Vanarooma mütoloogia

Vanarooma mütoloogia ehk rooma mütoloogia on muinasroomlaste uskumused, rituaalid ja kombed, mis on seotud üleloomulikuga. Kristlus tõrjus hiljem muinasroomlaste religioonid täielikult välja.

Muinasroomlaste algset religiooni on hilisemad arvukad ja üksteisele vasturääkivad uskumused ning suure hulga vanakreeka mütoloogia omaksvõtmine nii palju muutnud, et seda ei saa enam täpselt rekonstrueerida. Et religioon oli juba enne kirjaliku traditsiooni algust palju muutunud, siis ei tundnud selle algset kuju ka kõige varasemad religioonist kirjutanud vanarooma autorid, näiteks 1. sajandi eKr õpetlane Marcus Terentius Varro. Teisi klassikalisi autoreid, näiteks Ovidiust, kes kirjutas poeemi "Fasti", mõjutasid hellenistlikud eeskujud. Nad kasutasid rooma pärimuse lünkade täitmiseks kreeka uskumusi.

Vana-Rooma ametlike preestrite rituaalipraktika tegi selgelt vahet kahel jumalate klassil: di indigetes 'põlisjumalad' ja di novensides ehk novensiles 'uusjumalad'. Di indigetes olid Vana-Rooma riigi algsed jumalad (vaata Vanarooma põlisjumalate loend). Nende nimesid ja loomust näitasid kõige varasemate preestrite tiitlid ja kalendripühad. Uusjumalad olid hilisemad jumalused, kelle kultus toodi Rooma ajaloolisel ajal. Tavaliselt on kultuse alguse aeg teada ning see oli seotud mingi konkreetse hädaga. Peale põlisjumalate olid vanarooma jumaluste hulgas nn spetsiaaljumalad, kelle poole pöörduti seoses mõne kindla tegevusega, näiteks seoses viljalõikusega. Katkendid vanadest rituaalidest näiteks kündmise või külvamise juures näitavad, et iga toimingu juures hüüti appi eraldi jumalust, kusjuures jumaluse nimi oli tuletatud vastavat toimingut tähistavast tegusõnast. Neid jumalusi võib pidada abijumalusteks, kelle poole pöörduti tähtsamate jumaluste kõrval. Varane rooma kultus ei olnud niivõrd polüteism kui polüdemonism: olenditest, kelle poole pöörduti, teati vaevalt midagi peale nime ja funktsiooni ning olendi numen 'vägi' avaldus väga spetsialiseeritud moel.

Põlisjumalate ja nendele pühendatud pühade iseloom näitab, et muinasroomlased ei olnud üksnes põlluharijad, vaid ka sõdalased. Jumalad esindasid igapäevaelu praktilisi vajadusi. Ettenähtud riitustest ja ohverdustest peeti rangelt kinni. Janus ja Vesta valvasid vastavalt ust ja kodukollet, laarid kaitsesid põldu ja maja, Pales kaitses karjamaid, Saturnus külvamist, Ceres viljakasvu, Pomona puuvilju ning Consus ja Ops viljasaaki. Isegi jumalate valitsejat Jupiteri austati sellepärast, et ta oma vihmaga oli põldudele ja viinamarjaistandustele kasulik. Jupiteri tegevusväli oli laiahaardelisem. Oma piksenoolega juhtis ta inimeste tegevust ning kaitses roomlaste sõjategevust väljaspool Roomat. Varajasel ajajärgul olid tähtsateks jumalateks Mars ja Quirinus, keda sageli omavahel samastati. Mars oli noorte meeste ja nende tegevuste, eriti sõja jumal; teda austati märtsis ja oktoobris. Arvatakse, et Quirinus oli sõjaväe patroon rahuajal.

