Burgundia kuningriik

	Burgundia kuningriik 561–687
	Vapp
	Burgundia Frangi riigi osana aastatel 534 kuni 843
Valitsusvorm	Monarhia
Pealinn	Orléans ; Lyon
Riigikeeled	Ladina
Esimene Burgundia kuningriik	Frangi riik

Burgundia on ajalooline piirkond Lääne-Euroopas, mis on püsinud poliitilise üksusena mitmel kujul väga erinevates piirides. Kahte sellist üksust – esimene 6. sajandi paiku, teine 11. sajandi paiku – on kutsutud Burgundia kuningriigiks; kolmas oli loomisele väga lähedal – kuna oli enamat kui üks Burgundia aadliriik – sisaldades krahvkonda ja hertsogkonda, peaaegu kõik neist olid mõjukad ja üsna jõukad. Hilisema Burgundia dünastia viimasel etapil muutus Burgundia üheks kõige mõjukamaks ja võimsamaks riigiks Euroopas ja sai suure auhinna hertsogkonnaga, koos abielu ja pärimise kaudu saadud valdustega ulatus see alates Madalmaadest (tänapäeva Belgia) ja hõlmas ulatuslikult maid Lotringis ja hõlmates kogu Rhône'i oru ümbruse, ulatudes peaaegu Reinini Lääne-Šveitsis, laius see Rhône'i orgu pidi allapoole Vahemere rannale.

Pindala suhestub tänapäeva Prantsusmaa, Itaalia ja Šveitsi piirialadega, teiste sõnadega riigisuuruse piirkonnaga, mille keskel on jämedalt võttes Lyon või Genf. Hilisema perioodi Burgundia hertsogkond nurjus lõpuks meessoost pärija puudumisel ja liidendati Habsburgide maadega hertsoginna Marie abielu kaudu keiser Maximilian I-ga. Nende poja Philippi abielu kaudu Hispaania Ferdinandi ja Isabella pärijanna Juanaga päris selle lõpuks nende poeg Hispaania kuningas Carlos I (Saksa-Rooma keiser Karl V) ja sai tema poja Felipe II Hispaania koloniaalimpeeriumi osaks.

Esimene Burgundia kuningriik

Esimene dokumenteeritud, kuigi mitte ajalooliselt kinnitatud burgundide kuningas oli Gibica, kes elas 4. sajandi lõpul. Seoses Reini ületamisega aastal 406 asus idagermaani hõim burgundid föderaatidena Lääne-Rooma provintsi Germania Secunda piki Reini keskjooksu. Nende olukord halvenes, kui 430. aasta paiku alustas burgundide kuningas Gundahar mitmeid sõjakäike naabruses olevasse Gallia Belgicasse, mis viis rängale lüüasaamisele Rooma ja hunnide ühendatud vägede käest Flavius Aëtiuse juhtimisel aastal 436 Wormsi lähedal – keskaegse Nibelungide laulu päritolu.

Järelejäänud burgundid asusid 443. aastast Sapaudia (Savoia) piirkonda, taas föderaatidena, seekord Rooma Maxima Sequanorumi provintsis. Nende jõupingutused laiendada oma kuningriiki Rhône'i jõge pidi allavoolu viis nad konflikti Läänegootide kuningriigiga lõunas. Pärast Rooma riigi langemist aastal 476 asus kuningas Gundobad liitu vägeva frangi kuninga Chlodowech I-ga Theoderich Suure ohu vastu. Ta oli seeläbi võimeline tagama Burgundia vallutused, jättes maha Lex Burgundionum, varagermaani õiguskogu.

Kuningriigi langus algas siis, kui nad langesid endiste frangi liitlaste rünnaku alla. Aastal 523 sõdisid kuningas Chlodowechi pojad Burgundia maadel, võitluse algatas nende ema Chrodechild, kelle isa kuningas Chilperich II oli Gundobadi poolt tapetud. Aastal 532 alistati burgundid frankide poolt otsustavalt Autuni juures, pärast mida tapeti kuningas Godomar II ja lõpuks annekteeriti Burgundia Frangi riigi poolt aastal 534. Aastatel 561–584, samuti aastatel 639–737 kandsid mitmed frangi Merovingide valitsejad tiitlit "Burgundia kuningas". 843. aasta Verduni lepingu järgi sai Burgundia Kesk-Frangi riigi (Lotharii Regnum) osaks (seda valitses keiser Lothar I), väljaarvatud selle loodepoolne osa, Burgundia hertsogkond (Bourgogne), mis langes Lääne-Frangi riigi kätte.

