi valdavalt perekondlikku eraomandisse. Leevendati põllumajandustoodete kohustusliku riikliku kokkuostu kunstlikult madalaid hindu ning 1972. aastal loobuti riiklikust toiduvarumissüsteemist sootuks.

1957. aasta valimistele järgnes mitu aastat poliitilist stabiilsust, millega kaasnes aga majanduse stagneerumine ning reformid peatusid. Üks viimaseid algatusi oli Poola välisministri Adam Rapacki 1957. aastal tehtud ettepanek luua Kesk-Euroopasse tuumavaba tsoon.

Kultuuris toimus tsensuuri säilimisele vaatamata märkimisväärne areng. Poola hakkas jõudma Lääne popkultuur ning mitmete kanalite kaudu edastasid infot ka Läände põgenenud välispoolakad. Olulisteks muutusid Pariisis trükitav ajakiri Kultura ja Raadio Vaba Euroopa poolakeelne programm. 1966. aastal tähistati Poola ristimise 1000. aastapäeva, pidustused muutusid massiliseks toetusavalduseks katoliku kirikule.

Stagnatsioon

1960. aastate lõpul toimus pööre, mille käigus visati Töölisparteist välja "marksistlikud revisjonistid". Praha kevadest sai Poolas alguse poliitiline kriis, kui üleriiklikud meeleavaldused suruti maha, nende korraldajad vallandati ning parteijuht Gomułka algatas antisemiitliku kampaania. Poola osales ka samal aastal toimunud Varssavi Lepinguorganisatsiooni vägede sissetungis Tšehhoslovakkiasse, millega sealsed reformid said vägivaldse lõpu.

1970. aasta detsembris sõlmisid Poola ja Lääne-Saksamaa Varssavi lepingu, millega taastati diplomaatilised suhtes ning Lääne-Saksamaa tunnistas Teise maailmasõja järgset de facto piiri Poola ja Ida-Saksamaa vahel.

Giereki reformid ja Solidaarsus

Vaata ka: 1970. aasta Poola protestid

1970. aastal puhkesid Poolas protestid esmatarbekaupade hinnatõusu vastu. Detsembris algas streik kolmes Läänemere sadamalinnas: Gdańskis, Gdynias ja Szczecinis, eelkõige sealsetes laevatehastes. Streikide mahasurumine sõjaväe jõul, mille kiitsid heaks Gomułka ja kaitseminister Wojciech Jaruzelski, viis kümnete tööliste hukkumiseni. Seetõttu vahetati välja Töölispartei juht, uueks esimeseks sekretäriks sai Edward Gierek, kes oli algselt populaarne, kuna temalt loodeti reforme.

Majanduse taaselavdamiseks algataski Gierek ulatuslikud reformid, millega kaasnesid suured välislaenud. Lääne laenude toel saavutas Poola maailma mastaabis silmapaistva majanduskasvu, kuid plaanimajandus ei võimaldanud raha tõhusalt kasutada ja suur osa rahast kulus sihtotstarbetult. 1973. aasta naftakriis põhjustas ülemaailmse majanduslanguse ja laenuintressid tõusid järsult. Nii paraneski tarbijate olukord algselt, kuid mõne aasta järel saabus taas seisak ja 1976. aastal toimusid jälle tarbijate meeleavaldused. 1979. aastaks hakkas majandus kahanema.

1978. aasta oktoobris valiti Krakówi peapiiskop, kardinal Karol Józef Wojtyła, Rooma paavstiks Johannes Paulus II nime all. 1979. aasta juunis tervitati tema visiiti Poolasse ülevoolava vaimustusega (ta oli ka ajaloo vältel esimene Poolat külastanud paavst). Kokku külastas Johannes Paulus II Poolat paavstina üheksal korral. Tänini on Poola täis mälestusmärke paavsti külaskäikudele ja varasematele elusündmustele.