Kõige varasema panteoni eesotsas oli kolmik Jupiter, Mars ja Quirinus (kelle kolm preestrit ehk flamen'id olid kõige kõrgemat järku preestrid) ning Janus ja Vesta. Varasemal ajal ei olnud need jumalad kuigi isikupärased ning nende abielud ega sugupuud polnud teada. Erinevalt vanakreeka jumalatest ei omistatud neile surelikesarnast elu ning nende tegevusest ei ole palju lugusid. Vanemat kultust seostati Rooma teise kuninga Numa Pompiliusega, kelle abikaasa ja nõuandja usuti olevat olnud allikate ja sünnituse jumalanna Egeria, keda hilisemates kirjanduslikes allikates sageli samastatakse nümfiga. Uusi elemente lisati kultusele juba üsna varakult. Tarquiniuste dünastiale omistab legend suure Kapitooliumi kolmiku (Jupiter, Juno ja Minerva) etteotsa seadmise. Lisandusteks olid veel Diana kultus Aventinuse künkal ning maailmaajaloo ennustusraamatud libri Sibyllini, mis legendi kohaselt ostis Tarquinius Superbus 6. sajandi lõpus eKr Kyme sibüllilt.

Sedamööda, kuidas Rooma vallutas uusi alasid, võeti omaks teiste rahvaste jumalaid. Vallutatud alade jumalaid austati tavaliselt samamoodi nagu rooma jumalaid. Paljudel juhtudel paigutati uued jumalad Roomas uutesse pühamutesse. Linna elama asunud võõramaalastel lubati jätkata oma jumalate kultust. Peale Castori ja Polluxi tõid vallutused Itaalias rooma panteoni nähtavasti ka Diana, Minerva, Herculese, Venuse ja teised, vähemad jumalused, kellest mõned olid itali jumalused, teised algselt pärit Vana-Kreekast. Tähtsad rooma jumalused samastati lõpuks antropomorfsemate kreeka jumalate ja jumalannadega, kellelt võeti üle ka atribuudid ja müüdid.

Et mõned templid olid pühendatud Roomale, siis on oletatud, et oli olemas Roma-nimeline jumalus. Tegelikult on see üksnes retooriline allegooria, riigi sümboolne personifikatsioon, mis ilmus kõigepealt Rooma müntidele (nummus) (269 eKr) ning hiljem Locris (Calabrias) 204 eKr. Võib-olla on teised rahvad omistanud Romale jumaluse atribuute. Seda allegooriat rõhutavad templid rajati Smürnas (195 eKr) ning kultus on teada Ephesosest, Sardisest ja Deloselt. Segadust võis tekitada ka keisri jumalikkus: et Augustus oli omamoodi pooljumal, siis tema religioosne austamine võis laieneda isikustatud linnale.

Rooma pühadekalender andis tunnistust külalislahkusest vallutatud alade kultuste ja jumaluste vastu. Iidseid pühasid oli vähe. Mõned kõige vanemad säilisid siiski paganliku impeeriumi lõpuni, kandes edasi mälestust algelise põllundusrahva viljakus- ja lepitusriitustest. Uute jumalate auks hakati pidama uusi pühasid. Lõpuks oli pühasid juba rohkem kui tööpäevi. Kõige tähtsamad pühad olid saturnaalid (Saturnalia), luperkaalid (Lupercalia), Equiria ja sekulaarmängud (ludi saeculares).

Impeeriumi ajal pühitseti saturnaale seitse päeva, 17. detsembrist 23. detsembrini talvise pööripäeva aegu. Kogu äritegevus katkestati, orjadele anti ajutine vabadus, vahetati kingitusi ning põhiliselt lõbutseti. Luperkaalid olid iidne püha, millel algselt austati karjasejumalat Lupercust. Neid pühitseti 15. veebruaril Lupercali koopa juures Palatinuse mäel, kus emahunt olevat üles kasvatanud Rooma linna legendaarsed asutajad kaksikud Romuluse ja Remuse. Nendega seotud Rooma legendide seas on legend Faustulusest, lambakarjusest, kes olevat leidnud kaksikud hundikoopast ning võtnud enda juurde koju, kus tema naine Acca Larentia kasvatas nad üles. Vaata Rooma asutamine.

Equiria oli püha Marsi auks. Seda peeti 27. veebruaril ja 14. märtsil, mis traditsioonilielt oli uuteks sõjakäikudeks valmistumise aeg. Korraldati hobuste võiduajamisi Campus Martiusel.

Sekulaarmänge, mille kavas olid nii atleetide etendused kui ka ohverdused, peeti ebakorrapäraste intervallidega, traditsiooniliselt umbes üks kord saja aasta kohta, et märkida uue saeculum'i ehk ajajärgu algust. Idee järgi peeti neid siis, kui suri viimane inimene, kes oli näinud eelmisi sekulaarmänge. See traditsioon taaselustati Augustuse poolt etendusena ja Horatius pühendas neile oodide tsükli.