Teine Burgundia kuningriik

Pikemalt artiklis Arelaat

Ülevaade

Teine Burgundia kuningriik, Arelaat, eksisteeris aastatel 933–1033 iseseisva üksusena ja sealt edasi (liidendatuna Saksa-Rooma riiki) aastani 1378, kui sellele järgnes Burgundia hertsogkond. See tekkis järkjärguliselt mitme lühiealise riigi ühinemisel, mis ise olid tekkinud võimuvaakumis piki Rhône'i jõge esimese Burgundia kuningriigi põhiterritooriumil.

Need väiksemad riigid sulandusid järk-järgult kaheks riigiks, Ülem-Burgundiaks ja Alam-Burgundiaks (mis alustas kui Provence'i kuningriik), mis lahknesid Kesk-Frangi riigi jagamisel pärast Lothar I surma ja ühendati lõpuks Teiseks Burgundia kuningriigiks.

Paiknemine

Arelaat hõlmas enamiku Provence'ist ja Burgundiast, endise Kesk-Frangi riigi lõunapoolsed maad (või Lotring – mis kestis vaid 14 aastat – kuid sel ajal päris keiser Ludwig I Itaalia kuningriigi). Kesk-Frangi riik (või Lotring) oli Karl Suure frankide riigi keskmine viilak, mis loodi 843. aasta Verduni lepinguga selle kolmeksjagamisel pärast Ludwig Vaga surma puhkenud kodusõda (840–843) tema kolme poja vahel.

Eelmäng – Karolingide manööverdused, 840–931

Tervise halvenedes, veidi enne oma surma aastal 855 Prümi kloostris, pärandas keiser Lothar I oma Kesk-Frangi riigi lõunapoolse osa, mis sisaldas suuremat kagupoolset osa endisest Burgundia kuningriigist ja Provence'i, oma nooremale pojale Provence'i Charlesile (mõnikord ka "Burgundia Charles" või "Burgundia ja Provence'i Charles"). Siiski sekkusid Lothari vennad Charles Paljaspea ja Ludwig Sakslane ning hoidsid ära oma kadunud venna aujärje pärimise ja järgluse, ennetades oma vennapoegade mistahes enese ülendamist ja kõrvaldades Lotringi kuningriigi. Need kaks jagasid hoopis keskmise riigi maad Ida- ja Lääne-Frangi riigi vahel, kuigi võimaldasid oma vennapoegadele jätta nende vastavad hertsogkonnad, nõustudes kuninga korralduste selle osaga.

Vastavalt 870. aasta Meersseni lepingule eraldati esimese Burgundia põhjapoolne osa Charlesi onule, Ida-Frangi riigi kuningale Ludwig Sakslasele, samas lõunapoolsed maad koos Provence'iga langesid aastani 875 Lääne-Frangi riigi kuninga Charles II Paljaspea kätte.

Jagamise tulemused

Seoses Charlesi surmaga aastal 877, kellele kaks aastat hiljem järgnes tema saamatu poeg Louis II Kogeleja, kuulutas frangi aadlik Boso end aastal 879 Vienne'is "Burgundia ja Provence'i kuningaks".

Boso rajas seeläbi Alam-Burgundia kuningriigi, valitsedes nende endiste Kesk-Frangi Burgundia osade üle, mille kuningas Charles päris aastal 875. Boso sai siiski valitseda vaid Provence'is ja Burgundia Tsisjuraania osades.

Transjuraania Burgundia (mis paiknes seal, kus nüüd on Lääne-Šveits, ja sisaldas mõningaid naaberalasid, mis nüüd on Prantsusmaal ja Itaalias, ja mõningaid, millest hiljem kujunes Franche-Comté) jäi aga Ida-Frangi kuninga Karl Paksu mõju alla.