Uued hinnatõusud viisid 1980. aastal üldstreigini Lublinis. Augustis järgnesid streigile Gdański laevatehases streigid, mis seiskasid majanduse kogu Läänemere rannikul kuu lõpuks ning viisid esmakordselt ka söekaevanduste seiskumiseni Sileesias. 31. augustil 1980 sõlmisid valitsusega kokkuleppe streigi lõpetamiseks Gdański laevatehase töölised, keda juhtis elektrik Lech Wałęsa. Samasugused lepingud sõlmiti Szczecinis ja Sileesias. Kogu riigis loodi sõltumatud ametiühingud, mis 17. septembril sõlmisid ühinemislepingu, luues üleriigilise sõltumatu ametiühingu Solidaarsus (Solidarność).

Nõukogude Liit süüdistas Gierekit liigses pehmuses, mis lubas esile kerkida "sotsialismivastastel elementidel", ning vahetas ta Töölispartei eesotsas 5. septembril välja Stanisław Kania vastu. Riik hakkas valmistama ette sõjaseaduse kehtestamist ja repressioone. Pärast Varssavi pakti tippkohtumist Moskvas koondas NSV Liit Poola piiri äärde suured väeüksused, ent Kania vaidles NSV Liidu juhile Leonid Brežnevile vastu, otsese sekkumise eest hoiatasid NSV Liitu ka lääneriigid ning sissetung jäi ära.

1981. aasta veebruaris astus kaitseminister Wojciech Jaruzelski ametisse ka peaministrina. Kui varem polnud Solidaarsuse liikmete vastu vägivalda rakendatud, siis märtsis peksis salapolitsei Bydgoszczis läbi kolm aktivisti. 9,5 miljoni liikmeni kasvanud Solidaarsus kavandas hoiatusstreiki, ent 30. märtsil sõlmis Wałęsa valitsusega kokkuleppe ja streik tühistati. Solidaarsuse esimese kongressil septembris-oktoobris valiti Wałęsa ametiühingu esimeheks. Nõukogude juhtide silmis oli kongress "sotsialismi- ja nõukogudevastane orgia" ning ka Poola juhtkond oli valmis rakendama jõudu. Sama aasta oktoobris valiti Jaruzelski Töölispartei esimeseks sekretäriks häältega 180:4. Ta palus parlamendil keelustada streigid ja anda talle erakorralised volitused, kuid mõlemad ettepanekud lükati tagasi.

Sõjaseisukord

Tagasilükkamisest hoolimata kuulutas Jaruzelski 12.–13. detsembril Poolas välja sõjaseisukorra, riiki asus juhtima Rahvusliku Päästmise Sõjaväeline Nõukogu. Nõukogude Liit nõudis, et ta suruks opositsiooni maha oma jõududega. Kogu Solidaarsuse juhtkond ja paljud haritlased arreteeriti, vaba ajakirjandus läks põranda alla ning Solidaarsus kahanes mõne tuhande aktivistini. Lääneriigid kuulutasid välja sanktsioonid Poola ja NSV Liidu vastu.

Pärast suhtelise stabiilsus saavutamist riigis tühistati sõjaseisukord ametlikult juulis 1983, kuid palju aktivistid jäid endiselt vangi. 1984. aasta oktoobris rööviti ja tapeti populaarne preester, Solidaarsuse toetaja Jerzy Popiełuszko.

Mihhail Gorbatšovi võimuletuleku järel algas Nõukogude Liidus uus poliitiline sula, mis jõudis ka Poola. 1986. aasta septembris kuulutati välja üldine amnestia, vabastati peaaegu kõik poliitvangid. Riik oli ebastabiilses seisus: majandusraskused kestsid, suhetes opositsiooniga püsis patiseis ning katoliku kiriku vahenduskatsed ei kandnud vilja.

1988. aasta veebruaris algasid üliõpilaste meeleavaldused. Aprillis, mais ja augustis järgnesid streigid. Samavõrd ebastabiilne NSV Liit ei toetanud oma nukurežiimi jõuga. Septembris alustas valitsus läbirääkimisi Solidaarsusega ning novembris tunnistas esmakordselt avalikult oma vigu teledebatis Solidaarsuse ja riikliku ametiühinguliidu juhtide vahel. 1989. aastal loodi läbirääkimisteks ümarlaud, millele juunis järgnenud esimesed vabad valimised pärast Teist maailmasõda viisid kommunismi kukutamiseni.

III Rzeczpospolita

Pikemalt artiklis III Rzeczpospolita, Lech Wałęsa

Kolmandaks Vabariigiks ehk III Rzeczpospolitaks nimetatakse Poolas sotsialistliku riigikorra langemise järel taastatud kapitalistlikku Poola riiki.