Ka Rooma templite arv ja arhitektuur näitavad vastuvõtlikkust kõikidele maailma religioonidele. Kõige vanemad Rooma templid jäljendavad etruskide templeid, nagu suur tempel Capitolinuse künkal, mis 509 eKr pühendati Kapitooliumi kolmikule (Jupiterile, Junole ja Minervale). Nagu etruski eeskujudki, kõrgus tempel suurel poodiumil ning sinna pääses üksnes hoone esiküljele jäävaid astmeid pidi, erinevalt kreeka templite, kuhu tavaliselt viisid astmed igast küljest. Ka fassaad oli teistsugune kui kreeka templitel: sammaskäik oli sügavam kui enamikus kreeka templites (6 samba sügavune) ning asetses üksnes fassaadi ees. Templi sisemus jaotus mitmeks suureks ruumiks kultuseskulptuuridele. Rooma Marsi väljakul asus Isise ja Serapise tempel, mis oli ehitatud Egiptuse materjalist. Seal leidis aset Egiptuse jumalanna Isise kultus. Rooma templitest kõige märkimisväärsemad olid Jupiter Capitolinuse tempel ja Pantheon. Pantheon ehitati aastatel 117–138 pKr keiser Hadrianuse käsul ning pühendati kõikidele jumalatele. Tempel rajati väiksema templi asemele, mille oli lasknud ehitada kindral ja riigimees Agrippa. 607 sai Pantheonist kristlik kirik ning praegu on see Itaalia rahvuslik mälestis, Raffaeli ning ühendatud Itaalia mitme kuninga matmispaik.

Et Rooma religiooni kanti üle kreeka jumalate antropomorfsed jooned ning haritud roomlaste seas sai valdavaks kreeka filosoofia, jäid vabad riitused üha enam unarusse ning 1. sajandil eKr vanade preestriametikohtade usuline tähtsus vähenes kiiresti. Paljud mehed, keda patriitslik päritolu kutsus preestriametiks, ei uskunud riitustesse, kui selleks just ei olnud poliitilist vajadust, ja harimatute inimeste mass hakkas üha enam huvituma võõramaa riitustest. Siiski jäid pontifex maximus'e ja auguri koht ihaldatud poliitilisteks kohtadeks. Julius Caesar kasutas enda valimist pontifex maximus'eks selleks, et avaldada mõju preestritele.

Keiser Augustus, kes ise oli preester, võttis ette kultusereformi vana süsteemi taastamiseks. Varasemal rituaalil oli küll vähe pistmist moraaliga, vaid tegemist oli suhtega inimeste ja mähtamatute jõudude vahel, milles jumalate teenimise eest saadi vastutasuks turvalisus. Siiski oli see kaasa toonud vagaduse ja religioosse distsipliini, mille tõttu Augustus püüdis kultust kasutada korra tagamiseks riigis. Augustuse ajal sai Vergiliuse eepose "Aeneis" järgi tuntuks legend Rooma linna asutamisest Trooja sõja kangelase Aenease poolt.

Hoolimata Augustuse reformidest keskendus Rooma impeeriumi religioon üha enam keisrikoja ümber ning lõpuks hakati keisreid pärast surma jumalaks kuulutama. Jumalaks kuulutamine sai alguse juba enne keisririigi rajamist Julius Caesariga. Ka keisrid Augustus, Claudius, Vespasianus ja Titus kuulutati jumalaks ning pärast Nervat (valitses 96–98) jäid vähesed keisrid sellest aust ilma.

Keisririigi ajal said populaarseks ning levisid laialt paljud võõramaa kultused, näiteks Egiptuse jumalanna Isise ja Iraani jumala Mithrase kultus. Viimane oli mõneti sarnane kristlusega. Ka kristlus levis hoolimata tagakiusamistest Nero ja Diocletianuse ajal. Constantinus I ajal (oli ainuvalitseja 324–337) sai kristlusest keisririigi ametlik religioon. Keiser Theodosius I ediktiga 392 keelati kõik paganlikud kultused.

Vaata ka