Taasühinemine

Pärast tema kõrvaldamist aastal 887 moodustasid need põhjapoolsed territooriumid Ülem-Burgundia kuningriigi, mille kuulutas Saint-Maurice'is välja Welfi aadlimees Rudolf I. Kui tema poeg ja pärija Rudolf II omandas aastal 933 kuningas Hugues'lt lõpuks Alam-Burgundia, oli Burgundia kuningriik taasühendatud.

See teine Burgundia kuningriik neelati Saksa-Rooma riiki Konrad II ajal aastal 1033, kui Arelaat. See oli üks kolmest kuningriigist keskaegses keisririigis, teised olid Saksamaa kuningriik ja Itaalia kuningriik. Burgundia kuningriik või Arelaat kaotas järk-järgult oma territoriaalset terviklikkust, kui pojad pärisid aja jooksul tükikesi, ja teised tükikesed hajusid diplomaatia kaudu. Suured osad olid juba Savoia krahvide käes, kui Arelaat aastal 1378 olemast lakkas, pärast keiser Karl IV poolt jäänuste loovutamist Prantsuse dofäänile Charles VI-le (Dauphiné).

Burgundia maad ja ebaõnnestunud ettepanek luua kolmas Burgundia kuningriik

Burgundia dünastia oli dünastia, mis valitses Burgundia hertsogkonda aastatel 1032–1361 ja Burgundia vabakrahvkonda aastast 1330, kui Eudes IV naine päris selle oma emalt, aastani 1361. See ei valitsenud Burgundia kuningriiki.

Aastatel 1361–1477 valitses nii Burgundia hertsogkonda kui ka Burgundia vabakrahvkonda Valois' dünastia kõrvalharu (vaata Burgundia hertsogid). 15. sajandi keskpaigast valitses see dünastia ka enamikku Madalmaade provintse, mis tegi sellest ühe kõige võimsama valitsejasoo Lääne-Euroopas.

Valois-Burgundia dünastia territooriumid Madalmaades ei olnud kunagi osa iidse Burgundia maadest, kuid valitseva dünastia kombineeritud territooriume viidatakse mõnikord kui Burgundia maad või Burgundia Madalmaad. Siiski olid kõik need Valois-Burgundia dünastia poolt hallatavad maad mõtteliselt kas Prantsusmaa kuninga või Saksa-Rooma keisri feodaal vasallid.

Hertsog Charles Südi alustas projekti oma territooriumide ühendamiseks kolmandaks Burgundia kuningriigiks iseendaga selle täielikult sõltumatu monarhina, ja isegi veenis keiser Friedrichit tema kuningaks kroonimisega Trieris. Tseremoonia ei leidnud siiski aset keisri loobumise tõttu (september 1473), mille põhjustas tema meelepaha hertsogi käitumise tõttu, ja lõpuks lõpetas hertsogkond iseseisva riigina eksisteerimise kaotuse ja Charlesi hukkumise tõttu Nancy lahingus.

Muud üksused, mida kutsuti Burgundiaks

Burgundia hertsogkond, mis aastal 843 eraldati Lääne-Frangi riigile, sai feodaallääniks Prantsusmaa kuningriigis. Jämedalt vastab see tänapäeva Prantsusmaa Bourgogne piirkonnale.

Burgundia vabakrahvkond (Freigrafschaft Burgund) oli naaberüksus Saksa-Rooma riigis aastatel 867–1678, mida aastast 1384 valdas keiserliku läänina Burgundia hertsog Philippe Julge. Loovutatuna Prantsusmaale Nijmegeni rahulepinguga sai sellest Prantsusmaa piirkond (algselt provints) Franche-Comté.

Burgundia kuningate loend

Järgnev on kahe Burgundia kuningriigi ja arvukate seotud poliitiliste üksuste kuningate loend, mis tuleneb Karolingide sepitsustest üle peresuhete.