Üleminekuaastad

Kapitalismile ülemineku juhatas Poolas sisse kommunistide läbikukkumine osaliselt vabadel valimistel 1989. aastal. Senine Poola Seim kuulutas välja valimised 4. ja 18. juunil, kus seimi (alamkoja) kohtadest lubati vabalt valida 35% ja senati (ülemkoja) kohtadest kõik; 65% seimi kohtadest reserveeriti kommunistidele. Peaaegu kõigi nende kohtade üleminek opositsiooni kätte kutsus esile poliitilise kriisi.

Aprillis võeti vastu uuendatud põhiseadus, millega taastati presidendi ametikoht. 19. juulil valis rahvusassamblee presidendiks kommunistide juhi, kindral Wojciech Jaruzelski, kelle toetus oli aga nõrk. 19. augustil andis president Jaruzelski valitsuse moodustamise ajakirjaniku ja Solidaarsuse aktivisti Tadeusz Mazowiecki kätte, kelle valitsuse seim 12. septembril ka heaks kiitis. Poolast sai esimene idabloki riik, mille valitsust ei juhtinud kommunistid.

Mazowiecki jättis majandusreformide tegemise asepeaminister Leszek Balcerowiczi juhitud liberaalide hooleks, kes pooldasid kiireid reforme ja "šokiteraapiat". Aasta lõpuks kerkis inflatsioon küll 900 protsendini, kuid sellega võideldi järsult. Detsembris kiitis seim heaks Balcerowiczi plaani üleminekuks vabale turumajandusele. Põhiseadusest kustutati viited kommunistliku partei "juhtivale rollile" ja riik nimetati tagasi Poola Vabariigiks. Poola Ühendatud Töölispartei läks 1990. aasta jaanuaris laiali, selle asemele loodi Poola Sotsiaaldemokraatlik Partei. 1990. aasta märtsis taastati territoriaalne omavalitsus, mis oli likvideeritud 1950. aastal. 1990. aastal sõlmiti piirileping Poola ja ühendatud Saksamaa vahel. Sama aasta novembris valiti presidendiks Lech Wałęsa, esimesed täielikult vabad Poola valimised toimusid 1991. aasta oktoobris.

Taasühinemine lääneriikidega ja tänapäev

Esimest korda pärast kommunismi kukutamist tulid vasakpoolsed parteid Poolas võimule 1993. aasta valimistel. Samal aastal lahkusid riigist Venemaa, endised Nõukogude väed.

1997. aastal kehtestati uus põhiseadus, mis vahetas välja 1992. aastal parandatud kommunismiaegse põhiseaduse.

1999. aastal astus Poola NATOsse, Poola sõjajõud on osalenud koos liitlastega Iraagi sõjas ja Afganistani sõjas. 2004. aastal liitus Poola Euroopa Liiduga. Euroalaga ühinemist on Poolas kaalutud, kuid siiani kehtib riigis traditsiooniline rahvusvaluuta zlott, mis on ka rahvaküsitlustes ülekaalukalt populaarsem kui euro.

2010. aastal hukkusid mitmed Poola poliitilise eliidi liikmed Smolenski lennuõnnetuses, nende seas tollane president Lech Kaczyński. Poola praeguse valitsuse liikmed on korduvalt nimetanud õnnetust Venemaa vandenõuks Poola vastu.

Tänapäev

2015. aastast on Poolas võimul mitme partei ühendusena sündinud Õigus ja Õiglus (Prawo i Sprawedliwość), mis juhtis koalitsioonivalitsusust ka 2005–2007. Tollast Poola peaministrit ja nüüdset parteijuhti, Lech Kaczyński venda Jarosław Kaczyńskit on laialdaselt peetud kogu riigi tegelikuks juhiks. Õigus ja Õiglus on teinud mitmeid reforme, millega on tugevdanud valitsuse võimu kohtusüsteemi ja ajakirjanduse üle ning pälvinud ohtralt rahvusvahelist kriitikat, eelkõige Euroopa Liidus, kuid vaatamata Poola samavõrd teravale kriitikale Euroopa Liidu suhtes ei ole valitsus siiski ilmutanud soovi liidust lahkuda.