Burgundide kuningad

Burgundid lahkusid Bornholmilt u. aastal 300 ja asusid Wisła äärde. Jordanes viitab, et siin nad said 4. sajandil gepiidide käest põhjalikult lüüa ja liikusid siis Reinimaale.

Gibica (4. sajandi lõpp – u. 407)
Godomar (u. 407–411), Gibica poeg
Giselher (u. 407–411), Gibica poeg
Gundahar (u. 407–436), Gibica poeg

Aëtius viis burgundid Sapaudiasse (Ülem-Rhône'i bassein).

Gundioch (436–473), teda vastustas
- Chilperich I, Gundiochi vend (443 – u. 480)
kuningriigi jagamine Gundiochi nelja poja vahel:
- Gundobad (473–516 Lyonis, kogu Burgundia kuningas aastast 480),
- Chilperich II (473–493 Valence'is)
- Godomar I (473–486 Vienne'is)
- Godegisel (473–500, Vienne'is ja Genfis)
Sigismund, Gundobadi poeg (516–523)
Godomar II, Gundobadi poeg (523–532)

Burgundia Frangi kuningate all

Järk-järgult vallutatud Frangi kuningate Childebert I ja Chlothar I poolt aastatel 532–534

Merovingide kuningad

Childebert I, 534-558 (keskmised osad)
Theudebert I, 534–548 (põhjapoolsed osad)
Chlothar I, 534–561 (lõunapoolsed osad), ühendas lõpuks kogu kuningriigi

Guntram (561–592)

Childebert II, 592–595
Theuderich II, 595–613

Ühendati Neustriaga ühe kuninga, kuid eraldi valitsemise alla (613–751)

Karolingide kuningad

Pippin Lühike, 751–768
Karlmann, 768–771
Karl Suur, 771–814
Ludwig Vaga, 814–840
Lothar I, 840–855, kuningas oma isa alluvuses aastani 817

Ludwig Vaga pojad jagasid Frangi riigi Verduni lepinguga aastal 843. Burgundia jagati vendade vahel.

Charles II Paljaspea sai väiksema osa, Saône'i jõest läänes. Seda üksust kutsuti ametlikult regnum burgundiae (Burgundia kuningriik), kuid kuna Prantsusmaa kuningas delegeeris administreerimise hertsogitele, sai territoorium tuntuks kui Burgundia hertsogkond või Bourgogne.

Lothar I sai suurema osa, Saône'i jõest idas, mis säilitas nime Burgundia kuningriik

Pärast Lothari surma aastal 855 jagati riik tema poegade vahel. Burgundia territooriumid jagati:

Lothar II sai põhjapoolsed osad.
Charles sai lõunapoolsed osad, sealhulgas Provence'i, Lyoni ja Vienne'i. Tema riiki kutsuti regnum provinciae (Provence'i kuningriik).

Ülem-Burgundia kuningriik

Pikemalt artiklis Ülem-Burgundia

Lothar II, 855–869

Lotringi kuningas Lothar II liitis oma osa Burgundiast Lotringi kuningriigiga ja oma venna Charlesi surmaga omandas mõned põhjapoolsed osad kadunud kuningriigist. Kui Lothar II aastal 869 suri, jagati tema riik Meersseni lepinguga tema onude Charles II Paljaspea ja Ludwig Sakslase vahel.

Kui Frangi keiser Karl Paks, kes aastaks 884 oli taasühendanud kõik Frangi kuningriigid väljaarvatud Provence'i kuningriik, aastal 888 suri, kogunesid Ülem-Burgundia aadelkond ja juhtivad vaimulikud St Maurice'is ning valisid Auxerre'i krahvi Rudolfi Vanema vanemast Welfide dünastiast Ülem-Burgundia kuningaks. Esialgu püüdis ta taasühendada Lothar II-e Lotharingia riiki, kuid Ida-Frangi kuningas Kärnteni Arnulfi vastuseis sundis Rudolf I keskenduma oma Burgundia territooriumile.