Poola majandus on üks tugevamaid endise idabloki riikide seas, selles on suur osakaal tööstusel. Samas on üleminek taastuvatele energiaallikatele Poolas aeglane ning pika ajaloolise traditsiooniga söetööstus jätkuvalt populaarne. Kommunismijärgsetel aastakümnetel, eriti aga pärast Euroopa Liiduga liitumist on paljud poolakad rännanud välja Lääne-Euroopasse, moodustades näiteks Ühendkuningriigis ühe arvukamatest rahvusvähemustest, mis omakorda ähvardab Brexit Poolat tugevalt mõjutada. Odavat tööjõudu on Poolasse rännanud peamiselt Ukrainast.

Kultuurielu on Poolas jätkuvalt rikkalik, mida näitab ka rahvusvaheline tunnustus. Viimati pälvis poola kirjanikest Nobeli kirjandusauhinna 2018. aastal Olga Tokarczuk, saades viiendaks Henryk Sienkiewiczi, Władysław Reymonti, Czesław Miłoszi ja Wisława Szymborska järel. Traditsiooniliste kultuurivaldkondade nagu muusika, filmi ja kujutava kunsti kõrval paistavad silma ka Poola kultuuri uued harud nagu arvutimängutööstus. Euroopa kultuuripealinnade seas on olnud 2000. aastal Kraków ja 2016. aastal Wrocław.

Viited

↑ The Forgotten Celtic History of Ancient Poland
↑ Üldmőiste: Etnilised ja rahvusgrupid, www.herder-institut.de
↑ Andrus Mölder, KASZËBË, Horisont, 2/2002
↑ Weatherford. p. 157.
↑ Howorth. pp. 55–62.
↑ Weatherford. p. 158.
↑ Matthew Paris. English history (trans. by J.A.Giles). p. 348.
↑ Tamara Scheer, Austria-Ungari okupatsioonivõim Vene-Poolas I maailmasõja ajal (1915–1918), I MAAILMASÕDA IDA-EUROOPAS – TEISTSUGUNE KOGEMUS, TEISTSUGUSED MÄLESTUSED. Eesti Sõjamuuseum Tallinna Ülikooli KirjastusViimsi–Tallinn 2015

Kirjandus

Władysław Anders "Armee paguluses: Teise Poola armeekorpuse arengulugu" Tõlkinud Viktor Konsa. Tallinn: Olion, 2006
"Eesti suhted Leedu ja Poolaga. Balti konverentsid 1920–1925" Koostanud Heino Arumäe. Dokumentide kogumik sarjast "Ad Fontes". Umara. 2001
Margus Laidre "Loengud Poola ajaloost (1. osa): kuni 1668.a." Tartu: Tartu Ülikool, 1990

Välislingid

Poola ajalugu, Poola Vabariigi Suursaatkonna Tallinnas kodulehel
Marceli Handelsman, Poola vabadusvõitlus 1795–1914, Olion nr 9 1930
BNS 29. juuni 2008: Brzezinski: 1981. aastal nõukogude sissetungi ohtu Poolasse polnud @ postimees.ee
Marta Kurkowska-Budzan Ajaloo tunnistaja ehk Poola suulise ajaloo spetsiifikast Mäetagused, nr 56

[CLQW0-1] The Forgotten Celtic History of Ancient Poland

[GRibW-2] Üldmőiste: Etnilised ja rahvusgrupid, www.herder-institut.de

[jTEaT-3] Andrus Mölder, KASZËBË, Horisont, 2/2002

[msV3M-4] Weatherford. p. 157.

[nCqaf-5] Howorth. pp. 55–62.

[Weatherford._p._158-6] Weatherford. p. 158.

[b1v8M-7] Matthew Paris. English history (trans. by J.A.Giles). p. 348.

[8] Tamara Scheer, Austria-Ungari okupatsioonivõim Vene-Poolas I maailmasõja ajal (1915–1918), I MAAILMASÕDA IDA-EUROOPAS – TEISTSUGUNE KOGEMUS, TEISTSUGUSED MÄLESTUSED. Eesti Sõjamuuseum Tallinna Ülikooli KirjastusViimsi–Tallinn 2015

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]