Rudolf I (888–912)
Rudolf II (912–937)

Aastal 933 loovutas Ülem-Burgundia kuningas Rudolf II oma nõuded Itaalia kuningriigile Hugues'le ja sai vastutasuks Provence'i kuningriigi, taasühendades seega kaks territooriumi Arelaati

Konrad I (937–993)
Rudolf III (993–1032)

Aastal 1032 liidendati Burgundia kuningriik kui Arelaat kolmanda kuningriigina Saksa-Rooma riiki, Saksa kuningas või keiser sai Burgundia kuningaks.

Burgundia kuningriik (Arelaat) Saksa-Rooma riigi osana

Pikemalt artiklis Arelaat

Saali (Frangi) dünastia

Konrad II, kuningas 1032–1039, keiser aastast 1027
Heinrich III, kuningas 1039–1056, keiser 1046–1056
Heinrich IV, kuningas 1056–1105, keiser 1084–1105
Heinrich V, kuningas 1105–1125, keiser 1111–1125

Supplinburger

Lothar III, kuningas 1125–1137, keiser 1133–1137

Staufeni (või Hohenstaufeni) dünastia

Konrad III, kuningas 1138–1152
Friedrich I Barbarossa, kuningas 1152, keiser 1155–1190
Heinrich VI, kuningas 1190, keiser 1191–1197

Švaabi Philipp, vastukuningas 1198–1208
Otto IV (Welfid), vastukuningas 1208–1215, keiser 1209–1215

Friedrich II, kuningas 1212, keiser 1220–1250
Konrad IV, kuningas 1237–1254 (aastani 1250 oma isa alluvuses)

Burgundia rektoraat

Kuningate Konrad I ja Rudolf III ajal kuninglik võim nõrgenes, samas kohalikud aadlikud, nagu Burgundia krahvid, suurendasid mõju.

Pärast keiser Heinrich III varajast surma valitses tema lesk Agnes de Poitou regendina oma noore poja Heinrich IV eest. Ta tegi Rudolf von Rheinfeldenist Švaabimaa hertsogi ja andis talle ka kuninglikud volitused Burgundia üle. Siiski, kui Rudolf valiti vastukuningaks, võttis Heinrich IV aastal 1079 temalt võimu ja delegeeris selle Lausanne'i ja Sitteni piiskoppidele (mõlemad tänapäeva Šveitsis).

Kui Burgundia krahv Guillaume III veebruaris 1127 mõrvati, toetas kuningas Lothar III Guillaume'i onu, Rudolf von Rheinfeldeni pojapoja, hertsog Konrad von Zähringeni nõudeid krahvivõimule ja andis talle kuninglikud volitused Burgundia üle.

Korraliku tiitli puudumisel kutsusid Zähringid end Burgundia hertsogiteks ja rektoriteks, et saada Burgundia hertsogi staatust. Kuninglik kantselei siiski hoidus sellest mõistest järjekindlalt ja rectori (Rooma õiguses provintsikuberneri üldnimetus) tegelik võim piirdus Zähringite valdustega Jurast ida pool.

Kõik püüded jõustada Zähringite nõudeid ja laiendada kuninglikku võimu kuningriigi lääne- ja lõunapoolsetele osadele nurjusid, kõige enam sõjaretk aastal 1153. Pärast neid ebaõnnestumisi sai keiser Friedrich I Barbarossa aastal 1156 läänepiirkonnad kindlalt kätte, abielludes Burgundia krahvkonna pärijanna Béatriceiga ning lastes end kroonida Burgundia kuningaks 1178. aastal. See edu sulges Zähringid jäävalt Jura ja Alpide vahele, kus nad kasutasid kuninglikke volitusi oma valduste laiendamiseks. Aastal 1218 suri Berthold V järglasteta.

Pärast seda andis kuningas Friedrich II tiitli Burgundia rektor oma noorele pojale Heinrichile, et hoida Zähringite valduste pärijad eemal selle tiitliga seotud kuninglikest volitustest. See nimetamine oli ainult hetkelise tähtsusega ja pärast Heinrichi valimist Saksa kuningaks aprillis 1220 kadus tiitel lõplikult. Samuti jäi kuningavõimu langus Burgundia kuningriigis pöördumatuks.

Vaata ka